Alates 2011. aasta suvest on kõigil vähemalt IV kursuse läbinud arstitudengitel võimalus töötada haiglates ja perearstikeskustes abiarstina arsti juhendamisel ja vastutusel. Eelnevalt oli arstitudengitel võimalus töötada põetajana ning abiõena. Tegemist on suurepärase võimalusega, tänu millele ei pea arstitudengid enam rääkima sellest, et nad ainult teavad kuidas midagi tehakse, vaid oskavad õpitut ka kliinilises praktikas kasutada.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts on iga aasta küsinud arstitudengitelt ja tööandjatelt tagasisidet, milles oleme uurinud üldist hinnangut kogetule – mis oli hästi ja mida saaks paremini teha. Rõõm on tõdeda, et üldine pilt on suuresti positiivne ning nii tudengid kui ka tööandjad tunnevad, et abiarstidel on oma koht Eesti meditsiinisüsteemis.
Pärnu Haiglas abiarstina töötav VI kursuse tudeng Eneli Anvelt
Positiivsena on tudengid muuseas välja toonud, et äärmiselt hea tunne on koolipingis õpitut reaalselt kasutada, nii kinnistub õpitu paremini. Osadele meeldib asjaolu, et abiarstina töötades areneb iseseisev mõtlemisvõime, kujuneb arusaamine, mida juba teatakse ning mida peab juurde õppima. On tudengeid, kellele annab abiarstina töötamise kogemus juurde julgust ja kindlust. Samuti õpitakse ennast paremini tundma ning jõutakse selguseni või saadakse kinnitust, mis arstiks täpselt saada soovitakse.
Tervishoiuasutused ehk tööandjad on samuti rõõmsad selle üle, et abiarstid saavad oma teoreetilised teadmised ühendada kliinilistega. Välja on toodud ka seda, et nende arvates tuleks juba varakult arendada arstlikku mõtteviisi. Kiidetakse noori, et nad on entusiastlikud, on arstidele nende töös abiks ning et neile on võimalik oma teadmisi edasi anda.
Kuigi positiivsust jätkub küllaga, siis muidugi on abiarstinduse süsteemil küllaga arenemisvõimalust. Mitmeid aastaid on räägitud retseptiõigusest, kuid jätan seekord selle teema kõrvale. Võrdväärselt samapalju tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et abiarstid pole siiani veel registreeritud Terviseametis ning seetõttu pole neil võimalik näha patsientide digilugusid. Suur osa tudengitest tunneb, et see kergendaks nende tööd märgatavalt. Samuti aitaks ajutise koodi olemasolu kaasa sellele, et meil oleks võimalik koostada statistikat abiarstide töö kohta. Hetkel puudub abiarstidel igasugune teistest meditsiinitöötajatest eristatav märge.
Aastast aastasse on tervishoiuasutuste poolt muudatusettepanekute all välja toodud, et abiarstide rahastus võiks olla riiklik, kuna vastasel juhul pole abiarste võimalik tööle võtta igal aastal. Mitmed tervishoiuasutused leiavad abiarstide tasu küll enda eelarvest, aga võib arvata, et maakonnahaiglad seda kahjuks endale lubada ei saa. Tulemuseks on see, et sinna, kuhu abiarste vast kõige rohkem vaja läheks, nad paraku ei jõua.
Tudengite arvamusel on abiarstina tööd leida kerge, kui tead, kust täpselt otsida.
Uurides neilt, mida võiks muuta, siis üliõpilaste sõnul võiksid veel rohkem haiglaid abiarste tööle võtta. Millest võib see tulla? Kas tõesti jääb osades kohtades asi rahastuse taha või on probleemiks näiteks juhendaja leidmine? Võimalik, et osades kohtades ei leita abiarstidele funktsiooni, töö saab ju tehtud ka teiste meditsiinipersonali töötajate poolt. Tuletan aga siinkohal meelde, et abiarstide esmane eesmärk ei olegi tööjõupuudusest tulenevat auku kinni katta, vaid hoopis arstkonna järelkasvu kasvatamine ning arstitudengitele vajalike kogemuste pakkumine.
Samuti peame me tähelepanu pöörama sellele, et hetkel on toimumas arstiõppes suured muudatused, VI kursus kuulub nüüd tervenisti praktikale ning senini ei ole veel selge, kas residentuurile lisandub üldaasta või mitte. Loodan, et keegi minust valesti aru ei saa, VI kursuse praktika-aasta on igati teretulnud ning usun, et see viib lähemale kvaliteetsemale arstiõppele. Tõsiasi on aga see, et IV kursuse lõpetanud tudengitel võib abiarstina töö leidmine veelgi raskemaks muutuda, kuna praktikat saab alustada kuulduste järgi juba juuli algusest. Praktikandid vajavad samuti juhendajat ning seetõttu võib nooremate kursuste tudengite palkamine tahaplaanile jääda. Seda, kas see nii ka läheb, näitab ainult aeg.
Arstitudengeid ootavad ees vägagi huvitavad ajad, tulemas on täiesti uues formaadis praktika ning varsti peaks selguma, mis saab residentuurist. Usun, et sama huvitavad ajad ootavad meid ees ka seoses abiarstindusega, kas nad saavad registreerituks Terviseametis ning mida toovad endaga kaasa arstiõppes toimuvad muudatused. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts hoiab kindlasti valvsalt kõigel toimuval silma peal ja seisab ning tegutseb selle nimel, et abiarstinduse süsteem ikka kindlalt edasi areneks.
Elinor Õunap
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts
IV kursus