Tartu Ülikooli Kliinikumi pikaaegne ülemõde Tiina Freimann vaatas Kliinikumi Lehe palvel tagasi oma tööle kliinikumis. Tiina Freimann alustas tööd siseosakonna õena 1973. aastal, alates 1994. aastast oli ta Maarjamõisa haigla ning 1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde.
Kuidas te vaatate tagasi oma teekonnale õendusjuhina? On see olnud loomulik teekond või õena alustades teadsite kohe, et soovite olla tegev ka administratiivses valdkonnas?
Olen kliinikumis töötanud 48 aastat, sellest osakonna vanemõena 9 ja haigla ülemõena 27 aastat. Kokkuvõttes olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal ning anda oma panuse õenduse arendamiseks nii praktika, juhtimise, koolituse kui ka uurimise valdkonnas. Minu jaoks on need kõik väga olulised. Olen rahul ka sellega, et minu ümber on olnud väga head kolleegid ja mõttekaaslased ning juhid, kellelt oli palju õppida.
Õena töötades ma ei mõelnud kordagi õendusjuhi karjäärile. Arvasin, et administratiivne töö mulle ei sobi. Mulle meeldis väga kardiokirurgia osakonna sidumistoa õe töö, kus sain suhelda patsientidega, teha huvitavaid õendustoiminguid ning töötada koos heade ja huvitavate kolleegidega. Vanemõe ametikoha pakkumine tuli mulle täiesti ootamatult ja otsus ei sündinud kergelt. Osakonnas oli sel ajal mitu väga head kogenud õde, kes oleksid minu meelest sobinud vanemõe ametikohale paremini kui mina.
Oleksin olnud kindlasti palju innukam ja otsustavam, kui oleksin saanud oma teadmisi täiendada. Sain sellest aru hiljem, kui praktiseerisin veidi aega Helsingi Ülikooli Haigla kardiointensiivravi osakonnas, kus nägin sealset töökultuuri ja -korraldust, mis erines oluliselt meie haiglate omast. Kui alustasin haigla ülemõe ametis, sain juba osaleda väga headel kursustel, millest sain palju ideid ja indu õendusjuhi tööks. Juhina saab tegutseda ainult siis, kui on soovi ja mõtteid midagi paremaks teha.
Millised on olnud teie arvates suurimad väljakutsed kliinikumi ülemõena?
Mulle meeldivad arenguga seotud väljakutsed. Olen tahtnud näha enda ümber positiivseid muutusi ja olla neis osaline. Ülemõena oli alguses veidi raske harjuda tõsiasjaga, et haigla tasandil pole võimalik muuta asju nii kiiresti kui osakonna tasandil. Rohkem pingutamist nõudsid töökultuuri parendamisega seotud ettevõtmised. Patsiendi ohujuhtumite infosüsteemi arendamine ja süsteemile sobiva töökultuuri kujundamine on nõudnud pikaaegset pühendumist ja vajab seda jätkuvalt. Sissejuurdunud hoiakute ja käitumistavade muutmine on vahel üsna ajamahuks ja keeruline ülesanne.
Te olete panustanud mitmel rindel – patsiendi ohutusse, kliinilise eetika komiteesse, õpetamisse. Mis on teile enim korda läinud?
Olen palju aega pühendanud hoopiski patsiendiõpetuse, tervisedendamise ja terviseharitusega seotud algatustele, millega sidusin ka ülikooli diplomi-, magistri- ja doktoritöö. Olen väga rahul, et oleme neis valdkondades suutnud palju ära teha, kuid oleksin meelsasti soovinud näha ka hästi toimivat patsiendi info- ja tugikeskust, mille väljaarendamine jäi kahjuks seisma.
Õendusabi kvaliteet ja patsiendiohutus olid ja jäävad minu südameasjaks. Pean siiski ütlema, et üldjuhul ma ei eelista ühte tegevust või valdkonda teisele. Erinevatel aegadel on mõni ettevõtmine olnud lihtsalt olulisem või rohkem päevakorral. Olen meelsasti tegelenud ka kolleegide õpetamise ja uurimistööga. Töö eetikakomitees on palju aastaid olnud samuti minu põhitöö lahutamatu osa.
Õendusjuhtimise süsteem kliinikumis on olnud teie suunata. Nüüd on õendusjuhtimine esindatud ka juhatuse tasemel. Kas teie süda on rahul?
Ravi ja õendusabi on patsiendi raviprotsessi põhitegevused, mis peavad olema juhatuses esindatud. See tagab nende tegevuste arendamiseks vajaliku tähelepanu ja toe. Haigla õendusjuhil peab olema valdkonna arendamiseks piisavalt mõju ja vahendeid.
Millist rolli kannab haigla õendusjuht koostöös teiste asutuste ja ühingutega?
Haiglate õendusjuhid peavad üsna palju oma aega pühendama koostööle partneritega. Usun, et õenduspraktika, -koolituse ja -uurimuse kiire areng möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses sai teoks just tänu heale koostööle haiglate, tervishoiu õppeasutuste ja kutseorganisatsioonide vahel. Koostööd tehakse erinevates võrgustikes, töörühmades ja ühingutes, kuid pean oluliseks ka individuaalseid kontakte ja vahetut suhtlemist. Minu jaoks on tähtis panustada ka kutseühingute tegevusse. Olen hetkel Euroopa ja Eesti õendusjuhtide ühingu juhatuse liige ning õdede liidu mentorliige. Varem olen kuulunud õdede ühingu ja tervishoiutöötajate kutseliidu juhatusse.
Viimane aasta kliinikumis on olnud äärmiselt ebatavaline ja intensiivne. Teie osalus ja panus kriisijuhtimismeeskonna töösse on olnud suure väärtusega. Olete te oma pika staaži ajal kogenud ka varem sarnast olukorda ning millised on teie jaoks selle kriisi õppetunnid?
Pean tunnistama, et minu elus on vähe ette tulnud olukordi, mis võinuksid väljuda kontrolli alt ning need ei olnud kindlasti nii kestvad ja rasked, nagu praegune koroonakriis. Iga kriis õpetab meid edaspidi paremini toime tulema. Oluline on leida aega sündmustele ja tehtule tagasi vaadata, neid kriitiliselt analüüsida ja teha õigeid järeldusi. Mulle tundub, et kiire kohanemine kriisiolukorraga oli kliinikumi toimetuleku edu võti. Keerulises olukorras oli suur abi õigeaegsest asjakohasest teabest, pädevatest ja pühendunud inimestest ning inimeste, ametkondade ja asutuste vahelisest koostööst. Loodetavasti saab see ühine jõupingutus väärilist tähelepanu ja tunnustust.
Kliinikumi Leht