Moldova pealinnas Chişinăus 23.–25. septembril peetud kirurgiaalasel kongressil (XII National Surgical Congress) oli kutsutud üheks peaesinejaks kliinikumi kirurgiakliiniku arst-konsultant professor Peep Talving. Kolmepäevane programm keskendus nii onko-, abdominaal-, kardio-, laste-, veresoonte-, ja plastikakirurgiale kui ka siirdamisalastele teemadele ja erakorralisele kirurgiale.
Professor Talving pidas kaks ettekannet: "Teravate veresoonte vigastuste käsitlus" ja "Erakorraline kirurgia: aeg uueks üldkirurgia erialaks?" Kliinikumi Leht küsis professori käest muljeid.
Moldova on suuruselt väiksem kui Eesti, elanikkond aga mitu korda suurem. Järelikult on ka traumajuhtumeid rohkem. Millises seisus on Moldova traumakirurgia?
Moldova tundus kontrastne, nii nende eluolu kui ka meditsiin. Näiteks on nad tänaseks teinud 15 maksasiirdamist, kuid traumade ja erakorralise kirurgilise ravi aspektist on pealinn Chişinău investeerinud vähesel määral erakorralisusesse. Valvekorras teenindab õhtu- ja öötundidel 700 000 elanikuga linna üks erakorralise kirurgia haigla, mille infrastruktuur ei ole Euroopa Liidu tasemel. Trauma- ja erakorralise kirurgilise haige ravis on oluline kiire diagnostika, ent seal on päris keeruline saada haigele kompuuter- või magnetresonantstomograafilist uuringut. Peaaegu kõik pimesoolepõletikud opereeritakse avatud meetodil, veresoonte proteesmaterjali avalikes haiglates kasutusel ei ole. Keeruline on öelda traumajuhtumite arvu kohta, tõenäoliselt on neid rohkem kui Eestis, aga seda statistikat on raske leida.
Lähtudes ettekande pealkirjast – kas erakorraline kirurgia võiks olla üldkirurgia uus eriala?
Minu ettekanne Moldovas andis ülevaate Põhja-Ameerika ja Euroopa kogemusest erakorralise kirurgia arengute kohta. Erakorraline kirurgia on saanud USAs üldkirurgia üheks erialaks ja need arengud on ka toimumas Euroopas, kus eesmärkideks on pandud erakorralise kirurgia arengukava loomine, diagnooside defineerimine ja tulemusmõõdikute ning koolitusvajaduste rajamine. Samuti peab eriala jätkusuutlikuks arenguks publitseerima teaduskirjandust, korraldama seminare ning looma ka erakorralise kirurgia "kaubamärgi". Teaduslikud raportid on näidanud selgelt, et erakorralise kirurgia struktuuri rajamisega on võimalik parandada ravitulemusi. Järgmisel aastal seisab ees väga huvitav kogemuste jagamine Euroopas, see on ECTES Congress 2016, kus ma pean loengu erakorralise kirurgia arengutest ja praktikast Euroopas.
Kas vajadus erakorralise kirurgia järgi võib tuleneda sellest, et EMOsse pöördub või tuuakse aastas isegi veidi rohkem patsiente, kui viibib aasta jooksul haiglaravil?
Tänapäeval peame arvestama faktiga, et kõige rohkem avalike haiglate kirurgiaravi voodikohti hõivavad globaalses dimensioonis erakorralised haiged. Lisaks peab arvestama vananevat elanikkonda, aastaks 2050 on üle 20% populatsioonist vanurid, mis lisab kompleksseid väljakutseid erakorralises ravis. Fakt, et EMOsse pöördub suur hulk erakorralisi haigeid, sõltub ülalmainitud asjaoludest ja ka sellest, et tänased ravimahud ei võimalda alati plaanilises korras tagada kirurgilist ravi ning ühel ajahetkel muutub seisund erakorraliseks. Keskmine OECD riikide investeering sisekoguproduktist tervishoiule on 8,9%, kuid Eesti investeerib tervishoiule 6,0%, st pea 3% vähem.
Kui erakorraline kirurgia oleks eraldi eriala, siis mida see muutus endaga kaasa tooks mõeldes õppetööle ja praktikale?
Põhja-Ameerikas on erakorralisele kirurgiale spetsialiseerumiseks vajalik läbida kaheaastane residentuurijärgne koolitus ning hetkel on seda võimalik teha 19-s sealses akadeemilises raviasutuses. Tartu Ülikool võttis initsiatiivi ja dekaan professor Joel Starkopf kutsus 2014. aastal erakorralise kirurgia esindajaks külalisprofessori, mis annab signaali vajadusest eriala arendamiseks. Mõlemad Eesti suurhaiglad on ka tunnistanud vajadust erakorralise kirurgia struktuurimuutuste järele. Ilma õppe- ja teadustööta pole aga üksi areng võimalik, mistõttu on vaja koostada erakorralise kirurgia alane koolitus residentidele, luua andmebaasid, osaleda väliskoolitustel ning samal ajal tegeleda ka õdede ja hooldajate koolitamisega. Hetkel on nii kliinikumis kui ka regionaalhaiglas alustatud traumaregistri pidamisega, tulemas on erakorralise kirurgia alane täiendkoolitus ning toimub mitmeid erialaseid seminare. Lisaks käib meil kliinikumis koos erakorralise kirurgia teadusgrupp, mis alustab uuringuid ja interpreteerib teaduskirjandust.
Põigates tagasi Moldova juurde – olite üks peaesinejatest ning ka moderaator, kas kongressil kuuldu ja kogetu õpetas ka teile endale midagi uut?
Minu jaoks oli informatiivne selle regiooni meditsiinilise taseme tajumine, niisamuti mitmed ettekanded. Mul oli hea meel näha ja kuulda, milliseid statistilisi analüüse olid Moldova residendid teinud. Moderaatorina oli mul võimalus ettekannete ajal soovitada, et nad pakuksid enda andmed Euroopa ajakirjadesse avaldamiseks, kuna usun, et Euroopa lugeja on huvitatud sealsetest oludest.
Professor Talvinguga vestles Helen Kaju