24. jaanuaril nimetas Tartu volikogu linna aukodanikud ja Tartu Tähe kavalerid. Aukodaniku tiitli, mis on linna auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest, pälvis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktor dr Ago Kõrgvee.
Dr Ago Kõrgvee on kaasaegse Eesti kiirabi- ja erakorralise meditsiini süsteemi rajaja. Ka praegu töötab ta lisaks anestesioloogia ja intensiivravi kliinikule Järva-, Jõgeva-, Tartu-, Põlva-, Viljandi ja Valgamaad teenindava SA Tartu Kiirabi juhatuse esimehena.
Dr Kõrgvee on lõpetanud 1972. aastal Tartu 5. Keskkooli ning 1979. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Ülikoolile järgnes internatuur Tartu Kliinilises Haiglas anestesioloogia ja intensiivravi erialal ning aspirantuur Tartu Ülikoolis kliinilise ja eksperimentaalse kardioloogia alal. Aastal 1980 asus dr Kõrgvee tööle reanimatoloogina Tartu Kliinilises Haiglas ning aastatel 1984–1999 oli ta ametis kardioloog-intensiivraviarstina Tartu Maarjamõisa Haigla erakorralise kardioloogia osakonnas. 1994. aastast on dr Kõrgvee seotud ka Tartu kiirabiga – alustades peaarsti asetäitjana, töötades 2001. aastast asutatud SA Tartu Kiirabi juhatuse liikmena ning aastast 2006 juhatuse esimehena. Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku direktorina töötab dr Kõrgvee aastast 2000.
Dr Kõrgvee on andnud suure panuse erakorralise meditsiini ja kiirabi valdkonna arendustöösse ja õigusloomesse ning juhendanud residente nii erakorralise meditsiini osakonnas kui ka kiirabis. Ta on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni haiglaeelse erakorralise meditsiini rahvuslik koordinaator, sotsiaalministeeriumi erakorralise meditsiini erialakomisjoni liige, haigekassa nõukogu strateegia komisjoni liige, MTÜ Eesti Kiirabi Liit juhatuse esimees, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsi president ja Eesti Anestesioloogide Seltsi liige.
Eesti riik on 2002. aastal tunnustanud dr Kõrgvee panust erakorralise meditsiini arendamisel Punase risti III klassi ordeniga.
Palju õnne, dr Ago Kõrgvee! Mis tunne on olla Tartu aukodanik?
Tänan. See on hea tunne, ei saa salata. Tunnen, et see pole mitte ainult minu tunnustus, vaid tunnustus kogu meditsiini, eriti erakorralise meditsiini arengule. Minu elutöö on eelkõige seotud meditsiini arendamisega.
Volikogu hindas teie initsiatiivikust, töövõimet ja pühendumust erakorralise meditsiini eriala ja kiirabiteenuse arendamisel. Kas nimetatud valdkonnad toimivad tänaseks nii nagu te olete soovinud?
Erakorraline meditsiin on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis. Oleme palju ära teinud, kuid areng peab jätkuma. Oleme jõudnud tasemele, kus meie teadmised ja varustus on väga head, nüüd on vaja, et kogu meditsiinisüsteem muutuks, et inimeste teadlikkus suureneks. Hetkel oleme jõudnud kahjuks olukorrani, kus inimestele on erakorraline meditsiin väga kättesaadav, samas perearstiabi ja teiste erialade spetsialistid mitte nii väga. See viib tahes-tahtmata erakorralise meditsiini mitteotstarbelisele tarvitamisele. Mul on väga hea meel, et oleme Eestis suutnud säilitada meditsiinilise kiirabi. Praeguses meditsiiniolukorras ei oleks teistmoodi mõeldavgi. Aga jällegi, inimesed kipuvad kiirabi kuritarvitama ja sageli ei suuda Häirekeskus neid ohjata. Edasised jõupingutused peaksid olema selles suunas, et iga inimene saaks oma terviseseisundile vastavat abi, ülekvalifitseeritud meditsiiniabi on riigile liiga kallis, samuti ei tohiks ükski inimene saada alakvalifitseeritud abi ning seetõttu tema tervis kannatada.
Kui te oleksite enda arstikarjääri alguses, siis kas valiksite uuesti erakorralise meditsiini eriala?
Raske öelda. Ma olen ju töötanud kolmel erialal, igaüks neist on oma võludega. Kindlasti on erakorraline meditsiin kõige mitmekülgsem.
Teie värvikat isiksust seostatakse ühe unistusega – helikopter. Kuidas sellega on?
Oma purilennuk mul on, kui vähegi ilma on ja vaba aeg võimaldab, siis käin Ridalis lendamas. Helikopterit mul kahjuks ei ole. Aga mõtlen, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Kiirabi võiksid ühiselt helikopterit omada küll. See viiks Tartu Ülikooli Kliinikumi hoopis uuele tasemele – nii traumahaige ja teiste aegkriitiliste patsientide käsitluses, võrgustumises, transplantatsioonikeskusena.
Tartu on teie panust märganud ja väärtustanud. Milline oleks aga teie nõuanne linlastele – kuidas kodanikud saaksid Tartu erakorralise meditsiini ja kiirabi käekäigule ning tõrgeteta toimimisele kaasa aidata?
Inimestel endal on palju ära teha. Alustame või sellest, et märgatakse abivajajat ja abistatakse, mitte ainult ei valita häirekeskuse numbrit ja ei arvata, et sellega on kodanikukohus täidetud. Tegelikult on paljudel juhtudel vaja tegutseda kohe, juba enne, kui kiirabi kohale jõuab. Drastiliseks näiteks on kliiniline surm või katastroofiline verejooks. Kui juuresolija vaid helistab ja ise käsi külge ei pane ning esmaabi ei anna, siis pole sageli ka kiirabist enam kasu. Kui abivajaja nii kriitilises seisundis ei ole, siis tasuks alati talt uurida, kas ta kiirabi üldse vajab. Sagedased on situatsioonid, kus möödasõitja helistab häirekeskusesse ja tellib kiirabi, kuid inimene, kellele kiirabi kutsuti, on juba minema kõndinud, sest ta tervisel polnud häda midagi. Ka erakorralise meditsiini osakonda pöördumiseks peab tõsine häda olema, siis aidatakse seal meelsasti, kuna see on töö, milleks nad õppinud on. Piltlikult öeldes köha-nohuga on kõige paremaks abiandjaks ikkagi inimese enda perearst, kelle juures on ka ravi järjepidevus tagatud. Inimestel on palju kaasa rääkida oma tervise hoidmises ja parandamises. Sportlik eluviis ning regulaarne tervisekontroll vanemas eas on võtmesõnad paremale tervisele. Teadlikkuse tõstmine oma haigustest, tarvitatavatest ravimitest ning progresseerumise vältimisest on kindlasti tähtsad.
Dr Ago Kõrgveed küsitles Helen Kaju