26. augustil kaitses Maria Bergman (end Yakoreva) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Imprinting disorders in Estonia“ („Vermimishäired Eestis“).
Juhendajad: professor Katrin Õunap (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja lektor Tiina Kahre (PhD (molekulaarne biomeditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut).
Oponent: professor Bernhard Horsthemke (PhD), Medical Faculty, Universität Duisburg-Essen, Saksamaa.
Kokkuvõte
Kaasasündinud vermimishäired on vähetuntud rühm harva esinevaid pärilikke haigusi, mis on tingitud vermitud geenide ekspressiooni muutustest ning mõjutavad peamiselt kasvu, aju funktsioone ja hormonaalset süsteemi. Kuigi inimese genoomis on leitud vähemalt 100 vermitud geeni, on hetkel teada ainult 13 kliiniliselt tunnustatud kaasasündinud vermimishäiret. Nendest sagedasemad on Prader-Willi sündroom (PWS), Angelmani sündroom (AS), Beckwith-Wiedemanni sündroom (BWS) ning Silver-Russelli sündroom (SRS). Kuigi igale vermimishäirele on iseloomulik spetsiifiline kliiniline pilt, on sümptomid sageli kattuvad, ebatüüpilised või vähe väljendunud. Ka molekulaarsed põhjused võivad olla nii geneetilised kui ka epigeneetilised. Varieeruva molekulaarse etioloogia ja kliinilise avaldumise tõttu on vermimishäirete diagnostika keeruline, mistõttu osa vermimishäirete juhtudest jääb diagnoosimata.
Käesoleva uuringuga selgitati sagedamini esinevate vermimishäirete esinemissagedust Eestis. Leiti, et PWS, AS ning BWS esinemissagedus Eestis on võrreldav kirjanduses publitseeritud esinemissagedusega, kuid SRS ning GNAS-geeniga seotud vermimishäirete esinemissagedus on eeldatavast oluliselt kõrgem. Demonstreeriti, et kuigi iga vermimishäire eraldi võetuna on väga harva esinev, on kõik vermimishäired koos suhteliselt levinud. Molekulaarselt kinnitati diagnoos 38%-l kliinilise SRS diagnoosiga patsientidest ning 8%-l kliinilise BWS diagnoosiga patsientidest, mis näitab, et SRS skooringusüsteem on Eesti patsientidel efektiivsem kui BWS skooringusüsteem. Juurutati laboripraktikasse selliseid uusi molekulaarseid teste nagu 6., 7., 14. ja 20. kromosoomi vermitud regioonide MS-MLPA (ingl Methylation-Specific Multiplex Ligation-dependent Probe Amplification) analüüsid, ning kirjeldati nende analüüsidega leitud haruldasi vermimishäireid Eestis. Käesoleva uurimistöö tulemusena õnnestus parandada vermimishäirete diagnostikat Eestis ning ka tõsta Eesti arstide teadlikkust vermimishäiretest.
Professor Katrin Õunap: Maria Bergman alustas oma doktorõpinguid peale meditsiinigeneetika residentuuri lõpetamist ja seetõttu olid tal juba olemas hea praktilised oskused kliinilise uurimistöö tegemiseks. Ta tegeles oma töös ühe olulise harvikhaiguste rühma – kaasasündinute vermimishäirete diagnoosimiseks vajaminevate diagnostikameetodite juurutamisega ning samuti uuris põhjalikult nende esinemissagedust Eestis. Sellel tööl on aga palju laiem tähendus – senini ei olnud teada mitmete haruldast vermimisehäirete levimus kogu maailmas.
Töö praktiline tähtsus seisnes Eesti arstide teadlikkuse tõstmisel vermimishäirete osas. Maria Bergman oli oma uurimistöös väga põhjalik ja korrektne. Samuti on tegemist väga meeldiva kolleegiga. Iga juhul soovin talle edu edasises praktilises kliinilise töös.