27. novembril avatakse pidulikult statsionaarse ja ambulatoorse õendusabi osakondade jaoks renoveeritud saja-aastase ajalooga L. Puusepa 6 maja. Uude majja koonduvad iseseisva õendusabi teenused: ambulatoorne ja statsionaarne õendusabi, sealhulgas hospiits ning ka dementsete patsientide õendusabi.

Senisest Riia tänava majast kolitakse patsiendid uude majja enne jõule ning 2016. aasta algusest peaks L. Puusepa 6 maja töötama juba täisvõimsusel. Kliinikumi Leht küsis spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhatajalt Rein Kuigilt ning ülemõelt Külli Uibolt, mida muutused endaga kaasa toovad.

100-aastane maja

„Kui nüüd päris algusest alustada, siis selle auväärse, 100-aastase maja renoveerimiseks esitasime projektitaotluse Euroopa Regionaalarengu Fondi meetme „Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine" raames juba 2009. aastal. Ehitustööd algasid 2014. aasta kevadel, kui siin tegutsenud sisekliinik suurde majja kolis. L. Puusepa 6 maja ehituaeg jääb aastatesse 1912–1914 ning maja on võetud ka muinsuskaitse alla, mistõttu tuli võimalikult palju säilitada algupärast," selgitab Rein Kuik. Renoveerimistööde käigus on säilitatud algupärast isegi rohkem, kui muinsuskaitse nõudis. Taastatud on ajastuhõngulised aknad, uksed, käsipuud, keraamilistest plaatidest põrandad ning laud- ja tammeparkettpõrandad. Dr Kuigi sõnul oleks kindlasti olnud lihtsam osad põrandakatted uuega asendada, kuid otsustati siiski minna teist teed.

Uue õendusabimaja, mis võtab enda alla ligikaudu 4000 m2, võimekus on mahutada kuni 115 voodikohta. Lisaks ambulatoorsele õendusabiteenusele ehk koduõendusteenusele, on majas loodud tingimused ka päevase õendusabiteenuse käivitamiseks, ehkki antud teenus ei kuulu veel hetkel Haigekassa hinnakirja. „Arvestades meie vananevat ühiskonda, siis vajadus sellise teenuse järele näitab kindlat tõusutrendi," lausub dr Kuik.

Patsientide heaolu

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõe Külli Uibo sõnul on patsientide ravi- ja olmetingimused oluliselt paremad kui senises Riia tänava majas. „Kõik on suurem, avaram ja valgem ning igal sammul on mõeldud sellele, kuidas patsiendil oleks mugavam ja inimväärsem siin majas olla ja tegutseda. Muidugi on olemas kõik meditsiinilise abistamise võimalused nagu igas haiglas peab olema. Raskemate patsientide jaoks, kes vajavad erilist jälgimist, on teisel korrusel, õeposti vahetus läheduses eraldi viis voodikohta – kolmekohaline ja kahekohaline palat. Need palatid on varustatud kaasaegse tehnika ja aktiivravivooditega." Külli Uibo sõnul on püütud kõiki patsientide vajadusest tulenevaid vajadusi ja võimalusi väga põhjalikult läbi mõelda, mis hõlbustaks ka personali tööd ja tagaks patsientidele turvatunde. „Kõikides palatites on patsientide jaoks geriaatrilised voodid, mida on võimalik reguleerida väga madalasse asendisse, et vältida voodist kukkumisi, palatites on wc- ja duširuumid ning televiisor. Samuti on kõik voodikohad varustatud eralduskardinatega, mis tagab patsientidele igakülgse privaatsuse. Patsiendi käsutuses olev õe kutsung võimaldab mitte ainult abi kutsuda, vaid ka õepostiga suhelda ning isegi valgust reguleerida," kirjeldab Külli Uibo.

Keskmiselt veedavad patsiendid statsionaarse õendusabi osakonnas 24–25 päeva. „See on päris pikk aeg ning seetõttu tuli hoolikalt mõelda ka tingimustele, mis jäävad palatist väljapoole. Liikuvale patsientidele on nüüd olemas puhkeruumid, kööginurk, füsioteraapia- ja tegevusteraapiakabinetid ning võimalused privaatseks kohtumiseks lähedastega. Patsient saab liikuda liftiga ja ka trepist, mistõttu on nii koridoridesse kui ka treppidele paigaldatud lisakäsipuud. Lisaks oleme soetanud siia uued geriaatrilised toolid, käimisvahendid ja palju muid abivahendeid hõlbustamaks patsiendi igapäevatoiminguid. Ning kui veel hügieenitingimustest rääkida, on uues majas olemas ka spetsiaalne täisautomaatne, reguleeritava kõrguse ja tõstukiga varustatud vann, mis muudab ka kõige raskema patsiendi pesemise kiiremaks ja kergemaks," räägib ülemõde Uibo.

Esimesena Eestis on uues majas akuga tõstukpesutoolid, mida saab kasutada nii patsiendi pesemiseks kui ka transportimiseks. Uudne on ka pesutoolide, pesuraamide ja isegi voodite desinfitseerimiseks kasutatavad spetsiaalsed desinfektsiooni paneelid, mis hõlbustavad suuresti hooldustöötajate tööd.

