Statsionaarse taastusravi võtmeküsimuseks on: kuidas tulla toime alla omahinna ja töötada üle oma võimete. Seejuures igapäevaselt väikesi imesid korda saates.

Eestis on taastusravi viimase 10-15 aasta jooksul muutunud protseduuripõhisest lisaravist iseseisva kontseptuaalse lähenemisega erialaks. Enam ammu ei peeta tõenduspõhise taastusravi all silmas ravikehakultuuri või heaoluteenust spaas. Igapäevases arstlikus tegevuses tundub aga sageli, et taastusravi koht Eesti meditsiinimaastikul on kusagil äärealadel ning seetõttu ei teata täpselt ka selle sisu ja tegevusi.

Juba kümme aastat tegutsenud kliinikumi statsionaarne taastusravi osakond ei ole siinkohal erandiks. Finantseerimise valdkonnas on käimas läbirääkimised Eesti Haigekassaga, et tõsta taastusravi ravipäeva hinda. Näiteks ei ole praegu ravipäeva maksumusse arvestatud õe ööpäevaringset juuresolekut, mis praktikas on aga hädavajalik. Seda enam, et tihtipeale sattub statsionaarsesse taastusravi osakonda patsiente, kes ei ole oma seisundi poolest taastusravi patsiendid, aga keda tuleb ravida taastusravi päevarahade eest. Näiteks on osakonnas ravitud ka II astme intensiivravi patsiente, kelle ravipäeva maksumus on üle 200 euro kallim kui taastusravi ravipäeva hind.

Statsionaarse taastusravi osakonna vanemarst-õppejõu dr Aet Lukmanni sõnul kasutavadki nad oma töös kõiki (taastus)ravivõimalusi, et patsiente elule tagasi võita. Taastusravi toimub meeskonnatöö põhimõttel. Meeskonda juhib taastusarst ning sinna kuuluvad füsioterapeut, psühholoog, logopeed, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja ja õendus-hoolduspersonal. Tarviduse korral liituvad teiste erialade arstid, protesist, dietoloog. Mõistagi kuulub meeskonda patsient ise ja tema tugiisikud. Aastate jooksul on kujunenud professionaalne ja üksteist mõistev kollektiiv.

Meeskonna igal spetsialistil on kindel eesmärk ühe või teise funktsioonihäire ravis. Koosolekutel arutatakse ühiselt patsientide funktsionaalse toimetuleku defitsiidi põhjusi, võimalikke ravitaktikaid, nende efektiivsust ja püsiva puude korral kohanemistehnikaid.

Dr Aet Lukmann on optimistlik ja leiab, et kuivõrd kliinikum on kolmanda etapi haigla, siis tulebki siin lahendada keerulisemaid juhtumeid. „Siiski võiks Tartus tulevikus olla rohkem järelravi võimalusi," arvab dr Lukmann. „Seal võiksid abi saada kirurgilise- ja siseprofiiliga patsiendid, kes ei pruugi olla veel valmis intensiivseks taastusraviks. Praegu võib juhtuda nii, et omaosalusega taastusravi saav patsient tasub sisuliselt oma akuutse haiguse ravipäevade eest ning vajalik taastusravi jääb patsiendil saamata.

Taastusravi kriteeriumite järgi peaks patsient olema taastusraviga hõivatud vähemalt 5 päeva nädalas ja 3 tundi päevas. Kliinikumis suudetakse patsiendile pakkuda ravi isegi 6 päeval nädalas. Intensiivse statsionaarse taastusravi etapis peaks patsient saama 45-60 minutit igat teraapia liiki, mis talle on näidustatud. Olgu selleks siis füsioteraapia või tegevusteraapia või logopeedi teenus.

„Taastusravi on multidistsiplinaarne meeskonnatöö, mis õpetab patsienti kui tervikut käsitlema ka selles mõttes, et haiged on sageli keerulised ja mitme diagnoosiga. Esineb olukordi, kus hoopis kaasuvad haigused osutuvad edukat ravi takistavaks põhiprobleemiks. See ongi meie eriala võlu ja valu, et meil on patsiente nii ortopeedia-, kardioloogia- kui ka onkoloogia- või pulmonoloogia erialadelt," ütleb dr Lukmann.

Kliinikumi Leht

Ühe patsiendi lugu

Patsient M viibib kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonnas alates 15. augustist 2011. Saatuslik õnnetus juhtus 2010. aasta veebruaris, kui toona 21-aastasele üliõpilasele kukkus pähe jääkamakas, hävitades umbes ühe kolmandiku tema ajust.

Peale seda viibis M ravil Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemias ja PERH-is. 2010. aasta suvel hinnati tema seisund arstide konsiiliumi otsusega vegetatiivseks. 26. augustil 2010 viidi MK Saksamaale, kus ravi toimus põhiliselt III astme intensiivravi osakondades ning alates 2011. aasta märtsist Kölni rehabilitatsioonikliinikus. Üliraske aju- ja koljutraumaga patsienti on korduvalt opereeritud. Haiguse käiku on komplitseerinud korduvad erinevatest kolletest lähtunud sepsised.

Patsient M-iga tegeleb kogu taastusravi osakonna meeskond: arst, logopeed, füsioterapeudid, kliiniline psühholoog ja tegevusterapeut. Paljud kliinikumi arstid – enamuse erialade esindajad – on nõu andnud, siinkohal neile suur tänu!

Patsiendi päevad annavad välja tõsise tööpäeva mõõdu ja nii ei jää tulemata ka oodatud tulemused. Nüüdseks on M füsioterapeudi juhendamisel suuteline istuma voodiäärel umbes 10-15 minutit järjest. Kahe füsioterapeudi kõrvalabiga suudab ta siirduda jalgadele seisma ning toetuda jalgadele ca 15 sekundit. Patsient on adekvaatselt orienteeritud ning kontaktne ja suuteline suhtlema lisaks emakeelele ka veel mitmes võõrkeeles.

Paremas käes on aktiivsed liigutused ja ta suudab kätt kasutada arvuti klaviatuuri sõrmitsemisel, hügieenitoimingutes jne. Patsient suudab praegu ratastoolis istuda umbes tunni, mille ajal toimub tegevusteraapia. Harjutatakse arvuti kasutamist ja tehakse ka muid käeosavust parandavaid tegevusi. Oluliselt on paranenud kõne: tema hääldus on muutunud kuulajale arusaadavamaks, ka hääletugevus on normilähedane. Neelamine on paranenud sedavõrd, et patsient suudab püreeritud toitu süüa keskmiselt 100 g söögikorra ajal. Toimuvad artikulatsiooniharjutused ja neelamisteraapia (ka koos reaalse toiduga). Edaspidised plaanid sisaldavad peale taastusravi ka hambumuse korrigeerimist ja koljuplastikat.

Hoolimata üliraskest traumast on M enamasti heatujuline ja humoorikas, millele aitab kaasa vanemate vankumatu meelekindlus ja tugi. Töö keerulise haigega on meile kõigile õpetanud veelgi rohkem empaatiat ja pannud osakonna tööle ühise eesmärgi nimel pingutava meeskonnana.

Patsiendi haiguslugu on avaldatud tema ja ta vanemate nõusolekul. Omalt poolt soovivad nad tänada kogu osakonna töötajaid, kes on neisse suhtunud soojalt ja alati abivalmilt.