2.–20. mail toimus Eesti kaitseväe suurõppus Kevadtorm, millest võttis kokku osa üle 6000 osaleja. Õppusel harjutasid Eesti, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Belgia, Poola, Soome, Läti ja Leedu üksused. Kevadtormi meditsiiniõppus viidi läbi 13.–18. mail ning omavahelise koostöö ja suurõnnetusepuhuse tegutsemise harjutamiseks liitusid mõneks päevaks Kevadtormiga ka Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu kiirabi ja Eesti Päästemeeskonna meditsiinirühm.

Kliinikum osales Kevadtormil 15.–17. mail. Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) oli õppuse ajaks tööle kutsutud täiendav personal – traumameeskonda kuuluvate erinevate erialade arstid ja õed. Kliinikumist osales kokku 50 inimest, kes tegid 6- ja 12-tunniseid vahetusi, vastavalt päriselu vajadustele. Erakorralise meditsiini osakonna juhataja dr Kuido Nõmme sõnul jätkus osakonnas õppuse ajal tavaline töö täies mahus ning ükski patsient seetõttu abita ei jäänud. Kolme päeva jooksul tuli vastu võtta 120 sõjaolukorraga seotud simuleeritud patsienti, suurem osa neist kahel esimesel päeval, mil oli tegemist masskannatanute situatsioonidega. EMO ees parklas oli sisse seatud triaažitelk ning Kevadtormi tarbeks eraldatud kolm intensiivravisaali. „Õppusest osa võtvad meedikud jagati vastavalt vajadusele kahte kuni kolme meeskonda ning õppuse suureks eeliseks oli see, et vahepeal oli võimalik toimunut analüüsida ja kokkuvõtteid teha," selgitas dr Nõmm. „Pakkusime Kevadtormi jaoks EMO näol lõpp-punkti, kuhu kaitsevägi sai vigastatud, haigestunud ja haavatud sõdurid evakueerida," sõnas ta. Seetõttu pole võimalik üle hinnata võimalust meditsiinipersonalil mängida läbi masskannatanutega olukordi ning harjutada sõjavigastuste käsitlemist.

Kevadtormi meditsiinilisel õppusel osales kannatanute mängijatena ligikaudu 50 vabatahtlikku, nii lapsed kui eakad, nii mehed kui naised, kes tõetruult oma kannataja rolli sisse elasid. Panuse, et vigastused meditsiinitöötajate jaoks veelgi reaalsemad tunduksid, andis professionaalset tööd teinud grimeerijate meeskond. Kõiki protseduure siiski elus „kannatanute" peal ei õpitud, abiks olid ka mulaažid.

Kui EMO kuulub sõjaolukorras tsiviilalasse ehk rahutsooni, siis sõjatsoonis tegutseb sõjaväele kuuluv välihaigla. Välihaigla kuuepäevases töös osales 39 meedikut, kellest 11 olid kaitseväe meedikud ning 28 reservist, ehk siis igapäevaselt tsiviilmeditsiinisüsteemis töötavad arstid, õed ja kiirabitehnikud. Kaitseväe välihaigla tööd koordineeris dr Veronika Reinhard anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Välihaiglas, kus keskendutakse vaid elupäästvatele meditsiinilistele tegevustele, oli EMOs 2 kohta kriitilises seisundis traumahaige käsitlemiseks, 1 operatsioonituba, mille võimekuseks oli 6 operatsiooni ööpäevas, 4 intensiivravivoodit ja 20-kohaline palat ning vastuvõturuum kergemalt kannatada saanutele või haigestunutele. Dr Reinhardi sõnul oli välihaigla personal valitud nii, et meeskonnas oleks kogenud arste ja õdesid, kellel on olemas sõjaliste välismissioonide kogemus, mida noorematele kolleegidele harjutusel edasi anda ja seeläbi sõjakannatanute ravi õpetada. „Nii mõnedki välihaiglas simuleeritud juhtumid olidki Afganistanis päriselt aset leidnud traumad reaalsete juhukirjelduste ja piltmaterjalidega, mis tegi meedikutele harjutusel osalemise põnevamaks ja harivamaks. Lisaks sõjameditsiinile harjutas välihaigla personal ka sõjalist tegevust võimaliku haigla rünnaku korral ning osales vajadusel öistes patrull- ning raadioside vahikordades. Samuti pidid meedikud ise hakkama saama oma telkhaigla püstitamise ning kokkupakkimisega, mis oli paljudele üldse esmakordne selline töökogemus, kuid kõik pidasid kenasti vastu ning õppuse lõpuks oli kokku tulnud seltskonnast saanud ühtne, hästi toimiv ning kokkuhoidev meeskond," kirjeldas dr Veronika Reinhard.

