Kliinikumi Leht uuris psühhiaatriakliiniku kliiniliselt psühholoogilt Kärolin Kajalaiult, mida on oluline COVID-19 pandeemia tingimustes vaimse tervise puhul märgata.

Miks on praegusel ajal oluline töötajate vaimsele tervisele tähelepanu pööramine?

Vaimsele tervisele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata kogu aeg, sest ilma vaimse terviseta pole paraku ka füüsilist tervist lõputult. Praegune aeg on vaimse tervise teemad rohkem esiplaanile toonud, sest inimesed on ühelt poolt hakanud rohkem rääkima sellest ja endale oma vaimse tervise probleeme tunnistama, teiselt poolt ongi praegu raske aeg ja vaimne tervis kannatab. Hetkel on aga kõige teravam see, et tervishoius töötavad inimesed on äärmiselt ülekoormatud ja väsinud ning selle pinnalt tekib korralik läbipõlemine, mis võib päädida sellega, et inimene ühel hetkel enam polegi töövõimeline.

Veel üks sagedane mure praegusel ajal on süütunne – süütunne oma laste, pere ja kodu ees. Käärid missioonitunde ja eraelu vahel on hetkel väga suured. Eelmisel kevadel muretsesid inimesed nakatumise pärast, kardeti ka, et nakatatakse kedagi teist. Ärevad pereliikmed muretsesid nende pärast, kes COVID-19 osakondades töötasid. Hirm on praeguseks väiksem, on selle haigusega töötamise kogemus.

Paljud probleemid tulevad hetkel väsimusest – inimene ei tule enam oma mõtetega toime, tekib pahameel, vihatunne ja stress.

Eelmisel kevadel pakkus psühhiaatriakliinik nõustamist nii kliinikumi töötajatele kui ka linnakodanikele ning iga päev pöördus meie poole 3–5 inimest. Nii siis kui ka nüüd teevad inimestele muret erinevad pereprobleemid, mis on COVID-kriisi tingimustes võimendunud või tekkinud.

Kuidas mõjutab meie töötajaid ühiskonnas toimuv polariseerumine?

Polariseerumine mõjub väga halvasti, see justkui tühistab meie personali tööd, eriti COVID-19 osakondades. Kõige valusam on vaadata aktsioone, kus COVIDi olemasolu eitatakse, tehakse ilma maskita grupikallistusi. Samal ajal töötajad teavad, et nendest protestijatest osad võivad sattuda haiglaravile, ja siis peab neid ikkagi aitama ühegi küsimuseta või kahtluseta – meie inimesed teevad oma tööd südamega, olenemata sellest, miks haiglasse on jõutud. Psühholoogilisest vaatevinklist on aga probleem see, et samal ajal, kui me aitame neid inimesi, on kuskil ajusopis teadmine, et nende meeleavalduste tõttu lükkub kogu aeg pandeemiast väljatulek edasi ja samal ajal, kui ma aitan tööl teisi inimesi, on mu enda lapsed kodus omapäi.

Kriisis oleme me mitte ainult üksikisikutena, vaid koos oma meeskondadega. Kuidas aidata hetkel meeskonda?
Palju sõltub sellest, kes ja kuidas meeskonda juhib. Alguse saab kõik sellest, et juht ise peab suutma oma meeleolu ja emotsioone juhtida, peab suutma analüüsida oma „mõttevigasid“. Tänapäeva juht ei saa ilma empaatiavõimeta olla. Siia alla kuulub ka see, et peaksime oma meeskondades rohkem tunnistama, et hetkeolukorras ongi läbipõlemine normaalne ning see ei tule sellest, et sa ei saa hakkama ja et läbipõlemine on nõrkadele, vaid sellest, et oled olnud just supertubli, võibolla isegi liiga tubli.

Meeskonna juht peab teadma, et inimestel on veel teatud põhivajadused peale füsioloogiliste vajaduste. Need teised vajadused on seotud tunnustamise, lugupidamise ja kuulumisetundega.

Tunnustamine ei maksa midagi, aga on väärt väga palju. Tunnustust või tänu saades või jagades vabanevad meie ajus ained, mis tekitavad heaolutunnet ja pikas perspektiivis parandavad nii vaimset kui füüsilist tervist.

