Juunikuus osalesid kirurgiakliiniku plastika- ja rekonstruktiivkirurgia eriala arst-õppejõud Terje Arak ja operatsiooniõde Kadri Õnnis Berliinis rekonstruktiivkirurgia kursusel Reconstruction by Lipotransfer.
Põhjus, miks dr Terje Arak ja Kadri Õnnis just sellele koolitusele läksid, on lihtne – taastava kirurgia eriala on viimase aastakümnega teinud rasvkoe tüvirakkude siirdamist arvestades suure praktilise arenguhüppe, millele teaduslikud uuringud ja tõenduspõhisus pole veel järele jõudnud.
Esimene teadaolev rasvasiirdamine tehti 1893. aastal Gustav Neuberi poolt, kuid rasvkoe tüvirakud (ADSCs) avastati alles 2001. aastal (Zuk jt). 2007. aastal jõuti avastuseni, et autoloogse rasvkoe siirdel on lisaks ka regeneratiivne ehk raviefekt (Rigotti jt). Viis aastat hiljem, 2012. aastal, tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis sel eesmärgil esimene rasvasiirdamine. „Lisaks sellele, et rasvasiirdamisega saab teha lihtsalt mahu täitmist, suudavad rasvkoe tüvirakud diferentseeruda erinevateks rakkudeks, samuti sekreteerima angiogeenseid ja põletikuvastaseid mediaatoreid. Rasvkoe tüvirakud on tegelikult multipotentsed, neist saab edasi arendada erinevat tüüpi rakke (luu, kõhre, närvi, naha, südamelihase jt), kuid hetkel ei osata seda veel teha ja protsessi soovitud suunas juhtida,“ selgitab dr Arak. Ent ta on kindel, et see pole enam kauge tulevik, kui laboris kasvatatud rakud suudetakse inimeste tervise heaks kasutusele võtta parandamaks haigestunud kudesid.
Berliini kursus oli mitmetahuline, kattes nii rasvasiirdamise tehnoloogia, rakukeemia spetsiifika kui ka rasvasiirdamise kasutusvaldkonnad. Dr Terje Arak rõhutab, et rasvasiirdamise kasutusvaldkonnad laienevad pidevalt. Praegu kasutatakse rasvkoe siirdamist sagedamini armide raviks, koedefektide täitmiseks ning noorendusprotseduuridena. Oma koha on tehnika leidnud ka käekirurgias ja stomatoloogias ning paljulubav on tulevik ortopeedias. Ent rasvkoe siirdamist saaks potentsiaalselt ravi eesmärgil kasutada insuldi, häälepaelte pareesi, traumaatilise ajukahjustuse, Alzheimeri tõve, Parkinsoni tõve, Sclerosis Multiplexi, seljaaju vigastuste, nägemishäirete, kurtuse, amüotroofse lateraalskleroosi, müokardiinfarkti, lihasatroofia, diabeedi, alajäseme isheemia ja Chohni tõve korral. Kuna rasvsiirde regeneratiivse funktsiooni täpne mehhanism on välja selgitamata, on vähemalt poolte nimetatud diagnooside puhul käimas raviuuringuid.
Dr Araku sõnul on autoloogse rasvkoe siirdamise puhul tegemist suhteliselt ohutu ja hästi talutava operatsiooniga, mille käigus siiratakse patsiendi enda rasvkude kahjustunud piirkonda. Kliinikumis rasvkoe siirdamiseks olemasolev aparatuur sai tänu Berliini kursusele ka täiendust – edaspidi väheneb lõikuse ja narkoosi aeg ning uued aparatuuri lisad on varasemast käepärasemad nii arstile kui õele.
Rasvkoe siirdamise meetod on uus ning selle siirdamise protseduur ei ole lõpuni standardiseeritud. Eestis tasub haigekassa selle protseduuri eest vaid rinnavähi patsientide puhul, kui patsiendile siiratakse rinna täieliku või osalise kaotuse puhul mahutäiteks tema enda rasvkudet. Ent nii dr Arak kui operatsiooniõde Kadri Õnnis kinnitavad, et nõudlus n-ö tulevikuprotseduuri järele on tõusutendentsiga ja seda muuhulgas ka tasulise teenusena.
Kliinikumi Leht