Varajane krooniliste nahahaiguste diagnoos ja ravi
Krooniliste põletikuliste nahahaiguste varajane diagnoos ja efektiivne ravi on vajalik vältimaks haiguste raskete ning ebastabiilsete vormide teket, nahahaigustega kaasnevaid psühholoogilisi probleemide ning kaasuvate süsteemsete haiguste avaldumist. Väga hea mudelhaigus ülalkirjeldatud väidete illustreerimiseks on psoriaas, mis on krooniline, mittenakkav, retsidiivide ja remissioonidega kulgev põletikuline dermatoos.
Kliiniliselt iseloomustab haigust punetavate, infiltreeritud ja ketendavate naastude esinemine nahal ning lisaks 5-42%-l haigetel avalduv psoriaatiline liigeskahjustus ja 10-30%-l patsientidel esinev psoriaatiline küüntekahjustus. Lisaks küünte- ja liigeskahjustusele esineb psoriaasihaigetel sagedamini rasvumist, düslipideemiat, suhkruhaigust ning kõrgvererõhutõbe (nn metaboolset sündroomi), mis omakorda suurendavad riski haigestuda müokardiinfarkti ja ajuinsulti, mõjutades sellega patsientide eluiga. Eriti oluline mõju elueale on juhul, kui tegemist on varajase haigusvormiga, sest siis avalduvad ka psoriaasiga kaasuvad haigused noores eas.
Uuringutega on näidatud, et nii psoriaas kui ka psoriaasi ravi tõstavad kaasuvate haiguste avaldumise riski sõltumata nimetatud haiguste traditsioonilistest riskifaktoritest, samas on kaasuvad haigused ise psoriaasi avaldumise riskifaktoriteks ja seotud raskema haiguse kuluga. Näiteks on psoriaasihaigetel risk haigestuda diabeeti tõusnud kaks korda, samas tõstab diabeet psoriaasi raske vormi avaldumise riski kaks korda. Veelgi enam, psoriaasi ravi tõstab kaasuvate haiguste avaldumise riski, näiteks tõstab ravi paiksete kortikosteroididega diabeedi avaldumise riski.
Haigusel on oluline negatiivne mõju patsiendi emotsionaalsele, psühhosotsiaalsele ja füüsilisele seisundile. Uuringute andmetel põeb 32% psoriaasihaigetest depressiooni, ligikaudu 60% psoriaasiga patsientidest puudub töölt psoriaasi tõttu ja 34% peavad oma töötuse põhjuseks psoriaasi. Samas on näidatud, et varajane süsteemne ravi haigetegrupil, kellel prognoosime, et haiguse kulg võiks olla raske, tagab psoriaasi kergema kulu, mõjutab positiivselt patsiendi elukvaliteeti ja langetab psoriaasiga kaasuvate haiguste avaldumise riski.
Diagnostilised ja ravi efektiivsust prognoosivad markerid
Krooniliste põletikuliste nahahaiguste diagnoos põhineb tänaseni veel suuresti arsti visuaalsel hinnangul, kuigi aktiivselt otsitakse nii diagnostilisi kui prognostilisi markereid haiguste avaldumise, kulu ja ravi efektiivsuse hindamiseks. Näidatud on mitmeid fenotüübi tunnuseid, mis annavad viiteid, et haiguse kulg võiks kujuneda raskeks. Näiteks on risk haigestuda psoriaatilisse liigespõletikku kõrgem patsientidel, kellel esineb äge peanaha psoriaas, psoriaas voltides või psoriaatiline küüntekahjustus. Psoriaatiline küüntekahjustus esineb sagedamini aga meesterahvastel, kes on ülekaalulised.
Järjest publitseeritakse artikleid, mis kirjeldav
ad võimalikke haiguste avaldumist, kulgu ja ravi efektiivsust määravaid biomarkereid. Psoriaasi kui ühe kõige levinuma kroonilise põletikulise nahahaiguse korral on tänaseks võimalik nimetada kindlalt vaid ühte markerit- HLA-Cw6 – mis seotud naastulise psoriaasi avaldumise, haiguse raskusastme ja olulisusega ravivastuse määramisel bioloogilisele ravile (ravivastus interleukiin-23 antagonistidele). Kahjuks pole tänaseni võimalik nimetatud markerit igapäevapraktikas tuvastada. Samas mõistes haiguse tekkemehhanismi, näeme me rida biomarkereid, mille ekspressioon on psoriaasi korral muutunud ja mis mõjutavad haiguse avaldumist ning on märklaudadeks bioloogilistele ravimitele (näiteks tsütokiinid IL-23, TNF-α ja IL-17A). Nahaarstina tekib aga küsimus, kui haigusspetsiifilised nimetatud biomarkerid siiski on või on nad pigem haigusgruppide spetsiifilised või naha spetsiifilised või spetsiifilised kroonilisele põletikule?
Krooniliste põletikuliste dermatooside süsteemne ravi
Dermatoloogia probleem on aastakümneid seisnenud asjaolus, et krooniliste põletikuliste nahahaigustega patsiendid on süsteemse ravi osas olnud alaravitud. Nii on näiteks Euroopas 82% psoriaasihaigetest paiksel ravil, kuigi süsteemset ravi vajaksid 20% psoriaasi nahavormiga patsientidest, kõik psoriaatilise artriidi ning ebastabiilsete naha psoriaasi vormidega patsiendid (generaliseeritud mädavillilise psoriaasi ja psoriaatiline erütrodermiaga haiged). Sellele arvule lisanduvad veel kerge ja mõõduka psoriaasiga haiged, kes pole saanud paiksetele preparaatidele ravivastust ja küünte psoriaasiga patsiendid, mille puhul paiksete ravimite efektiivsus on äärmiselt madal. Veel kerkib küsimus, kas ainult ravivastuse puudumine on näidustus süsteemseks raviks, aga psoriaas näopiirkonnas, suguelunditel? Neid võimalikke variante, millal vajame süsteemset ravi, võib nimetada veel ja veel. Õnneks võib väita, et süsteemset ravi (sealhulgas bioloogilist ravi) on viimastel aastatel hakatud kasutama järjest julgemalt ning lõpuks on hakatud nägema pelgalt nahalööbe taga ka krooniliste põletikuliste nahahaiguste süsteemset tähendust.
Professor Külli Kingo
Nahahaiguste kliiniku juhataja