Aprilli lõpus jõuab lõpule Eesti Seksuaaltervise Liidu projekt "Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine", mida rahastatakse Norra finantstoetustest. Projekti eesmärgiks on seksuaalvägivalla ja inimkaubandusega seotud seksuaalvägivalla leviku ja mõjude vähendamine avalikkuse teavitamise, ohvreid abistavate teenuste loomise ning eri valdkonna spetsialistide teadlikkuse ja koostöö suurendamise kaudu. Kliinikumipoolseteks projekti eestvedajateks on dr Kai Part ja dr Made Laanpere.
Ohvrite abistamise koolitused toimusid kliinikumis kolmel korral: 14.–15. jaanuaril ja 11. veebruaril ning suure huvi tõttu täitus osalejate nimekiri kiirelt. Koolitusi pakutakse edaspidigi arstiteaduskonna täienduskeskuse kaudu.
Koolituse keskendus mitmele aspektile:
1) seksuaalvägivalla levimus ja mustrid, barjäärid abi otsimisel;
2) ohvri traumareaktsioonid ja kriisiabi;
3) kuidas teostada ohvri läbivaatust (uue juhendi järgi vigastuste kirjeldamine, bioloogilise materjali kogumine, meditsiinilised aspektid);
4) järelravisse suunamine.
Dr Kai Pardi sõnul pöördus 2014. aastal Eestis vägistamise tõttu politseisse 147 inimest – see on ilmselgelt jäämäe tipp. „Eestis on uuringute järgi 16% naistest kogenud elu jooksul mingit seksuaalvägivalla liiki, sh vägistamist 7%. Seksuaalvägivalda kogevad ka mehed. Meditsiinisüsteemi pöördub nii uuringute järgi kui ka kogemuste põhjal tunduvalt enam ohvreid kui politseisse, kuid puudub kindel üks koht, kust otsida abi, samuti pole olemasolevad teenused koordineeritud ning mis peamine – ohvrid pöörduvad liiga hilja. Hetkel pöörduvad üksikud ohvrid otse EMOsse, mõned ka naistearsti vastuvõtule (sageli kuid või aastaid pärast toimunut), ent suurem osa ohvritest ei pöördu abi järele. Just seda käitumismustrit meie projekt soovibki muuta – esiteks suhtumist seksuaalvägivalda, teiseks meditsiinilise ja kriisiabi kättesaadavust nii kiiresti kui võimalik pärast seksuaalvägivalla toimepanekut. See on oluline, kuna seksuaalvägivald on pikaajaliste ja raskete tervisehäirete põhjustaja. Olen kindel, et kui valmidus teenuse pakkumiseks on loodud, kasvab kindlasti ka selle kasutajate hulk," selgitab dr Part.
„Parem alustada väikeste sammudega, kui üldse mitte alustada. Antud teema olulisus on tõstatatud ka rahvusvahelisel tasandil ning Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise (nn Istanbuli) konventsiooniga. Konventsiooni ratifitseerimiseks 2017. aastal peavad olema selle artikli 25 nõuded täidetud," räägib dr Kai Part. Konventsiooni järgi peavad selle osalised läbi viima seadusandlikke või muid vajalikke meetmeid, et tagada piisaval arvul sobivaid ning kergesti kättesaadavaid vägistamisohvrite keskusi, kus on võimalik tagada arstilik ja kohtumeditsiiniline läbivaatus, toetus traumaolukorras ja ohvrite nõustamine. Käimasolevad koolitused on üks samm selles suunas, mis aitab luua tingimusi seksuaalvägivalla ohvritele teenuste pakkumiseks.
Teenused seksuaalvägivalla ohvrile ja examination kit
Foto: Anni Õnneleid, Ekspress Meedia
Uuringud on näidanud, et seksuaalvägivalla ohvriks langenud isik tuleb meelsamini tervishoiusasutusse kui pöördub politseisse. „See on ka loogiline, sest ohver on sageli hirmul oma tervise pärast. Valvepersonal saab hinnata ohvri seisundit ja vigastusi, anda kriisiabi, vajadusel ta hospitaliseerida ning anda juhiseid, kuhu pöörduda järelravile," ütleb dr Part. Ent kuna seksuaalvägivallaohvrite seisundid ja käsitlus on juhtumiti vägagi erinevad, on kokku pandud asitõendite kogumise karp – examination kit. Karpi on kogutud vajalik meditsiiniline arsenal, mis on vajalik läbivaatuse tegemiseks ja bioloogilise materjali kogumiseks. Materjali kogumisel mängib olulist rolli toimingute kiirus – näiteks säilib DNA suus vaid 3 tundi, nahal 24 tundi, tupes 5 päeva. Kai Part toonitab, et kui DNA on õigesti kogutud, säilib see põhimõtteliselt igavesti. „Kui ohver soovib pöörduda politseisse, saab menetluse käigus kogutud bioloogilist materjali kasutada – see muutub siis tõendmaterjaliks, mille tervishoiuasutus annab politseile üle," toonitab dr Part. Karpide hoiustamine on riigiti erinev – näiteks Suurbritannias ei aegu seksuaalkuriteod ning seetõttu säilitatakse karpe igavesti. Eestis on esialgu plaanitav kogutud materjali säilitamisaeg kuus kuud. Justiitsministeeriumi kinnitusel on tervishoiusasutuses kogutud bioloogiline materjal ja dokumenteeritud vigastused piisavad, et nende põhjal menetluse käigus koostada kohtumeditsiiniline ekspertiis.
