12. mail pälvis Rahvusvahelisel Õdede Päeva konverentsil tiitli „Aasta Õde 2017“ Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna õde Annely Grossthal.
Annely Grossthal on töötanud tervishoiusektoris üle 20 aasta. Alates 2006. aastast on ta Eesti Punase Risti lektor ning erakorralise meditsiini õdede seltsingu juhatuse esinaine.
Aasta õe valimiseks esitavad Õdede Liidu liikmed e-posti teel oma kandidaadid Tartu Ülikooli Kliinikumi usaldusisikule, kes edastab info valiku tegemiseks Õdede Liidu Lõuna piirkonna volikogule, lõplik valik kõigi piirkondade kandidaatide seast tehakse salajasel hääletusel riiklikus volikogus.
Kliinikumi Leht uuris, mida arvab aasta õde oma tööst.
Esiteks palju õnne! Kas te aimasite, et osutute laureaadiks?
Aitäh! Aasta õe tiitel tuli mulle väga ootamatult. Ma teadsin, et mind on seatud kandidaadiks, kuid arvasin, et tiitli vääriliseks saab hoopis teine kolleeg. Ma ei ole pidanud omi tegemisi nii silmapaistvateks ega suure tähelepanu väärilisteks.
Mida te tunnustusest arvate? Kas õenduserialal on see vajalik?
Esialgu oli see veidi ehmatav, ent nii paljud head soovid, õnnitlused ja kallistused tekitasid sooja ja tugeva „seljataguse“ tunde. Aitäh kõigile, kes minu tööd on märganud! Tunnustus on vajalik igal erialal, mitte ainult õe erialal, see annab tagasisidet tehtule ja stimuleerib edasi tegutsema. Samas tuleks arvestada, et õendustöö on meeskonnatöö ning tunnustust väärivad kõik selle liikmed.
Õendus on aastakümnetega palju muutunud, millist muutust peate kõige olulisemaks?
Meie töö on tõesti ajas palju muutunud, nagu tegelikult ka kogu meditsiinivaldkond. Eesti on välja kasvanud nõukogudeaegsest mõtteviisist, et õde on ainult arsti abiline. Tänasel päeval on õdedel kõrgharidus, võimalus astuda magistri- ja doktoriõppesse. Õde on iseseisev spetsialist, kel, nagu arstilgi, on täita erialased ülesanded. See tähendab ka otsustamis-, tegutsemis- ja vastutusjulgust. Loomulikult ei ole vähemtähtsad ka vanad head käelised oskused. Õe eriala muutumist ajas tõestavad hästi õdede iseseisvad vastuvõtud. Kui haigus on juba diagnoositud ning vajab jälgimist ning nõustamist, saavad õed sellega suurepäraselt hakkama koormamata arsti tööaega. Ka erakorralise meditsiini osakonnas on juba aastaid toiminud õe vastuvõtt, kus tehakse näiteks haavade sidumised, viirushaigete nõustamised, vaktsineerimised, kateetrite hooldused jne. Muuseas, käesoleva kuu algusest alustasime ka traumaõe vastuvõtuga. Esialgu vajame kogemust, kuid kõikide nüansside paika loksudes on eesmärk vähendada traumajärjekordi erakorralise meditsiini osakonnas. Kui patsiendi elulised näitajad on normipärased ja kaebused alaägedad ning triaažisüsteem näitab rohelist või sinist kategooriat (aeg arstini 3–6 tundi), suunatakse patsient õe, mitte arsti vastuvõtule.
Mis motiveerib teid tööd hästi tegema?
Kõige parem motivatsioon on konkreetne tulemus minu tegevustest ehk patsiendi paranemine. Meie osakonna eripärast lähtuvalt tegeleme ennekõike patsiendi seisundi stabiliseerimise ja esialgse parenemisega.
Kiire meditsiini areng ja õdede iseseisvad vastuvõtud sunnivad õdesid end pidevalt täiendama, muudmoodi ei saa me oma tööd teha oskuslikult ja kvaliteetselt. Aastas peab õde läbima 60 tundi koolitusi, ent tihtipeale tuleb see rahaliselt ja ajaliselt katta isiklikest vahenditest. Materiaalses mõttes motiveeriks mind ja ka teisi õdesid atesteerimise/pädevuse taseme järgi tunnitasu taastamine. Ma ei ütle, et kõik õed peaksid end pidevalt suures mahus täiendama, kuid need, kes soovivad enda ja eriala arengusse panustada, oleksid oluliselt rohkem motiveeritud seda tegema, kui see oleks reguleeritud palgadiferentsiga.
Te olete Eesti Punase Risti lektor ning erakorralise meditsiini õdede seltsingu juhatuse esinaine. Miks te seda kõike teete?
Lektoriks olemise juures naudin teistsugust rolli – räägin ju tervete inimestele, nii meedikutele kui mittemeedikutele, kuidas enda ja teiste tervist hoida. Teadmistega saaksid inimesed väga palju iseennast ja omi lähedasi aidata ning keegi ei tohiks alahinnata esmaabi andmise oskust. Kui kursuse lõppedes satub keegi avariid nägema ning oskab ja julgeb anda esmaabi – on need tööviljad, mis annavad hea enesetunde.
Erakorralise meditsiini seltsing kuulub Õdede Liidu alla ning aastaid tagasi valiti mind tõesti juhatuse esinaiseks. See töö eeldab palju suhtlemist nii meie konkreetse eriala kui ka üldisemalt Õdede Liidu teemadel. Seltsingu kaudu saame anda tagasisidet, kuidas võiks õendusvaldkonda arendada. Püüame olla aktiivsed, korraldame koolitusi ja käime ühtlasi teistes haiglates seminaridel ja kohtumistel kogemusi jagamas.
Pean lõpetuseks ütlema, et seda kõike kõlab palju, kuid ma ei täida neid kohustusi igapäevaselt. Minu töös on oluline tasakaal, et säiliks rõõm oma tööst, tahe õppida ning oskus mitte läbi põleda. Kindlasti on meie töös raskeid hetki, siis tuleb korraks eemalduda ning ennast koguda. Ideaalis võiks meie osakonnas olla võimalus erakorraliseks psühholoogiliseks nõustamiseks nii meie enda töötajatele kui ka patsientidele ning nende lähedastele. Füüsilise tervise kõrval väärtustatakse aina enam ka vaimset tervist.
Annely Grossthali küsitles Helen Kaju