2012. aasta oli kliinikumi transplantatsioonikeskuse jaoks kiire ja töörohke: elundeid siirati rohkem kui kunagi varem.
Aasta jooksul teavitati meie transplantatsiooni koordinaatoreid kokku 69 võimalikust ajusurmas doonorist. Reaalseks kudede ja elundite doonoriks osutus neist 32. Kahel juhul eemaldati siirdamiseks vajalik neer elusdoonoritelt, mõlemal korral oli elundi loovutajaks lapsevanem.
Kliinikumi kirurgid siirdasid aasta jooksul elundeid 70 patsiendile, see on rohkem kui kunagi varem. Toimus 59 neeru-, 9 maksa- ja 2 kopsude siirdamist. Lapsi oli eelmisel aastal siiratute hulgas üks.
Ka kudede siirdamisi oli kliinikumis rohkem kui eelmistel aastatel – ühel juhul siirati silma kõvakesta, 12 juhul silma sarvkesta ja 18 korral amnioni membraani, luukoe siirdamisi toimus 85 ja vaskulaarkoe siirdamisi 39.
Vereloome tüvirakkude siirdamisi toimus kliinikumis 2012. a kokku 25, sh 11 juhul kasutati Soome luuüdi doonorite registri vahendusel hangitud tüvirakke. Embrüosiirdamisi oli 569.
Jätkus koostöö Läti ja Leedu siirdamiskeskustega ning Viini Ülikoolihaigla kopsusiirdajate ja Eurotransplandiga. Uue hoo said sisse läbirääkimised Scandiatransplandiga ning aasta lõpul õnnestus ka nendega sõlmida riikidevahelist elundivahetust võimaldav raamleping.*
Rakkude, kudede ja elundite annetamise, käitlemise ning siirdamisega on seotud arvukalt erinevaid osapooli. Soovime siinkohal edastada siirad tänusõnad kõigile, kes sellele oma abi ja positiivse suhtumisega kaasa on aidanud. Suur-suur aitäh!
Eriti soovime tänada kõiki patsientide lähedasi, kes nõustusid oma ajusurmas pereliikme kudede ja elundite loovutamisega siirdamiseks. Selliste raskel hetkel tehtud otsuste väärtus on hindamatu.
Tegusalt on siirdajate jaoks alanud ka tänavune aasta. Jaanuaris siirati esmakordselt Eestis ühele patsiendile korraga mitu erinevat elundit (maks ja neer). Veebruaris toimus Scandiatransplandi raamlepingu alusel esimest korda ühine doonoroperatsioon Rootsi siirdamismeeskondadega.
Pikaajalise töö eest siirdamiste vallas pälvisid kõrged tunnustused maksasiirdamiste eestvedaja dr Toomas Väli ja luuüdisiirdamise rajaja Eestis prof Hele Everaus.
Dr Virge Pall
transplantatsioonikeskuse direktor
*Euro- ja Scandiatransplant on rahvusvahelised elundivahetusorganisatsioonid, neist esimene ühendab seitsme Kesk-Euroopa riigi (Austria, Belgia, Holland, Horvaatia, Luksemburg, Saksamaa ja Sloveenia) ja teine viie Skandinaavia riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome ja Taani) siirdamiskeskusi.
Kommentaar
Aleksander Lõhmus
kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud
Organite ja kudede loovutamine on üks inimkonna positiivsete omaduste väljendusviise, milleta ei saaks eksiteerida transplantatsiooni. Elundidoonorlus on tundlik teema, kuna on seotud inimese surmaga. Kes meist ikka sellele väga mõelda tahab. Kuna olen juba üle 30 aasta neerusiirdamisega tegelenud, siis olen alati ka ise olnud nõus olema elundidoonor – kui veel sobin, palun väga. Kindlasti ei tekiks mul kahtlustki olla elusdoonoriks oma lähedasele inimesele, kui see peaks olema vajalik.
Kahjuks on inimeste seas veel palju eelarvamusi elundidoonorluse suhtes, millesse on oma osa andnud ka meedia. Siiski ei saa öelda, et meil Eestis oleks elundidoonorlusega väga halvasti. Seda kinnitavad ka siirdatavate organite arvud. Teavitustööd peab lihtsalt tegema pidevalt, et inimesed ei unustaks, kui vajalik ja tähtis on elundidoonorlus.
Kommentaar
Joel Raudsepp
informaatikateenistuse infraosakonna võrguülem
Olen pikka aega olnud veredoonor ja suhtun vere loovutamisse väga positiivselt. Kuna olen sobilik doonor trombotsüütafereesiks, siis lõviosa vereloovutamise kordadest olen veetnud afereesi tsentrifuugi aparaadi all. Lähedalt kokku puutununa vere hüübimatust põdejaga, teeb see hea tunde, kui tean, et saan sellise saatusega inimesi väikesel moel aidata.
Elundidoonorlust puudutav info on minust natuke mööda läinud. Hea on lubada, kuid usun, et vajadusel võin olla elundidoonoriks lähedasele inimesele või surmajärgseks elundiloovutajaks. Ettevaatlikuks teeb kartus kirurgiliste protseduuride vastu, süst pole probleem, kuid skalpell või saag teevad mind ebakindlaks.
Kommentaar
Raili Ermel
III a resident kardiovaskulaarkirurgia erialal
Taustast: olen ise alates 2003. aastast veredoonor, möödunud aastal andsin oma vere ja andmed luuüdi/tüvirakkude doonorluseks ning 2006. aastast kannan rahakoti vahel organdoonori kaarti.
Ma siiralt usun, et doonorlus peaks olema iga inimese vaba valik ning seda ei tohiks peale sundida, kuid minu silmis on see igati loogiline asjade käik pärast ajusurma diagnoosimist.
Organdoonorlus võimaldab mõnel väga haigel patsiendil saada suure tõenäosusega endale töötav organ ja tunduvalt parem elukvaliteet kui enne siirdamist. Me kunagi ei tea, millal me ise või meie lähedased võivad organit vajada.