2014. aastal tutvustas Kliinikumi Leht lugejatele ortopeedia erialast välja kasvanud multidistsiplinaarset eriala – käekirurgiat. Kuna tol ajal oli Eesti käekirurgia arengus toimumas mitmeid olulisi, uuris Kliinikumi Leht dr Mati Merilalt selle eriala käekäigu kohta.
Dr Mati Merila, umbes kaks ja pool aastat tagasi olite te sooritanud Pariisis ühe osa Euroopa Käekirurgide Seltside Assotsiatsiooni erialaeksamist ning jäite ootama järgmist eksamivooru aastal 2015. Kas nüüdseks on teil mainekas erialaeksami tunnistus omandatud?
Selle eksami edukaks soorituseks pidin esmalt kaks korda valusalt läbi kukkuma. Sel aastal Santanderis, Hispaanias, see lõpuks õnnestus. Tahtsin endale tõestada, et suudan veel keskeas kõvasti õppida, et omandada huvitav lisaeriala ning täita endale võetud eesmärk.
Mida see tunnustus tähendab teie jaoks?
See on ühe unistuse täitumine, mis loob järgmisi võimalusi ennast erialaliselt realiseerida nii Eestis kui väljaspool Eestit.
Me ei saa jätta küsimata – kas te olete Eestis esimene kirurg, kes on sooritanud käekirurgia erialaeksami?
Esimese eduka eksami sooritas 2014. aastal dr Kristo Kask, kes töötab hetkel käekirurg-ortopeed-vanemarstina Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Mul on selle üle hea meel, sest regionaalhaiglas on olemas tunnustav suhtumine käekirurgia keskuse ja käekirurgi ametikohtade kujundamiseks koos vastava arengukavaga aastani 2020. See loob eeldused ja kindlustunde noorte ja hästi koolitatud kolleegide tööletulekuks, kes saavad pühenduda valitud kitsamale, käekirurgi, erialale. Olen „2. kohaga” täiesti rahul – loodan, et olen oma visadusega noorematele kolleegidele eeskujuks!
2009. aastal loodi Eesti Käekirurgia Selts, mille töös osalete ka teie. Kas käekirurgia omandamise kriteeriumid on seltsi poolt lõplikult välja töötatud?
Käekirurgiks saamise võimalikud variandid ehk kriteeriumid on olemas ning meie ortopeedia ja käekirurgia erialaseltside ühiskomisjoni poolt tunnustatud. Nende alusel on Eestis praegu 4 käekirurgi. Kliinikumis tegelevad süvendatult käeprobleemidega dr Andrus Metsa, dr Mari Tamre, dr Marju Kelviste, dr Katre Maasalu ja mina, kogu vabariigis aga kokku ligi 10–12 kolleegi.
Kas ja millal võiks Eestis olla võimalik astuda käekirurgia residentuuri?
Minu arvates on Eesti on liiga väike käekirurgia eraldiseisva residentuuri jaoks. Vähemalt 6 kuud rahvusvahelisel tasemel käekirurgia keskuses enesetäiendust saab tulevikus olema ilmselt peamine tee, kuidas käekirurgiks saadakse. Esmalt ortopeedia eriala residentuuriõpe 5–6 aastat, seejärel käekirurgia süvaõpe. Kokku seega 11–12 aastat õppimist pärast arstiteaduskonda astumist!
Käekirurgia erialal on kuuldavasti veel üks unistus – käekirurgia keskus, kus ravitakse patsienti algusest lõpuni. Millal võiks see unistus teoks saada?
Keskus on tõesti vajalik selleks, et koondada arstide kompetentsi ja erinevaid haigeid. Nii võiksid võita kõik: haiged, arstid ja kogu ühiskond. Justkui win-win süsteem. Eestis piisaks kahest keskusest, ühes neist peaks olema ka erakorraline ülevabariiklik käekirurgia valvering. Tartu Ülikooli Kliinikumis juba toimis selline valvering nn pilootprojektina ligi kolm aastat, aastatel 2012–2014. Saime paljuski unikaalse kogemuse, kolleegide tunnustuse ja tõdemuse, et meie oskusi ja teadmisi on tegelikult vaja. Tänu valveteenistusele ja eeskätt dr Andrus Metsa suurele pühendumisele, saime koolitada endale meeskonda ka uue võimeka kolleegi – dr Mari Tamre. Dr Metsa ja Tamre on nüüdseks koos teinud mitmeid väga keerulisi, rekonstruktiivseid mikrokirurgilist tehnikat sisaldavaid lõikusi nii üla- kui alajäseme raskete vigastustega patsientidel. Valveringi jätkamine nõuab paraku vähemalt nelja- kuni kuueliikmelist hea käetrauma ja mikrokirurgia kogemusega meeskonda. Käesoleval hetkel ei ole sellist kompetentsi võimalik isegi terve vabariigi mastaabis ühte kohta koondada. Samal ajal on meil Tartus olemas valmidus käekirurgia valdkonna kõikide probleemide lahendamiseks.
Minu arvates peaks meie töökorraldus muutuma selles suunas, et käekirurgiaga tegelevad kolleegid saaksid senisest enam just käe- ja ülajäseme haigeid ravida. Eesmärgiks oleks normaalse töökoormuse ja paindliku tööajaga parima ravitulemuse saavutamine. Meil on ju olemas käekirurgiliste haigete ambulatoorne vastuvõtt, aga korrus kõrgemal statsionaaris on justkui erialaprofiil juba üldisem. Parafraseerides meie paroodiasaadet – 1. korrusel lifti minnes väljuks 2. korrusel statsionaaris sealt ka käekirurg, mitte laia profiiliga traumatoloog-ortopeed-käekirurg. Inimestele peab looma võimaluse pühenduda, muidu ülikoolihaiglas tänapäevast käekirurgiat ja sellega seonduvat ravikvaliteeti edendada pole võimalik. Keskus kujuneb sinna, kus sellised tingimused võimaldatakse, sest kompetentne arst on tervishoius kõige kallim ressurss.
Te olete kirjeldanud, et käetrauma patsient on sageli nooremas või keskmises eas töövõimeline mees või naine, mistõttu on käetraumad riigile kulukad. Kas keskuse loomine kiirendaks patsientide raviprotsessi, -tulemust ja igapäevaellu tagasipöördumist?
Keskuse eesmärk on ühendada ja realiseerida parimal viisil käekirurgide oskused, mis on eelduseks parima võimaliku ravitulemuse saavutamiseks.
Et ka paari aasta pärast oleks hea vahekokkuvõtteid teha, öelge palun lõpetuseks, millisena te täna näete käekirurgia tulevikku Eestis?
Kordan kaks aastat tagasi öeldut: vajame piisaval hulgal kompetentseid kolleege, käekirurgilise kompetentsi kui lisaeriala tunnustamist haigekassa ja sotsiaalministeeriumi poolt ning tegusat erialaseltsi, kes nende eesmärkideni jõuab ja neid säilitab.
Dr Mati Merilat küsitles Helen Kaju
Käekirurgia olemusest saab lugeda pikemalt Kliinikumi Lehe 2014. aasta augustinumbrist.