15. veebruaril nimetas Tartu linnavolikogu Tartu aukodanikud ja Tartu Tähe teenetemärgi kavalerid. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku emeriitprofessor Tiina Talvik pälvis Tartu aukodaniku tiitli. Tartu linna aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.
Tiina Talvik on põline tartlane, ta on siin sündinud, koolis käinud ning lõpetanud arstiteaduskonna 1962. aastal. 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning aasta hiljem sai temast lasteneuroloog, kes hakkas huvituma geneetikast. Emeriitprofessor Tiina Talviku töö tulemusena arenes lasteneuroloogia Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Kui Tartusse loodi geneetikakabinet, töötas prof. emer selle juhatajana ja ainsa arstina. Lisaks lasteneuroloogia arendamisele sai temast ka meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis.
Emeriitprofessor Talvik on olnud aastatel 1968–1991 vabariigi pealasteneuroloog ning 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige. Tema kandidaaditöö “Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused” valmis 1973 ning oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Doktoritöö kaitses ta 1992. aastal teemal ”Hypoxic-ischemic brain damage in neonates (clinical, biochemical and brain computed tomogrphical investigation)”. Pärast töö kaitsmist on ta töötanud kuni tänaseni ka Tartu Ülikoolis, mistõttu on kujunenud välja nn tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talvik on olnud 18 doktoritöö ja 1 ühe magistritöö juhendaja.
Emeriitprofessori algatusel loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.
Lisaks emeriitprofessor Tiina Talvikule pälvisid Tartu aukodaniku tiitli kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus ning kauaaegne Tartu Pauluse koguduse õpetaja, EELK Lõuna piirkonna piiskop Joel Luhamets.
Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja Tartu Tähed anti üle 22. veebruaril Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud aktusel Vanemuise kontserdimajas.
Emeriitprofessor Tiina Talvik, palju õnne Tartu aukodaniku tiitli puhul! Te olete oma elus pälvinud mitmeid tiitleid ja tunnustusi, mis tundeid teis tekitab aga kodulinna Tartu aukodanikuks olemine?
Olla Tartu aukodanik on väga suur au, eriti minule, kuna olen põline tartlane ja pean oma kodulinna väga tähtsaks ja armsaks. Kõik minule olulised sündmused on seotud Tartuga
– mina ja minu õed oleme sündinud Tartus, olen siin saanud hariduse, abiellunud, oma lapsed sünnitanud ning kogu elu arstina ja õppejõuna töötanud. Siin töötas ka minu ema, legendaarne füüsikaõpetaja Liidia Tanimäe.
Oleme püüdnud ka kõik olulise sündmused siduda Tartuga. Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsiooni (BCNA) asutamine ja konverentsid on toimunud Tartus, mis on teinud Tartu omaseks kõigile Balti lasteneuroloogidele. Tartus on käinud enamus juhtivaid lasteneurolooge Euroopast ja USA-st ja ainult ühel korral nende aastate jooksul on üks professor jäänud tulemata, kuna ta ei leidnud Tartus lennujaama. Aga seegi on nüüd olemas.
Teie tööalane tegevus pole aidanud mitte ainult Tartu lapsi, vaid kogu maailma omi. Kas 1960ndatel aastatel, mis meditsiinigeneetika vastu huvi tundma hakkasite, saite te kohe aru, et tegemist on tuleviku erialaga?
„Maailma lapsed“ on küll ilus lüüriline liialdus, kuid tõsi, kuna olen töötanud arstina peaaegu 60 aastat, siis mul on olnud kindlasti patsiente üle kogu Eesti, aga ka välismaalt. Kas ma sain aru, et geneetika on tuleviku eriala – ilmselt küll, sest kujutasime 60ndatel aastatel naljatlemisi ette, et tulevikus saavad kaks noort armastavat inimest kokku, kuid enne abiellumist ehk vaatavad oma geenikaarte ja mõtlevad, kuidas edasi? Siis tundus meile see kauge ja ilus, ehk liiga ratsionaalne tulevik, aga täna – ongi peagu nii! Tegelikult oli geneetika minu töö algusaastail väga huvitav, kuid tuli palju õppida. Aga see andis ka võimaluse mõista inimest ja haigusi hoopis paremini. Tänased meditsiini saavutused haiguste põhjuste leidmisel – mis on eduka ravi eelduseks – põhinevad paljuski just geneetika tohututel edusammudel.
Lisaks tööle tuntakse teid rõõmsa meele ja nakatava naeru järgi. Kuidas säilitada sära silmades ja huvi töö vastu, kui justkui kõik on juba saavutatud?
Hea küsimus, kuid kõik pole kunagi saavutatud, ikka jääb midagi, mida sooviksid veel uurida ja millest paremini aru saada; mõni idee, mille teostamiseks ei jätku enam jõudu ja aega. Lihtsalt öeldes: elus ongi nii palju huvitavat, et huvi lihtsalt ei saa kaduda. Naerda saab inimene siis, kui ta on õnnelik ja teda ümbritsevad armsad, toetavad ja mõistvad inimesed. Mul on lihtsalt väga vedanud.
Millist nõu te annaksite noortele arstidele – kuidas kasvada patsientide poolt armastatud ja arsti- ja teadustöös tunnustatud ning hinnatud doktoriks?
Armastage oma eriala ja oma patsiente ning nemad vastavad teile samaga. Teadustöö peab lihtsalt pakkuma huvi ja annab võimaluse leida vastuseid küsimusele „Miks?“.
Helen Kaju