Kliinikumis ollakse harjunud arstitudengi kui abiõena töötava või vabatahtlikult valvearsti sabas sörkiva üsnagi rudimentaarse kehakesega. Ei ole nad päris õed ega ka päris arstid, põhimõtteliselt sujuks Kliinikumi igapäevatöö ilma nendetagi. Siiski võiksime oma mätta otsast korraks püsti tõusta ja vaadata kaugemale, üld- ja maakonnahaiglatesse, sest seal on situatsioon teine – suur osa arste on üsnagi eakad ja noored kolleegid sinna tööle minema ei kipu. Mis juhtuks, kui arstitudeng astuks välja oma rollist Kliinikumis ja saaks asuda tööle „abiarstina“ kusagil maakonnahaiglas?
Kõigile neile diskussioonidele anti stardipauk 2007. aasta PERH-i konverentsil „Kes ravib meid homme?“, millega liiguti sammuke lähemale „abiarsti“ idee teostumisele Eestis. Kusjuures nii mõnelegi osalejale tuli suure üllatusena, et lahe taga on meie arstitudengitel juba praegu võimalik õpingute ajal piiratud ulatuses arsti kohustusi täita.
Kolme aasta jooksul on aset leidnud mitmed arutelud Eesti Arstide Liidu, Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Eesti Haiglate Liidu esindajate, mitmete haiglajuhtide, sotsiaalministri ning teiste ministeeriumi töötajate vahel. Üheskoos on jõutud foori taha, millele sotsiaalminister on tänaseks süüdanud rohelise tule. Paraku sellest üksi uue ametikoha loomiseks ei piisa, eriti selle toomiseks haiglate igapäevapraktikasse. Algus aga on tehtud.
Kes siis oleks „abiarst“? Eeskätt mõtleme selle all vähemalt neljanda kursuse läbinud (nii auditoorse töö kui ka praktika) arstitudengit, kes asuks oma pädevuse piires tööle piiratud õigustega tervishoiutöötajana. Tema vastutus sõltuks mõistagi töökohast, juhendaja hinnangust ning tema individuaalsest kompetentsusest. Kogu selle uudse süsteemi eelduseks oleks juhendaja olemasolu, kellelt „abiarstina“ töötaval tudengil oleks igal ajal võimalik nõu küsida, konsulteerimise võimalus ei tohiks mitte mingil tingimusel puududa.
Eelkõige näeme tudengeid töötamas suviti ja n-ö perifeerias – noorte arstide järele janunevates maapiirkondades. Potentsiaalsete osakondadena, kus tudengite abijõudu vajataks, oleme siiani käsitlenud sise- ja erakorralise meditsiini osakondi (väiksemates haiglates „vastuvõtuosakonnad“). Kindlasti oleks suur huvi „abiarstide“ vastu ka perearstikeskustes. Siinkohal oleks oluline rõhutada, et algselt tähendaks see vaid väikese osa tudengite tööleasumist ning ilmselt ainult seal, kus nende abi on hädavajalik. Seega tõenäoliselt mitte Kliinikumis.
„Milleks anda tudengitele võimalus töötada „abiarstina““? küsite. Tõepoolest, saame me ju praegugi õpingute ajal abiõena töötades haigla igapäevatööga kokku puutuda,
tublimad meist käivad vabatahtlikena ka arstide sabas. Siiski õpime me arstiks, mitte õeks. Ja kuigi me kindlasti ei alahinda Kliinikumis abiõena töötamise kogemust – vastupidi, oleme tänulikud iga öövalve eest – tuleb tõdeda, et see annab meile küll võimaluse patsientidega kokku puutuda, kuid vastutamise asemel õpime me pigem mitte vastutama.
Oleme juba praegu nii mõnegi haiglajuhi suust kuulnud, et nad oleksid valmis tudengeid
koheselt tööle võtma, kui see oleks õigusaktides reguleeritud. Loodetavasti saab see siis varsti tehtud – praeguse sotsiaalministri soov olevat vastava seadusemuudatuse ettepanekuga Riigikokku minna veel selle koosseisu ajal.
Kadri Mehevits
V kursuse arstitudeng, abiõde