Novembri alguses toimus Tallinnas konverents „Emakakaelavähi diagnostika – mis on uut?". Konverents oli interdistsiplinaarne, osavõtjate hulgas oli nii patolooge, meditsiinilaborite esindajaid kui ka günekolooge.
Momendil on just emakakaelavähi diagnostikas Eestis toimumas mitmeid muutusi ja lõpeb ka etapp „Riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015". See andis idee teha vahekokkuvõtte toimunust ja sellest, mida on meil tulevikust oodata.
Emakakaelavähk on maailmas kolmas kõige sagedasem kasvaja naistel, vaatamata sellele, et see on üks väheseid pahaloomulisi kasvajaid, mida on olnud võimalik ennetada läbi sõeluuringu ning nüüd ka vaktsineerimise teel.
Konverentsi esimene ettekandja Mari Nygard Norra Vähiregistrist tegi kokkuvõtte Eesti Vähiregistri andmete põhjal läbi viidud uuringust, kus selgus, et aastatel 1998–2008 diagnoositi Eestis 1826 esmast emakakaelavähi juhtu, millest 1555 olid lamerakk-kartsinoomid, 116 adenokartsinoomid ning 155 muu morfoloogiaga kasvajad. Emakakaelavähi patsiendi keskmine vanus oli 54 aastat. Lamerakk-kartsinoomi standarditud haigestumuskordaja oli vahemikus 12,7–17,9/105, haigestumus oli kõrgeim vanuserühmas 40–49 aastat. Adenokartsinoomi haigestunute keskmine vanus ületas 60 aastat. Uuritud ajavahemikus suurenes lamerakk-kartsinoomi haigestumuskordaja aastas 2,2% (95% UV 0,8–3,6) ja adenokartsinoomi haigestumus 8,0% (95% UV 4,9–12,3). Mari Nygard tegi kokkuvõtte, et vaatamata sellele, et Eestis on ligi kümme aastat toiminud sõeluuringuprogramm, on emakakaelavähi haigestumuskoormus Eesti naiste hulgas tõusnud ning on kõrge võrreldes Põhjamaade ja teiste Euroopa riikidega.
Seega on arvatavalt emakakaelavähi sõeluuringul Eestis mitmeid probleeme. Üks neist on kindlasti organiseeritud sõeluuringu madal hõlmatus.
Dr Lee Padrik tõi konverentsil välja, et emakakaelavähi organiseeritud sõeluuring algas Eestis üleriigiliselt aastal 2006. Sõeluuringu sihtrühma kuuluvad naised vanuses 30–55 eluaastat, kellele tehakse konventsionaalne Pap-test, negatiivse tulemuse korral iga 5 aasta järel. Organiseeritud sõeluuringu üheks suuremaks probleemiks on naisrahvastiku madal hõlmatus, mis on aastaid püsinud 20–24% piires. Samas on oportunistlike sõeluuringute osakaal Eestis väga kõrge. 2013. aastal teostati oportunistliku sõeluuringu raames 143 751 Pap testi, s.o 91% kõikidest Eestis tehtavatest Pap testidest.
Dr Mari Nygard rääkis ka konverentsil Norra kogemusest võitluses emakakaelavähi vastu. Selle ettekande jooksul said saalisolijad võrrelda Eesti ja Norra kogemust. Dr Mari Nygard sõnul alustati Norras riikliku vaktsineerimisprogrammi raames aastal 2009. Norras viiakse läbi 12 aastaste tüdrukute vaktsineerimist HPV tüüpide 16, 18, 6, 11 vastu. Hetkel on ligi 80% Norra 12-aastastest tüdrukutest saanud 3 HPV vaktsiinidoosi. Samuti viidi 2015. aastal sisse neljas Norra maakonnas viie aastase intervalliga HPV-testi põhine sõeluuring. Tulenevalt uuema, HPV NAAT meetodi kasutuselevõtust väheneb vajadus uurida naisi iga kolme aasta järel (Norra PAP-il põhinev sõeluuring oli 3-aastase intervalliga). Nooremate, HPV vaktsiini saanud naistel hulgas väheneb ebanormaalsete Pap-testide osakaal ning väheneb vajadus kolposkoopia ja raviprotseduuride järele. Norras oodatakse, et järgmise 20 aasta jooksul hakkab langema HPV-ga seotud pahaloomuliste kasvajate esinemus, emakakaelavähk muutub pigem erandiks ja skriiningutestide arv täiskasvanud naiste seas väheneb.
Dr Anneke van Triel-Kulken Hollandist rääkis oma loengus Hollandi kogemusest emakakaelavähi sõeluuringu kvaliteedi parandamisel. Ta tõi välja huvitava fakti, et emakakaelavähi sõeluuringus hakati konventsionaalse PAP analüüsi asemel kasutama vedelikul baseeruvat tsütoloogiat (LBC) 1998. aastal, ilma riigipoolse toeta. Riik kiitis LBC meetodi kasutamise heaks alles üle 10 aasta hiljem, 2010. aastal. Dr Anneke van Triel-Kulken ütles, et põhjus üleminekuks oli nii parem slaidi kvaliteet kui ka võimalus samast proovimaterjalist juurde tellida inimese papilloomiviiruse (HPV) analüüs. Professor Gilbert Donders Belgiast tõi siia juurde võimaluse, et vajadusel saab samast proovimaterjalist teha nii günekotsütoloogilise analüüsi, HPV kui ka seksuaalsel teel levivate infektsioonide analüüsi. Dr Monica Wolff Saksamaalt lisas veel, et tsütoloogilsele preparaadile saab ka teha kahe biomarkeri p16 ja Ki-67 värvingu, mis võib aidata kaasa düsplaasiate avastamisel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et konverents andis palju mõtteainet, kuidas muuta emakakaelavähi tekke ärahoidmist Eestis paremaks. Kuna koos olid erinevate erialade esindajad, siis loodame, et see on algus diskussioonile, mida peaksime ja võiksime Eestis just selles vallas muuta.
Kai Jõers
Ühendlabor