Käesoleva aasta august-september märgivad sisekliiniku ülemõe Siivi Nummerti jaoks kahte olulist tähtpäeva: 1. augustil täitus 40 aastat tööleasumisest kliinikumi ning 15. septembril sai südamliku naeratusega daam 60-aastaseks.

Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?

See on mu unistus olnud tegelikult juba päris lapsest saati. Isegi minu mängumaailm oli kõik ainult arstimine. Maal üles kasvades käis meil tihti loomaarst loomade juures ja see joodi lõhn ning kogu see tunnetus oli minu jaoks kuidagi püha asi. Ma lausa nautisin seda. Kui mu vend haige oli ja meditsiiniõde teda kodus süstimas käis ning vanal klaassüstlal mõni mõra sisse tuli, siis ma kauplesin selle kohe endale mängimiseks. Ja nukkudega mängisin mina ka ainult kogu aeg arsti. Nii et see ravimise pisik on minus kuidagi lapsest saati sees olnud.

Kuid miks otsustasite ometigi õe, aga mitte arsti elukutse kasuks?

Ma olen terve elu olnud väga praktilise mõtlemisega inimene ja antud ajal oli see lihtsalt võimalus kiiremini meditsiinialane amet kätte saada ja ise teenima hakata. Mina olen tegelikult 8 klassi järgselt kutse omandanute lennust. Teistel, kes läksid keskkooli, oli pärast veel kaks aastat vaja ametit õppida, aga mina sain hakkama kolme aastaga - omandasin ameti koos kesk-eri haridusega ning võisin juba tööle hakata. Tänu sellele olin ma medkooli lõpetades 19-aastane ja tööle asudes sain just 20.

Kas sisekliinikusse sattusite juhuse läbi või on selle valdkonnani viinud konkreetne huvi?

See on pooleldi juhus. Ma alustasin oma ametiteed tegelikult 1969. aastal siitsamast majast. Nimelt määrati mind sellal siin hoones asuvasse traumapuntki tööle. Kui aga kaks aastat hiljem Puusepa 8 maja avati, otsustasin ma veresoontekirurgiasse sidumisõeks minna. Seal olin ma ametis kümme aastat. Vahepeal sündisid ka lapsed ja isiklik elu tahtis elamist.

Lõpuks hakkas sidumisõe pidev ühes tööasendis olek aga mu tervisele halvasti mõjuma, mul tekkis kaelaradikuliit ning mu käed ei olnud enam võimelised pintsette kinni hoidma. Ma ei suutnud enam sellel kohal töötada. Ning kuigi mulle seal väga meeldis, tuli mul valikuid teha ja ma asusin kõrvakliinikusse opitoa vanemaks õeks.

Mis aga oli huvitav – mulle ei sobinud see kollektiiv. Seal valitses kuidagi teistmoodi mentaliteet ja suhtumine ning arsti-õe vahelised suhted toimisid mulle harjumatult. Seetõttu mõne aja möödudes ütlesingi ma ülemale õele, et kui mõnes ambulatoorses osakonnas või kabinetis mõni töökoht vabanemas on, siis mitmeid aastaid aktiivselt töötanuna, oleksin ma huvitatud veidi vaiksema töö peale minekust. Tollane ülemõde pani minu äraminekusoovi kõrva taha ning kui 1983. aastal sattus siin selles majas vanemõde dekreetpuhkusele minema, paluti mind teda asendama. Mulle pakuti seda kohta, kuna ma olin ennemalt ka veresoontekirurgias vanemaid õdesid asendanud ning juba 2 aastat kõrvakliinikus opitoa vanemõena töötanud. No ja nagu teada, on asenduskohad ju ajutistest asjadest kõige püsivamad - see õde ei tulnudki siia pärast tagasi, mistõttu ma 1983. aastast siia vanemaks õeks jäingi ning edaspidi ülemaks õeks sain. See on selline sujuv üleminek olnud.

Kuidas 40 tööaastale tagasi vaatate?

