Juba viis aastat on kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik olnud osaline rahvusvahelises intensiivravi kvaliteedi hindamise konsortsiumis Intensium, mille tuumiku moodustavad Soome ülikoolihaiglad ning kuhu lisaks kuuluvad ka Berni ülikoolihaigla, Charité ülikoolihaigla Berliinis, Tartu Ülikooli Kliinikum ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH).
Intensiumiga liitumise mõtte algataja oli Eestis dr Valdo Toome (PERH), kes töötades Kuopio ülikooli haiglas anestesioloogina tutvus põhjanaabrite ülikoolihaiglate vahelise intensiivravi kvaliteedi andmebaasiga. Peale pool aastat väldanud andmevahetuse piloteerimist otsustati sõlmida liitumisleping. Eestist on Intensiumiga liitunud kõik kolm kliinikumi täiskasvanute intensiivravi osakonda (üld-, neuro-, pulmonoloogiline-) ja PERH osaleb ühe osakonnaga.
Konsortsium korraldab kvaliteediindikaatorite registreerimist, töötlemist ning analüüsi kõigist osalevatest haiglatest. Professionaalsel tasemel andmeanalüüs tagab ravikvaliteedi usaldusväärse hindamise, milleks Eestis puudub tänasel päeval 
ressurss ja kompetents. Konsortsiumis osalemise suurim väärtus on võimalus rahvusvaheliseks võrdluseks.
Rahvusvahelise analüüsi põhjal võib järeldada, et täiskasvanute intensiivravi tulemused on kliinikumis samaväärsel tasemel Soome ülikoolihaiglatega. Samas pole aga teada, kas intensiivravi kvaliteet on ühtlasel tasemel tagatud ka kogu kliinikumi teeninduspiirkonnas. Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopfi sõnul on printsiip – õigele haigele õige ravi õiges kohas – tervishoiukorralduse nurgakiviks: „Eriti kehtib see intensiivravi puhul, mis on üks kallimaid ja komplekssemaid raviteenuseid." Kõigi teeninduspiirkonna haiglate/osakondade osalemine kvaliteedianalüüsis võimaldaks hinnata ja teada saada, kas intensiivravi on tagatud ühtlasel tasemel kõigile teeninduspiirkonna elanikele ning kas kriitilises seisundis haiged on õigeaegselt saadetud kõrgemasse ravietappi. Samuti annaks see ülevaate intensiivravi ressursside kasutamisest teeninduspiirkonnas, mis oleks oluline tervishoiukorralduse efektiivsuse hindamiseks.
Soomes on eesmärgiks seatud, et tipphaigla haldab ka oma teeninduspiirkonda kuuluvate madalama etapi haiglate intensiivravi, sest kui nendes on intensiivravi tase nõrk, siis ei tööta süsteem tervikuna. Hea oleks, kui vigu saaks süsteemselt kõrvaldada. „Kvaliteedi analüüsi eesmärk on ka jälgida, kuidas süsteem tegelikult toimib. Muidu võib meile jääda petlik mulje, et me ravime väga hästi," ütleb prof Joel Starkopf.
Intensiivravi kvaliteedi hindamisel on väga oluline hospitaalinfektsioonide (HI) analüüs (seire, diagnoosimine, ravi). HI haigestumuskordajate poolest tähtsamates intensiivraviosakondades oleme jõudnud Euroopa keskmistele väärtustele väga lähedale. See on üks kliinikumi kvaliteedikontrolli edulugusid: tänu infektsioonikontrolliteenistuse süsteemsele tegevusele on HI esinemissagedus vähenenud täiskasvanute intensiivravis viimase viie aastaga kaks korda. HI valdkonnas on väga oluline ka võrdlus iseendaga aastate lõikes, sest igas osakonnas on unikaalne patsientide struktuur ja osakondi omavahel võrrelda on teinekord raske.
2011. aastal koostas Euroopa Intensiivravi Selts (European Society of Intensive Care Medicine) dokumendi, mis sisaldab 13-punktilist indikaatorite nimekirja, et jälgida, hoida ja parandada intensiivravi kvaliteeti (nt voodihõive, haiglasuremuse standarditud suremuskordaja, tsentraalveeni kateetriga seotud vereringe infektsioonid, ventilaatorpneumoonia jt)
Millistes valdkondades saaksime end parandada? Keskmine intensiivravil viibimise aeg on meil pikem kui Soome haiglates. Osaliselt on see tingitud meie teistsugusest patsientuurist, osaliselt erinevast ravitaktikast. Olukorra parandamiseks oleks tarvis paremaid ressursse, nt praegu on Eestis õdede töökoormus väga suur, patsientidel jääb puudu füsioteraapia võimalustest jne.
Hetkel ei suuda kliinikum kogu Intensiumi poolt pakutavat potentsiaali täielikult ära kasutada. Soomes tehakse lausa muljetavaldavalt palju intensiivravi-alaseid teadusuuringuid (nt neerupuudulikkuse või sepsise esinemine intensiivravi patsientidel). Tulevikus võiks põhjanaabrite eeskujul analüüsida ka patsientide elukvaliteeti peale intensiivravi lõppu 6 ja 12 kuu möödudes. Saaksime Intensiumist vastava võrdlusmaterjali, aga praegu ei ole kliinikumil ressursse, et seda teha.
Prof Starkopf ütleb, et tulevikus on plaanis ellu viia projekt intensiivravi kvaliteedi hindamisest kliinikumi teeninduspiirkonnas. Projekti esimeses etapis planeeritakse kvaliteedianalüüsi kaasata Lõuna-Eesti Haigla ja Ida-Viru Keskhaigla, lisaks tuleks analüüsi lülitada ka kliinikumi erakorralise kardioloogia ja kardiokirurgia osakonnad. Hilisemas etapis on kavas kaasata Narva, Viljandi, Valga ja Põlva haiglad.
Ene Selart