Alates 2008. aasta kevadest on traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku tohtrid Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse käinud erialaseid õpetusi jagamas juba nii Kasahstanis, Aserbaidžaanis kui Ungaris. Lähiajal ootavad eeldatavalt ees veel ka Malta, Sankt-Peterburg, Gruusia ning Praha.

Arvukate õpetamisreiside taga on rahvusvaheline organisatsioon AO Trauma, mis ühendab lihasluukonna traumaatiliste vigastustega tegelevaid arste üle maailma ning mille Eesti ortopeede ühendava alaseltsi aktiivsete liikmetena dr Pintsaar ja dr Saluse tegevad on. Nii kohaliku kui ülemaailmse ühenduse peamiseks tegevusvaldkonnaks on ortopeedia-alase täiendkoolituse organiseerimine oma liikmetele.

Koolitatavatest koolitajateks
Seltsi tegusate liikmetena on Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse eelnevalt aastate jooksul ise hulga erineva tasemega spetsiaalseid kursuseid läbinud, mistõttu peetakse neid täna juba rahvusvaheliselt hinnatud spetsialistideks. „Kuivõrd kõik toimekad Eesti ortopeedid on saanud küllaltki hea koolituse ning nende töö kvaliteet on kõrgel arvestataval Euroopa tasemel, on hakatud meid koolitusprogrammidesse kaasama mitte enam ainult kuulajate, vaid juba ka lektorite ja praktiliste töölaudade instruktoritena," täpsustab Pintsaar.

Kuna paljudes riikides ei räägi arstkond peale oma emaja vene keele ühtegi teist keelt ning vene keele oskusega lektoreid AO Traumal napib, on Eesti arstid oma ajaloolisest taustast tuleneva keeleoskuse tõttu haaratud kursuste läbiviimisse eeskätt just võõr- või emakeelena vene keelt rääkivates riikides. See tähendab peaasjalikult endiseid idapoolseid Nõukogude Liidu maid.

Esimest korda esines dr Pintsaar programmi raames 2007. aastal traumatoloogia ja ortopeedia kongressil Kasahstanis Almatõs, misjärel kutsuti ta 2008. aastal sinna tagasi. Seekord juhendama AO Trauma meistrikursust Astanas, kuhu sõideti juba koos dr Salusega. 4-päevase koolituse jooksul viisid nad ainukeste lektoritena läbi 32 tundi loenguid, 3 näidislõikust ja 3 praktilist töölaua tegevust plastikluudel.

Sellega aga õpetamisreisid ei piirdunud: käesoleva aasta mais osales Aivar Pintsaar lauainstruktorina traumakursusel Ungaris ning lektorina Aserbaidžaanis. Tõenäoliselt ei jää senised esinemised ja juhendamised ka viimasteks: „Võib juhtuda, et 2011. aasta mais läheb Toomas Saluse Maltale ning mina Sankt-Peterburgi ja septembris Prahasse," avaldab dr Pintsaar lootust. „Ning 2011 varasel kevadel võib-olla ka koos Gruusiasse."

Hinnatud lektorid
Üha uued esinemiskutsed annavad tunnistust kliinikumi ortopeedide kompetentsi ja juhendamisoskuse hinnatusest. Dr Pintsaare sõnul analüüsitakse kõikidel koolitustel küsitlusvormide abil väga täpselt loengute sisu, kasulikkust ja esitlust ning vastavalt sellele valitakse välja lektorid järgmisele kursusele. „Sisuline ja artistlik tegevus käivad seal käsikäes," rõhutab ta.

Muidugi on erinevatest maadest pärit lektorite kaasamise taga ka püüd olla riikide ja rahvuste lõikes mitmekesine ning laiaulatuslik. „Igal pool on erinevad ravivõtted ja käsitlused, paljudes kohtades ka võimalused," täpsustab Toomas Saluse. „Seetõttu on need diskussioonid väga huvitavad ja pakuvad tüsistuste ravile erinevaid lähenemisi ja lahendusi."

Auditooriumist puudust ei tule
Doktorid kinnitavad, et huvi koolituste vastu on suur. Näiteks osales Ungari kursusel koguni 350 arsti ringis. Pintsaar ja Saluse leiavad, et ilmselt mängis siin suurt rolli ka lektorite lai valik – peale eestlaste oli kohal spetsialiste Šveitsist, Saksamaalt, Gruusiast, Türgist, Sloveeniast, Slovakkiast, Inglismaalt jne.

Samas ei olnud huvilistest puudus ka Kasahstanis (60-70 inimest) ja Aserbaidžaanis (50 inimest), kus koolitajaid nii paljudest erinevatest riikidest ei olnud. „Aserbaidžaanis oli peale minu veel lektoreid nii Türgist kui Gruusiast, aga Kasahstanis olime me Toomasega vaid kahekesi," valgustas Pintsaar.