Ma ütleksin, et ma olen elanud väga huvitaval ja muutuval ajal, mis on meditsiinis kaasa toonud nii palju edusamme. Kui võrrelda praegust olukorda nende aastatega, mil ma tööle hakkasin – millised olid siis vahendid ja tingimused, ning kui raske see kõik oli, siis tunnen, et ma elan väga heal ajastul. Vahel, kui noor õde millegagi rahul pole, siis tekib selline tunne, et ta viriseb asjatult, aga samas mõistan, et aeg on edasi läinud. Muidugi peab ütlema, et koolituse tase on väga palju muutunud: haigete õendus- hooldustegevust käsitletakse hoopis teistmoodi – sügavuti ja haigest lähtuvalt – kui see oli aastaid tagasi. Ja kui meil jätkuks veel õdesid, et tööd teha, nii nagu oleme õppinud, siis mõistaksid ehk patsiendid ja ühiskond paremini, kui vajalikud me oleme ning väärtustaksid meie elukutset veelgi rohkem.

Ehk on teil meeles mõni ere seik oma tööpäevilt? Midagi eriti rõõmustavat või naljakat? Või hoopis hirmsat?

Mul on elus kord ette tulnud filmi „Pitkini seiklused haiglas“-taoline juhtum. See šarmantne lugu juhtus minuga kooli ajal selles samas majas. Eks elu oli selline, et juba kooli ajal pidime töötama ja mina töötasin siis siin tollases kirurgia majas sanitarina.

Juhtus selline olukord, kus üks haige läks pärast maooperatsiooni psühhoosi ning me olime sunnitud ta intensiivravipalatist kõrvaldama, kuna ta ei andnud palatikaaslastele rahu. See haige rääkis ja räuskas vahetpidamata ning segas teisi haigeid. Lisaks läks ta arstile kallale ja tahtis teda karahviniga lüüa ning me olime sunnitud selle haige kinni siduma. Juhtus nii, et kui mina seda nn “hullupõlle“ all olevat haiget öösel kella kolme ajal valvasin, õnnestus tal oma käed „põlle“ seest lahti nikerdada ning vabaneda. Ja ta hakkas läbi teise korruse akna põgenema: tegi kolme poolega akna lahti, läks ühest poolest välja, märkas, et ta on väga kõrgel ning jäi akna äärde vaid sõrmedega rippu ja tuli sedasi mööda akent kolmanda aknaruuduni edasi. Selle akna ees aga oli instrumentide laud. Osa pühkis tema sealt laua pealt minema, ülejäänud mina. Tegin siis akna lahti ja kujutage ette, noore inimese ja naisterahvana tirisin ma selle haige tema randmeist kinni hoides aknast tagasi tuppa. Aga „tänutäheks“ tahtis mees minust vabaneda. Tema voodi aga oli risti selle instrumentide laua ees ja ukseni oleksin mina üle selle voodi temast ennem jõudnud. Ta taipas seda, tegi voodiotsaga kaks liigutust ja lükkas mu üle voodi otsa maha. Ma maandusin puusale. Samaaegselt kukkus mulle suur tolleaegne materjalide trummel täie sisuga nagu kauss pähe. Sellega võitis ta aega, sest ma olin ju pikali maas. Vahepeal oli õde jõudnud minna alumiselt korruselt valvearsti kutsuma. Sain mina siis kuidagi suure valuga ülesse ja jooksin haigele trepi peale järele. Aga sel mehel ei olnud seljas rohkem kui pikad valged aluspüksid ja nailonsokid. Trepi peal jõudsin ma juba talle juba nii kaugele järele, et oleksin saanud temast kinni võtta, aga kuna kuskilt mujalt haarata polnud, paljas mees, siis võtsin kinni püksivärvlist. Tema aga tegi mulle tagantkäelöögi vastu lõuga, mispeale ma hetkeks ta lahti lasin ja ta natuke kiiremini liikuma sai.