Konflikti lahendamise oskused on samuti juhil olulised. Hetkel on konfliktid kergemad tekkima – inimesed on rohkem pinges, reageerivad teravamalt, konfliktid tekivad väsimuse pinnalt. Oluline on, et juht suudaks konfliktis olla erapooletu.

Meeskonnas saame üksteist toetada pisiasjadega, abiks on isegi väiksed küsimused „Kas sa jõuad  veel?“, „Kas sa vett oled joonud?“. Mõnda inimest aitab see, kui saame kasvõi mõne hetke rääkida isiklikest asjadest – perest, lastest. Need väiksed asjad aitavad meil tunda, et oleme päris inimesed, mitte lihtsalt väiksed mutrid suures masinavärgis.

Juhtkonna ettepanek pakkuda töötajatele vaimse tervise tuge on minu jaoks märk sellest, et soov inimesi hoida on olemas.

Mida inimene ise oma vaimse tervise toetamiseks teha saaks?

Tuleks võtta üks hetk ja n-ö peeglisse vaadata: Kas ma tegelen enda vajadustega? Kas ma otsin abi, kui mul on raske? Kas ma söön ja joon piisavalt? Kuidas ma kasutan oma puhkeaega? Kas ma liigun värskes õhus või veedan aega nutiseadmes? Abiks on ka oskus elada rohkem praeguses hetkes. Me ei tea, mis tulevik toob ning selle pärast pole mõtet ette muretseda. Tuleks püüda ellu jääda üks päev korraga siin ja praegu.

Ventileerimist peaks õppima – on väga normaalne väljendada oma muret ja pinget. Tuleks ennast ka tunnustada rohkem, ise ka endale öelda, kui vaprad ja tublid me oleme.

Hea oleks, kui õpiksime kõrvad kinni panema koroonaeitajatele, see jutt lihtsalt ei ole seda väärt, et sellele vastata.

Kuidas kriisist välja tulla?

Kõigepealt tuleks sõnastada, mis on minu kriis – kas see, et ma olen väsinud, kas ma olen hakanud kahtlema oma erialavalikus, töökohas, kas tunnen, et suhted on lähedastega kehvad? Me ei saa välja kriisist, kui ei saa aru, mis kriis on. Seejärel tuleks mõelda, mida ma siis tahan? Mis on minu eesmärgid? Eesmärke tuleks seada väikeste sammude kaupa, ühe hüppega ei saa kriisist välja tulla.

Vahel on hea ka kõrvalseisjaga rääkida. Mõnikord on sõprade ja pereliikmete nõu liiga otsene ja radikaalne. Tasub meeles pidada, et igal kriisil on oma põhi ja kui oleme põhjas, siis edasi saab sealt liikuda ainult ülespoole.

Mis saab siis, kui COVID-19 kriis läbi saab?

Kui COVID-19 kriis on läbi, tuleb ilmselt vaimse tervise järellainetus. Praegu ei ole inimestel aega olla depressioonis või ärevuses, kui tuleb pingelangus, siis võib see ilmneda. Natuke saab seda ennetada, kui juba praegu oma vaimse tervisega tegeleda.

Laste ja noorte vaimne tervis teeb muret – arvutisõltuvus, sotsiaalne ärevus, oskamatus suhelda, keerulised peresuhted, rollikonfliktid, lüngad õppimises, poolelijäetud haridustee, ka majanduslikud probleemid. Kuna lapse aju alles areneb ja on ebaküps, siis on lapsed ka kriiside osas haavatavamad, eriti olukorras, kus pole adekvaatset täiskasvanud lähedase inimese toetust. Praktika näitab paraku seda, et vanemad ei tule sageli iseendagagi toime, rääkimata lapse toetamisest.

Millised võimalused on kliinikumis töötajate vaimse tervise toetamiseks?

Psühhiaatriakliiniku kriisiabi meeskond pakub meie töötajatele kriisiabi. Meeskonnas on kliinilised psühholoogid, psühhiaatrid, vajadusel saab abi ka laste psühholoogilt – toetame vajadusel ka kliinikumi töötajate perekonda. Pakutav abi on konfidentsiaalne, sellest üleskirjutusi ei tehta ning arveid selle eest Eesti Haigekassale ei esitata. Abi saab kiirelt, pakutavad ajad on kas varahommikul või õhtul. Vastuvõtule registreerib sekretär Karmen Kohv telefonil 731 8756 (E–R 8.00–16.00) ja e-posti teel aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Liina Raju