Residentuuripalavik tabas kõiki arstiteaduskonna lõpetajaid ühtmoodi, kutsudes esile iivelduse, isutuse ja väsimuse, mis pärast lõpueksamit ainult süvenesid ning millest taastumiseks kulus nädalaid kui mitte kuid.

Enamus üliõpilasi jõudis residentuuri esimese valiku eksamiksm õppida ühe nädala, usinamad kaks. Teiseks valikuks seatud eriala kohta kehtivad samad numbrid päevades.

Enne eksamit oli teada, et tuleb suuline ja kirjalik osa, ning õppimiseks olid erialati kordamisküsimused, mis varieerusid nii mahult, spetsiifilisuselt kui koostamisaastalt. Eksamil võis üllatuslikult leida, et ükski küsimus ei vasta isegi mitte kordamisküsimuste teemale, küll aga käib näiteks mõne kõrvalvaldkonna või hoopis seadusandluse kohta. Jutt lühidalt – tegu oli loteriiga, milleks valmistumine nägi ette hektiliselt erinevate konspektide lugemist, unetuid öid, ohtralt kohvi ja teadmatust.

Eks eelpool kirjeldatu polegi nii hull, kui mitte arvestada igas värskes arstis tekkinud sisekonflikti ja teadmist, et sõpradest saavad konkurendid ja stuudiumi lõpus ei jaotata arste erialade järgi vaid "võitjateks" ja "kaotajateks".

Alljärgnevalt mõned „kaaskannatajate" residentuurikonkursi järgsed mõtte- ja tundeavaldused:

Tulevane resident nr 1 I valiku erialal:
"Minu eriala kordamisküsimused olid väga laialivalguvad, eksami kirjalik osa aga valikvastustega testi vormis ja väga konkreetsete küsimustega. Oli aru saada, et residentide valikul on prioriteediks teadmised, mitte tutvused või rahvus. Oma teise valiku eriala eksamiks polnud mul aega pikalt õppida, mistõttu tundusid ka küsimused keerulised. Kogesin, et komisjon vaatas teise eelistusena erialale pürgijaid juba algusest peale kui pooleldi kaotajaid."

Tulevane resident nr 2 I valiku erialal:
„Teate, see oli üks hirmus päev (residentuurieksamipäev)! Kirjaliku osa kummaline lihtsus ning suulise osa ülekehavärisemine oma eriala tippude ees tekitasid vaevatud ajus igasugu emotsioone. Kõige raskem ilmselt oligi teadmatus selle kohta, mida sult residentuurieksamil oodatakse – kas vastust küsimusele "Miks just sina?" või süvateadmisi ihaletud erialast."

Tulevane resident II valiku erialal:
„Ma ei arva, et residentuurikohti oli vähe, aga sel aastal puudus tasakaal lõpetajate arvu ja pakutavate kohtade vahel. Ega kõik lõpetajad hurraaga Soome tööle ei tõtta, teeme seda ikka olude sunnil. Pean residentuurieksameid, millel käisin, objektiivseteks – küsiti põhiteemasid ning suulisel vestlusel olid kõikidel konkureerijatel samad situatsioonülesanded."

Residentuurikohast ilma jäänud tulevane üldarst Soomes:
„Tegelikult nii pidigi minema! Ega ma oma valikutes ja nende järjekordades väga kindel ei olnud. On päris uskumatu, kuidas suur sümpaatia teatud eriala vastu võib kahaneda, kui plussid ja miinused paberile panna. Õppisin eksamiteks tublisti, sain mõlema eriala kohta uusi teadmisi, kuid arvan, et mõtlemisaeg üldarstina praktiseerides tuleb ainult kasuks. Mina ei tunne, et ma kuidagi kaotanud oleks, pigem vastupidi."

Esialgu joone alla jäänud, kuid nüüd siiski resident I valiku erialal:
"Eksam oli väga sümpaatne, komisjon ülimalt heatahtlik ning kandidaati suhtuti kui kolleegi. Nii mõnelgi komisjonil oli väga raske otsustada, keda võtta, keda jätta.

Mul endal oli õnn jääda nende hulka, kellel üks jalg üle lävepaku sees, teine alles uksematil. Selline situatsioon pani äsjaseid kogemusi ja iseennast analüüsima: miks ikkagi nii läks, kas ma olen piisavalt tugev astumaks järgmisele pulgale, kas ma olen teinud õige valiku, kas ma olen oma I valikus kindel ja kas II valik rahuldaks mind??? Residentuurieksam õpetab palju ja just enda kohta.

„Ukseaugus" olles sain tunda tõeliselt suurt toetust ja kaasaelamist just oma kursuse ja sõprade poolt. See oli hindamatu väärtusega. Ja muidugi tunne, kui uksest sisse lastakse, on kirjeldamatu. Hüppa või rõõmu pärast pükstest välja!

Esimene õppimisest vaba päev ei unune iial. Nii tühja pead ja sisemust ei koge sageli. Eksamijärgne päev saadeti õhtusse kogu hingest oma kursusekaaslastele kaasa elades, kohvikus päevamuljeid- uudiseid vahetades ning tuleviku suhtes mõtteid mõlgutades.

Valdavalt oli inimestel hea meel nende üle, kes sisse said ja kurb meel nende üle, kes seekord veel ei saanud – kokkuvõtteks selline kurb rõõm."

Tõepoolest, eksamipäeval sõbrale helistades leidis meist üsna paljudel aset järgmine vestlus: „Noh, kuidas läks?!"; „Ma sain."; „Oo, palju õnne!"; „Aitäh, aga tead, ma olen kurb."; „Miks ometi?"; „Sest teised ei saanud..."

Teame oma sõpru, kellega oleme koos õppinud. Teame paremini, kui kirjaliku testi ja vestlusega suudab inimesest avastada. Kõhklemata võib iga selleaastane lõpetaja kinnitada, et need, kes residentuurist välja jäid, pole mitte ebapädevad, vaid neil lihtsalt polnud õigel päeval piisavalt õnne. Seda tõendab ka paljude väljajäänute peas kõlav komisjoni esimehe lause: „Me väga tahaks, aga me ei saa Teid sel aastal võtta."

Mari Kanger
Liina Viks
Raili Ermel
residendid