Esimesel korrusel tegi ta järgmise katse aknast välja minna, mina jälle nagu takjas kaasas. Tegelikult oleksid valvearst ja alumise korruse personal kõik välja jõudnud, aga koridoris oli ratastel raam, mille ta ukse ette lükkas. See pidurdas järgi tulijad kinni. Tema puges siis jälle aknast välja, mina järjekordselt tagumikust kinni. Et minust vabaneda, lõi ta akna keskmise ruudu käega katki. Õnneks olid sel ajal kitlid tahapoole kaelast kinni ja kuna ma pea ära pöörasin, siis need killud kukkusid mul kõik mööda rinnaesist alla ega vigastanud mind. Aga hullunud mees hüppas hädaga pükstest välja. Minule jäid mehe püksid, mees ise oli kadunud, nailonsokkide väel, oktoobrikuus öösel kell 3.

Nüüd see mees läks koju, aga mitte oma koju, vaid naabri poole. Naabrimees oli parajasti komandeeringus, proua kodus. Ta lõi selle naabriproua ukselt eest ära, läks sahvrisse ja sõi, mida seal riiulil oli. Tal oli olnud ju maolõikus ja hirmus nälg, mitu päeva söömata. Ja ta lihtsalt sõi siis, mida tema tahtis ja kätte sai. Ning tal läks sõna otseses mõttes kõht lahti nii, et ta terve selle naabri sahvri täis tegi. Ja siis tuli mehel mõistus pähe. Mis te arvate, mis tunne tal oli kui ta end ihualasti naabri sahvrist, täis teinuna avastas ja juhtunust aru sai. Muidugi naabrinaine taipas, mis oli juhtunud ning teatas ülejärgmises majas elanud sama osakonna tollasele juhatajale dr Kasele. Meie olime juba ka miilitsasse teatanud, et meil on haige ära põgenenud. Ja siis helistas dr Kask, et saatke nüüd kiirabi järele, viime haige tagasi. Kusjuures oli sellel mehel niipalju õnne, et temaga mitte midagi rohkemat ei juhtunud kui mõned üksikud aknaklaasi sisselõiked käel. Ainult minul oli mitmeid nädalaid puus nii sinine nagu üks pajapõhi ja tänu sellele on mul tänasel päeval ka puusaliigeses muutused.

Millega teile vabal ajal tegeleda meeldib? Kuidas lõõgastute?

Viimastel aastatel olen ma kevadest sügiseni kaks kuni kolm korda aastas rabamatkadel käinud. Mul on üks kindel koht, kus ma vaikust ja üksindust naudin ning vahel isegi nädal aega järjest looduses elan. See kuidagi lõõgastab. Ma kohe tunnen, et mul on vaja nüüd loodusega ühte minna. Ja selleks, et loodust näha, on vaja aega võtta. Et vaadata, kui palju on meie ümber ilu. Lisaks on mul kaks lapselast, kes oma rõõmude ja lustiga lõõgastuda aitavad. Me käime koos nii kinos kui teatris ning naudime koosveedetud aega. Ja viimastel aastatel olen ma avastanud, et ajaga hakkad asju ümber hindama ja teistmoodi vaatama. Igas olukorras on nii head kui halba, aga see hea ja edasiviiv tuleb üles leida ning asjale positiivselt läheneda. Igal eluetapil on omad võlud ning ma ei saaks küll öelda, et just noorus on kõige ilusam aeg. Pidevalt noorte seas olles ei tunnegi ma, et nii vana olen (naerab).

Siivi Nummertiga
vestles Merili Väljaotsa

Kommentaar:

Siivi on oma haiglale ja kutsealale pühendunud kolleeg. Nii kaua, kui ma teda ajas tagasi mäletan, on ta alati olnud aktiivne osaline haiglaelus ja kutseühenduste tegevuses. Siivi on lihtsalt inimene, kelle ümber aeg ei seisku. Muutustega kohanemine on tema tugev külg ja hoolikalt läbimõeldud otsuseid on ta alati valmis ellu viima. Kliiniku ülemõena on Siivi perenaiselikult hooliv ja hoolitsev, kuid temas ei puudu ka haiglaelus vajalik nõudlikkus.

Siivi on alati suutnud hoida tasakaalu töö- ja pereelu vahel. Tema hoolt ja armastust jagub nii abikaasale, lastele kui ka lastelastele. Palju õnne, Siivi!

Tiina Freimann
ülemõde