Ühendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.
Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.
Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.
Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.
Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.
Kai Jõers
Ühendlabor
Anu Tamm, ühendlabori direktor
Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.
Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist
Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.
Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.
Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.
Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist
Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.
Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.