Lisaks meditsiinilisele abile on vajalik ka ohvrite psühholoogiline abi – esmane (kriisi)nõustamine, jälgimine, vajadusel psühhoteraapia, samuti sotsiaalne järelvalve (turvalisus, elukoht, sissetulek, laste heaolu jne). Seega ei saa seksuaalvägivalla ohvritele osutatav abi piirduda vaid esmaabiga, vaid vajalik on ka järelravi ja jälgimine mitme kuu jooksul. Tartus on plaanitud esmase abi järgne jälgimine ja järelravi Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, millel on koostöösuhted kliinikumiga.
Kokku toimub seksuaalvägivalla ohvrite abistamise koolitusi kümme ja neis osaleb 250 haiglates töötavat meedikut (neist 40 kliinikumist). Eraldi on projektis koolitatud politseinikke, prokuröre ja kohtunikke. Teada on, et üks tõendmaterjali karp on ühes Eesti haiglas ka juba kasutusele läinud ning politsei kasutab neid tõendeid menetluses.
Kai Part usub, et olgugi et teenuse lõplikuks väljatöötamiseks veel lahendamata küsimusi, pole need ületamatud. Projektis löövad kaasa mitmed organisatsioonid: lisaks kliinikumile toimuvad koolitused ka Pärnu Haiglas, Ida-Viru Keskhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ning Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Projektiga on liitunud lisaks seksuaaltervise kliinikud Tallinnas ja Tartus, kus plaanitakse ohvrite järelravi. Politsei- ja Piirivalveamet, Justiitsministeerium ja Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisi Instituut on projekti partnerid, kellega koos on välja töötatud tõendmaterjali kogumise karp – ka kohtumeedikud ise kasutavad seda karpi praegu.
Tänaseks on teada, et projektis loodud eeldused seksuaalvägivallaohvritele tervishoiuasutustes abi pakkumiseks ei seisku Norra toetusega projekti lõppemisel. Alates maikuust rahastab sotsiaalministeerium seksuaalvägivalla ohvrite abistamise teenust neljas Eesti piirkonnas 14 kuu jooksul (nii meditsiiniline läbivaatus, bioloogilise materjali kogumine kui ka psühhosotsiaalne nõustamine ja järelravi). Dr Kai Part osaleb 2016. aastal neljal Manchesteri Ülikooli seksuaalvägivalla keskuse kursusel Forensic and Medical Examination for Rape & Sexual Assault Course, mida toetab Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfond, Arstide Täienduskoolituse Fond ja Tartu Seksuaaltervise Kliinik.
Dr Kai Pardiga vestles Helen Kaju
Seksuaalvägivalla ohvrite käsitlus
Esmane abi vahetus traumaolukorras
• erakorraline meditsiiniabi ja psühhosotsiaalne kriisiabi (vahetu kontakt, seisundi hindamine, ettevalmistus läbivaatuseks, toetus pöördumiseks politseisse, turvalisuse hindamine, koju/varjupaika suunamine, info juriidilise nõustamise kohta, lähedaste esmane nõustamine, nõusolek traumajärgse abi saamiseks);
• meditsiiniline läbivaatus koos bioloogilise materjali kogumisega ja vigastuste dokumenteerimisega, testimine seksuaalsel teel levivate infektsioonide ja HIV suhtes, raseduse kindlakstegemine, vajadusel HIV kontaktijärgne profülaktiline ravi, ja vaktsineerimine B-hepatiidi suhtes).
Seksuaalvägivallaohvri järelravi
• meditsiiniline ja psühhosotsiaalne jälgimine (STLI/HIV kordusanalüüsid, raseduse kindlakstegemine, vaktsineerimine, ravi, nõustamine) 6 kuu jooksul;
• psühholoogiline abi, psühhoteraapia – prognoositavalt 50% patsientidest.
Kõiki teenuseid pakutakse eelnevalt nõustatud seksuaalvägivalla ohvritele nende nõusolekul ja soovil.