13. septembril kaitses Aet Saar filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Acute myocardial infarction in Estonia 2001–2014: towards risk based prevention and management“ („Äge müokardiinfarkt Eestis 2001–2014: suund riskil põhinevale ennetusele ja ravile“).
Tööd juhendasid professor Jaan Eha (tead dr (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut), teadur Tiia Ainla (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), teadur Toomas Marandi (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Krista Fischer (PhD (matemaatika), TÜ matemaatika ja statistika instituut).
Oponeneeris emeriitprofessor Markku Sakari Nieminen, Medical Faculty, Helsingi Ülikool, Soome.
Kokkuvõte
Südame-veresoonkonna haiguste, eelkõige südame isheemiatõvest ja südamelihase infarktist põhjustatud suremus Eestis on viimastel aastakümnetel langenud, kuid on jätkuvalt Euroopa keskmisest kõrgem. Suremuse edasine langetamine eeldab tõhusamat infarkti ennetamist ja paremat ravi.
Ennetuse nurgakiviks on kõrgeima haigestumisriskiga inimeste kindlaks tegemine ja neile ennetava ravi pakkumine, et vähendada infarkti haigestumise tõenäosust. Ravijuhised soovitavad selleks kasutada riski hindamise skoore, mis ennustavad riskifaktorite esinemise põhjal haigestumise tõenäosust. Riskihinnangu alusel otsustatakse ennetava ravi vajadus – kõrgem risk eeldab varasemat ja tõhusamat sekkumist. Riskiskoorid on välja töötatud madalama südame-veresoonkonna haiguste levimusega arenenud riikides ning seni ei ole nende sobivust Eesti rahvastikul hinnatud. Doktoritöö tulemusel selgus, et kolmest riskiskoorist kaks – Euroopas kasutatav SCORE ja Ameerika PCE sobivad südame-veresoonkonna haiguste riski hindamiseks Eestis. Suurbritannia QRISK2 alahindas oluliselt haigestumise tõenäosust ja seega vajaks enne kasutamist kohandamist Eesti oludele.
Doktoritöös hinnati ka südamelihase infarktiga patsientide ravi kvaliteeti Eestis 2001–2014. Kuigi patsientide keskmine vanus ja kaasuvate haiguste esinemise sagedus kasvasid, paranes oluliselt infarktijärgne elulemus, mida võib seostada ravijuhistes soovitatud kaasaegse ravi paranenud kättesaadavusega. Uuringuperioodi jooksul ühtlustusid infarkti ravikvaliteet ja -tulemused Eestis – 2011. aastaks ei sõltunud ellujäämise tõenäosus enam sellest, kas patsient pöördus esmaselt piirkondlikku või kohalikku haiglasse. Probleemina tõi töö välja nn. ”riski-ravi paradoksi”, mille kohaselt kõrgeima riskiga patsiente ravitakse vähem tõhusalt võrreldes madalama riskiga haigetega. Seega, infarktijärgse elulemuse edasiseks parandamiseks tuleb enam tähelepanu pöörata kõrgeima riskiga, sealhulgas eakate, suhkrutõve ja neerupuudulikkusega patsientide ravile.
Professor Jaan Eha: Aet on üks neid noori teadlasi, kes alustas teadustööd meie grupis juba üliõpilasena. Kindlasti on see noortele parim aeg endale sobiva tegevuse testimiseks. Ta on töökas ja andekas uurija, kelle pikaajaline pingutus on lõppenud doktoriväitekirja kaitsmisega. Kindlasti on oluline ka see, et ta sai jätkata meie kliiniku ühe olulise uurimissuunaga – südameinfarkti diagnostika ja ravi kvaliteedi analüüsiga. Aet Saare töö on kindlasti selline, millel on kindlad praktikas kasutatavad tulemused (rahvusvaheliste riskiskooride sobivus Eestis, ilma ST elevatsioonita müokardiinfarkti käsitluse tõhustamise põhjendused). Kindlasti rõõmustab praktiseerivaid arste see, et analüüsitud perioodil on südameinfarkti ravitulemused Eestis oluliselt paranenud. Kaitstud väitekiri on näide sellest, et uut teadmist saame efektiivselt luua kasutades olemasolevaid andmekogusid (Eesti Müokardinfarkti Register, Eesti Geenivaramu, teised riiklikud registrid).