Kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu annab ülevaate kliinikumis juba kasutusel olevatest uurimismeetoditest proktoloogias ja tutvustab anaalmanomeetriat, mida hakatakse rakendama 2012. aasta alguses.

Eestis puudub eraldi erialana koloproktoloogia (proktoloogia). Proktoloogiliste probleemidega tegelevad reeglina üldkirurgid, kes on paremal juhul saanud sellel alal lisakoolitust. See on põhjuseks, et osa mujal maailmas rutiinselt kasutatavaid spetsiifilisi uuringud pole Eestis veel kasutusele võetud. Proktoloogia (silmas pidades just beniigset patoloogiat) on jäänud muu üldkirurgia varju.

Üritades olukorda parandada, on alates 2008. aastast võetud kasutusele jämesoole transiidiuuring (Sitzmarki test), mis on oluline kõhukinnisuse diferentsiaaldiagnostikas. 2008 oli lühiaegselt kasutusel kompuutertomograafiline defekograafia, mis osutus aga väheinformatiivseks ja patsiendile väga ebamugavaks, kuna patsienti polnud võimalik uurida istuvas asendis.

Alates 2009 sügisest on kasutusel dünaamiline fluoroskoopiline defekograafia, mille informatiivsus on oluliselt suurem. Seda uuringut rakendatakse kõikidel haigetel, kellel on probleemiks: takistatud defekatsioon, pärasoole või genitaalprolaps, fekaalinkontinents.

Möödunud aastast on fekaalinkontinentsi haigeid olnud võimalik sulgurlihase võimaliku defekti osas uurida perineumi ultraheli uuringul, mida tehakse naistekliiniku ultraheli kabinetis.

Eelkõige fekaalinkontinentsi, kuid ka takistatud defekatsiooni funktsionaalsete põhjuste selgitamiseks on oluliseks uurimismeetodiks anaalmanomeetria, mille praktikasse rakendamisega loodame toime tulla selle aasta esimesel poolel. Anaalmanomeetria lisab uusi võimalusi ka vaagnapõhja taastusravis.

Eelpool kirjeldatud proktoloogilistele uuringutele peab eelnema patsiendi põhjalik küsitlus vaevuste kohta, läbivaatus ja väga sageli ka endoskoopiline jämesoole uuring (koloskoopia, sigmoidoskoopia) välistamaks onkoloogilisi haigusi.

Proktoloogiliste haigete esmase selektsiooniga peab tegelema perearst. Lisaks haige küsitlusele peaks tegema ka esmase digitaalse läbivaatuse. Kasvajatele iseloomulike ohusümptomite esinemisel tuleb haige kiiresti suunata endoskoopilisele uurimisele, mitte registreerida patsient plaanilisele konsultatsioonile kirurgi juurde. Konsultatsiooni ootamisel võivad need haiged kaotada väärtuslikku aega.

Patsiendid pöörduvad proktoloogiliste probleemidega arsti poole sageli alles siis, kui tõesti enam kannatada ei suudeta. Pärasoolega seotud probleeme peetakse intiimseteks, sageli piinlikeks. Perearsti peetakse sageli ebakompetentseks. Mõnikord hindab ka perearst ise oma kogemust proktoloogiliste tervisehädade diagnoosimisel väikeseks.

Olukorra parandamiseks on dr Margot Peetsalu teinud perearstidele ja ka kirurgidele täienduskursusi, mille raames antakse ülevaade sagedamate pärasoole haiguste sümptomatoloogiast, uurimismeetoditest, nii akuutsete kui ka krooniliste probleemide lahendamisest, kirurgilise ravi võimalustest. Sellel aastal toimub kaks täienduskursust proktoloogilise haige käsitlusest. Anaalmanomeetria võimalusi käsitletakse ka täienduskonverentsi „Kliinik 2012" sessioonil. „Vaagnapõhja düsfunktsioon: interdistsiplinaarne käsitlus".

Kõhukinnisus on paljude proktoloogiliste ja vaagnapõhja probleemide põhjustaja. Kui tegemist on takistatud defekatsioonga (obstructed defecation), pole kõhukinnisus seotud mitte aeglase sooletegevusega, vaid raskustega rooja väljutamisel. Põhjusi on nii orgaanilisi kui ka funktsionaalseid. Suur osa sellistest patsientidest on naised ning neil on samal ajal günekoloogilised ja uroloogilised probleemid (vaagnapõhja allavaje, genitaalprolaps uriinipidamatus). Et patsient saaks võimalikult adekvaatse ravi, on hädavajalik erialade vaheline koostöö. Dr Peetsalu on arutlustes günekoloog Tiiu Hermliniga kaalunud vaagnapõhja probleemide uurimiseks ja ka raviküsimuste otsustamiseks moodustada eraldi töörühma. Selles osas on eeskujuks Soomes Jyväskylä haiglas tegutsev „vaagnapõhja töörühm", kuhu lisaks proktoloogile ja günekoloogile kuuluvad ka uroloog, taastusravi spetsialist ja spetsiaalse väljaõppega õed. Perspektiivis võiks ka kliinikumis analoogne rühm tegutseda.

Kliinikumi Leht