Neil päevadel, mil kliinikum Kevadtormil kaasa mängis, evakueeriti kannatanud Luunjas asunud välihaiglast kliinikumi EMOsse, kasutades selleks nii kaitseväe evakuatsiooniautosid kui ka õppusel osalenud tsiviilkiirabibrigaade, mis omakorda võimaldas harjutada tsiviil- ning militaarmeditsiini koostööd.

Dr Kuido Nõmme sõnul on individuaalne traumakäsitlus kliinikumis väga heal tasemel, ent õppus näitas kätte ka kitsaskoha – vajalik on harjutada kriisisituatsioonis meeskonnas töötamise oskust.

„See tähendab kolme kuni viite arsti tegelemas ühe patsiendiga, igaüks täitmas oma töölõiku kiirelt ja tulemuslikult," kirjeldas EMO juhataja. „Hindan väga, et sõjasituatsiooni harjutamiseks oli suur huvi meie osakonna personalil, aga ka anestesioloogia ja intensiivravi kliinikul ning radioloogia kliinikul. Kahju on, et huvi jäi väheseks kirurgia- ning traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku poolt," sõnas dr Nõmm.

Masskannatanute käsitluse juhised kliinikumis on osakonnajuhataja sõnul vananenud ja vajavad kiiresti uuendamist, kuna olemasolevad haigla juhendid suurõnnetuste tarbeks pole enam ajakohased. „Õnneks töö selles suunas käib ka riiklikul tasemel – on loodud kriisi- ja tervishoiukorralduse ekspertrühm, kelle eesmärk on välja töötada Eesti-põhine dokumentatsioon, millest juhinduda kriisi-, terrorismi- ja sõjaolukorras. Töögruppi juhib kaitseväe arst, kes töötab ka meie enda osakonnas – dr Ahti Varblane. Sel suvel lähevad esimesed arstid Inglismaal toimuvale kursusele haigla suurõnnetuse käsitlust õppima ning ideaalis võiksid sügiseks uued tööjuhendid ning evakuatsiooniplaanid valmis olla. Seejärel oleks oluline hakata kliinikumis iga-aastaselt läbi viima õppusi, et meie töötajad reaalselt oleksid läbi mõelnud, kogenud ja praktiseerinud masskannatanutega situatsioone," kirjeldab Kuido Nõmm. Ta lisab, et olgugi, et selliste sündmuste toimumine on küll vähe tõenäoline, peab kliinikum olema valmis tegelema katastroofiolukorras vähemalt paarisaja kannatanuga. „Sõjategevuse või muude suurte katastroofide korral tuleb meil valmis olla nii tsiviilisikute abistamiseks kui ka sõjaväe haigete käsitlemiseks. See aga tähendab samal ajal ka kaitse vajadust nii EMO kui ka näiteks vereteenistuse jaoks."

Kevadtorm koostööharjutusena läks kliinikumi jaoks korda ning meditsiinipersonal, kes käsitles traumahaigeid nii EMOs kui ka välihaiglas, on väärtusliku kogemuse võrra rikkamad. „Tsiviil- ja militaarmeditsiini koostöö võib osutuda vajalikuks mitte ainult sõjaolukorras, vaid ka tsiviilsündmuste lahendamisel, mistõttu on selle läbimängimine ja pidev harjutamine oluline. Raske õppustel, kerge lahingus!" võtab kokku dr Reinhard.

Kliinikumi Leht