Kas konfidentsiaalsusvaikuse all olev arst on skandaale armastavale meediale hea peksukott? Või on patsiendi poolt ebameeldiva ravisuhte avalikustamine oluline osa kodaniku õiguste kaitses?

Sellel teemal kogunes neljapäeva, 23. septembri õhtul Tartu Raekotta kaasa rääkima ja kuulama ligi 100 huvitunud ja hakkamist täis inimest. Oma ala spetsialistidest oli esinema kutsutud Meditsiiniuudiste ajakirjanik Kärt Blumberg, anestesioloog ning Eesti Arstide Liidu Eetikakomitee liige Katrin Elmet,  TÜ ajakirjanduse dotsent Halliki Harro-Loit ning PERH-i kommunikatsioonijuht Inga Lill.

Vestlus kulges aktiivselt, kuid samas liialt kirgi kütmata. Toodi välja, et meedia poolelt annab praegu nõiaringina kulgevale konfliktile hoogu juurde professionaalsete ning vastutustundlike ajakirjanike vähesus, kuid meditsiini peegelpildist paistsid tagasi juba tuntud suhtlusprobleemid. Võimalus pöörduda meedia poole on oluline vaba ühiskonna osa, kuid ilmselgelt on enamus ajakirjanduses ilmunud arstidega seotud lugudest avaldatud vales kohas ja vales formaadis.

Rubriikides väljendatud pahameel ja rahulolematus on kõik inimlikud tunded. Leinav või haige inimene, kes tunneb end ülekohtu all kannatavat, otsib kiireid ja emotsioonidest lähtuvaid lahendusi. Patsiendi perspektiivist ei paku kindlasti rahuldust kohtusüsteemis kahe aasta pärast langetatud otsus või meditsiininõukogu konsiilium.

Kas abiks võiks olla Soome süsteemiga sarnane, spetsiaalset nn patsiendi asjade ajajat kasutav mudel, mille kohaselt on igal tervishoiu allüksusel seadusest tulenev kohustus palgata sõltumatu patsiendi usaldusisik (potilasasiamies – soome k)? Selle ametimehe ülesandeks on aidata patsiendil juba eos klaarida
lahkarvamused raviasutusega ja vajadusel olla abiks ka nt kaebuse koostamisel. See ei lahenda probleemi
küll maagilise löögiga, aga vähendab vajadust protesteerida ajalehtedes. Lisades sellele arsti ja patsiendi suhtluse parandamise, oleks kõnnitud juba pikk tee.

Liisa Kullamaa
III kursuse arstitudeng

Iiro Karhiaho
VI kursuse arstitudeng