Huvitava tendentsina täheldasid Eesti lektorid, et kui Ungaris oli osavõtjate vanuseline jaotus üsna mitmekesine, siis Kasahstanis ja Aserbaidžaanis domineerisid koolitatavate seas vanemad inimesed. Dr Pintsaar usub, et see peegeldab ühiskonnas ja meditsiinis valitsevat suhtumist ja sisemist arhitektoonikat: „Tõenäoliselt valiti kursustel osalejad välja põhimõttel, et läheb staažikas meedik või regiooni peaarst, mitte see, kes seda tööd võib-olla praktiliselt iga päev teeb."

Igatahes olid kõik kursusel osalenud üritusega väga rahul, mida kinnitavad nii tagasiside ankeedid kui korduvad esinemiskutsed. „Ungari kursus on Euroopa koolitustest saanud seni kõige kõrgemad hinnanguskaala punktid," rõõmustab Aivar Pintsaar.

Uued kogemused ja vaatenurgad
Pintsaar ja Saluse kinnitavad, et kindlasti on kõik toimunud õpetamisreisid pakkunud suurepärased elamusi ning olnud õpetlikud ka nende endi jaoks. „Näiteks Ungaris oli esimest korda programmi sisse lülitatud ka pediaatriline luumurrukäsitlus, mis oli minu jaoks esimene ja väga huvitav kogemus, kuna ma ei olnud varem pediaatrilise murruga tegelenud", tõdes Pintsaar.

Ka lektori ja instruktori roll iseenesest on palju õpetanud – esinemist, juhendamist jne. Tohtrid muljetavad, et juba näiteks venekeelse slaidettekande kokkupanek pakkus neile üsna suurt väljakutset. „Aga õnneks aitas meid keelelise korrektsiooni osas meie kliiniku operatsiooniõde Irina Lampinen, kes on liitumas AO Trauma operatsiooniõdede koolituse programmiga ORP ning osaleb selle aasta detsembris Šveitsis Davos koolitajate õppekursusel.

Kõige harivam ja elamusterohkem oli mainitud endiste NSVL-i riikide külastamise juures kahtlemata aga võrdlusmoment – võimalus kõrvutada külastatud maade meditsiinisüsteemi ja haiglaid nii omavahel kui ka harjumuspärase olukorraga Eestis. Ortopeedid toovad esile, et kui Kasahstan ja Aserbaidžaan ravikorralduse poolest üksteisest väga palju ei erinenudki, siis Eestiga võrreldes on need riigid nagu öö ja päev. „Meie jaoks oli see reis minevikku – nad on oma meetoditelt praegu ikkagi veel meie 70-ndate alguses," nentis Pintsaar. „Ükskõik, millega ka tegu ei oleks, on seal peamisteks raviväljunditeks ikka kas kipsi mobilisatsioon, skelettvenitusravi või, kui me operatiivsest ravist räägime, siis Iližarovi aparaat."

Ilmekaks näiteks Eesti ja nimetatud riikide meditsiinitaseme lõhest on ka teostatud operatsioonide arv: kui 16 miljoni riigis Kasahstanis paigaldati 2009. aastal 350-500 liigese proteesi, siis ca 100 000 elanikuga väikese Tartu linna haiglas pannakse keskmiselt 1000 liigese proteesi aastas. „Üldse on seal iseloomulik väga väike operatsioonide hulk, keskmiselt kuskil 35 tükki aastas terve osakonna peale spetsialiseeritud vaagnamurdude ravi osakonnas näiteks." rääkis Pintsaar.

Ka operatsioonitoa sisustuse osas jäävad mõlemad Eestile alla. „Kuigi ka meie opitubadel on väga palju puuduseid, ei anna neid sealsetega võrreldagi. Otse öeldes, jätab see isegi palju soovida," leiab Aivar Pintsaar. Näiteks ei olnud seal röntgenläbipaistvat operatsioonilauda, mistõttu opereeriti patsiente sageli otse arkoskoobi plaadi peal. „Samas oli nende operatsioonitoas Maquet operatsioonilaud, küll vana mudel, aga selle firma operatsioonilaud on meile unistuseks," toonitab doktor.

See kõik aga ei tähenda, et kohalikel arstidel poleks tahtmist uusi käsitlusi ja ravivõtteid omaks võtta või et nad ei tea, mis maailmas traumatoloogilise luumurru ravi arengus on toimunud. Edasiminekut takistab hoopis kohaliku tervishoiusüsteemi jäikus. Omapärane vastuolu avaldus tohtrite meelest linnapildi ja meditsiinisüsteemi arengutaseme võrdluses – kui pealinn annab oma uute uhkete linnaosade ja suursuguste majadega Euroopa linnadele silmad ette, siis haiglates ei kajastu see kuidagi, kui linnatänavatel võis kõikjal näha ringi vuramas moodsaid ja kalleid sõiduvahendeid, siis kiirabiautod jäid viisakalt öeldes suhteliselt tagasihoidlikuks. Ning kui riigi kasutatavamad teed olid kenasti hooldatud ja korras, siis peateedelt kõrvale kaldudes ootas ees mülgas. „Jah, hoolimata välisest särast, meditsiinil seal siiski raha ei ole," nentis Pintsaar.

Ta lisab, et siiski on nendeski riikides võetud suund meditsiinisüsteemi reformeerimisele ja Euroopalikule tasemele viimisele, sealhulgas uue metodoloogia rakendamisele, mille üheks sammuks on just need samad koolitused ning kontaktid väliskolleegidega. „Et minna edasi sellises suunas, et arstidel ja personalil oleks lihtsam oma igapäevast tööd teha, oleks vaja koolitusprogrammidega jätkata ning leida võimalusi kohaliku arstkonna väljaõppeks ka Euroopa haiglates," tõdes Pintsaar. Võimalike väljaõppekohtade arvu piirab aga sealsete kolleegide napp võõrkeelte oskus. Ortopeedide sõnul pakuti õppebaasina välja ka kliinikumi ning kuigi huvi sellise koostöö vastu oli suur, valmistab nende jaoks raskuseid selle jaoks rahaliste vahendite leidmine. „AO Trauma omab küll selliste väljaõpete jaoks rahalist fondi, kust oleks võimalik raha taotleda, kuid isegi toetuse saamise korral ei saaks seda finantseeritud väljaõpet meie kliinikus realiseerida, kuna meie kliinik pole litsentseeritud AO Trauma väljaõppekeskus," on dr Pintsaarel kurb tõdeda. Vastava litsentsi taotlemisega on aga juba algust tehtud. „See oleks meile suur samm edasi ja me oleme otsuse suhtes optimistlikud."

Käib töö ja vile koos
Õpetamisreisid endistesse liidumaadesse ei piirdunud kordagi pelgalt kursuste andmise ja meditsiinilise tööga, vaid sisaldasid endas ka mitmekesist seltsielu. Dr Pintsaar rääkis, et vastuvõtt oli kõikjal meeldiv, elamistingimused head ning võõrustajad sõbralikud: „Kirurgid on olenemata rahvusest ja riigist kirurgid ja vestlusteemat meil jätkub."

Külalistele pakuti uusi elamusi mitmes vallas. Näiteks puutusid meie arstid Kasahstanis esimest korda kokku hobuse lihaga – seda prooviti nii kuivatatult, vinnutatult kui küpsetatult ja erinevat moodi serveerituna. Ning söödi kombe kohaselt kätega. Veel käidi koos kolleegidega saunamõnusid nautimas ning loomulikult ei puudunud külaskäikudel ka rahvuslik kultuuriprogramm koos tantsijate, lauljate ja muu meelelahutusega.

Vestluse põhjal dr Aivar Pintsaare ja dr Toomas Salusega kirja pannud Merili Väljaotsa

Juhtumisi

"Kasahstanis oli meil ühel näidislõikusel tarvis pneumaatilist saagi, mistõttu me päev enne lõikust uurisime, millised on meie võimalused instrumentaariumi osas. Küsisimegi siis, kas neil pneumaatilist saagi on ja meile vastati, et on. Me olime sellega rahul. Järgmine päev läksime siis lõikustuppa, kusjuures iga kord enne lõikusele minekut pakuti külalislektoritele süüa ja kombe kohaselt ka viina või konjakit, aga kuivõrd me läksime lõikusele, siis me üritasime sellest keelduda.

Igatahes, olles operatsiooniga jõudnud etappi, kus meil oli tarvis saagi, vaatas operatsiooniõde meile suurte silmadega otsa ja ütles: „Aga seda kasutavad ju praegu ortopeedid, kuid nad lõpetavad kohe." Et siis läheb saag sterilisatsiooni ja te saate selle umbes 2,5 tunni pärast.

Nüüd saame aru, et see oli meiepoolne viga, et me küsisime, kas saagi on, me oleks pidanud ütlema, et me tahame ka seda saagi. Aga jah, nende kiituseks peab tõdema, et neil olid väga teravad peitlid ja me saime oma töö ilusti ka peitliga ära tehtud. Meie haiglas nii teravaid peitleid ei ole."

Dr Aivar Pintsaar