Dr Rein Kuik toob eraldi välja kuni 70-kohalise saali olemasolu, mis võimaldab korraldada erinevaid üritusi patsientidele ja töötajatele. Patsientidel, kes ei liigu ning on voodikesksed, on võimalus saalis toimuvat palatis kuulata. Saali ja ka fuajeed kaunistavad kunstikonkursi võitnud Peeter Krosmanni ja tema kaasautor Nadežda Tšernobai sgrafiito tehnikas töö „Aed". Töö on inspireeritud Eedeni aiast, mis oma liikide paljususe ja maastiku iluga on looduse ülima hetke jäädvustus. Teose teeb eriliseks ennekõike maali tehnika – sgrafiito, kus seina peale kantakse üksteise peale mitu kihti erinevat värvi krohvikihti ning seejärel kraabitakse kavandatud kujutis kuni soovitud värvikihini.

Personal – õde kõige tähtsam

Õendusabimaja üheks eripäraks on õe roll. „Siin majas toimub iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamine, mille eesmärgiks on patsiendi väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ning võimalusel parandamine. Samuti stabiilses seisundis patsientide pikaajaline ravi ja toetamine läbi õendustegevuse," lausub dr Kuik. Lisaks õdedele ja hooldustöötajatele, töötavad majas ka arst-konsultant, sotsiaaltöötaja, füsioterapeudid ja hingehoidja. Õe töö muutub uues majas tänu kaasaegsetele tingimustele ja seadmetele kiiremaks ning ehk isegi kergemaks. „Õepostidesse on tellitud spetsiaalne selle tarbeks projekteeritud mööbel, õdede mobiilsed töökärud ning spetsiaalsed ravimitejagamise kärud," kirjeldab Rein Kuik.

Külli Uibo toonitab ka muutunud töötajate olmetingimusi: „Olemas on mõnusad puhkenurgad koos kööginurgaga, kaasaegsed pesuruumid ning suur garderoob keldrikorrusel."

Vana maja uued süsteemid

Rein Kuigi sõnul on väga suure muutuse läbi teinud keldrikorrus, mis oli saanud niiskuskahjustusi ning oli osaliselt täidetud pinnasega. „Nüüd on meil 100-aastase maja keldris 21. sajandist pärit täiskorrus. Kogu majas on olemas kaasaegne ventilatsioon, uuendatud on kõik kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid ning elektrisüsteemid. Elektrikatkestuste puhuks on majas olemas tsentraalne UPS arvutitele ning generaator."

Maja ümber paikneb kaunis õueala, mis samuti ehituse käigus korrastati. Majja sisenemiseks on olemas nii kaldteed kui ka invatõstukid. Hoone hoovipoolsel välisküljel on kaks lifti, mille eripära on avanemine sisehoovi, lihtsustades nii oluliselt patsientide, toidu kui ka kauba transporti. Muutumas on ka parkimiskorraldus – majaesine parkla saab olema tasuline. Eraldi parkimiskohad eraldatakse maja külje peal koduõdede elektriautodele.

L. Puusepa 6 maja ehituse peatöövõtjaks oli AS Eviko. Ehituse maksumus oli 4 911 210,48 eurot, millele lisandub käibemaks. Osa vajalikust rahast tuli Euroopa Liidu projektist (1 843 991,82 eurot, projekti number 2.6.0301.10-0007).

Dr Rein Kuigi ja Külli Uiboga vestles Helen Kaju

AS Eviko ehitusjuht Andres Nurk: Eks vana majaga on alati palju küsimusi ja segaseid asjaolusid õhus (kas vundament kannab, kas vahelaed on piisava tugevusega, kas katusetalad on piisavalt tugevad, kas tehnoloogia mahub ära jne). Lisaks toob ajaloolise maja ehitamine juurde palju vastuolusid kehtivate seaduste ja nõuete osas, mida kõike peab jälgima ja kooskõlla viima.
Ehitusprotsess oli pikk ja keeruline. Eriline väljakutse peitus küsimuses, kuidas viia kooskõlla moodne tehnoloogia ja olemasolev Muinsuskaitseameti ehitismälestiste nimistus olev ligi sajand vana hoone.
Heameel on sellest, et koostöös tellijaga suutsime säilitada palju algupärast – hoones on alles ajaloolised uksed ja aknad ning vahelaed koos põrandatega. Tellija on saanud oma valdusse kaasaegse sisustusega ajaloolise hoone. Loodame, et valminud hoone on patsientidele rahustava toimega ja personalile kasutussõbralik.
Täname tellijat meeldiva koostöö, konstruktiivse lähenemise ja kannatliku meele eest!

Innopolis Insenerid OÜ esindaja Arden Arroval: Siselahenduste põhiprojekt oli juba varem koostatud teise arhitektuuribüroo poolt, meie tööks oli koostada tööprojekt. Töö käigus aga selgus, et olemasolev põhiprojekt vajab olulisi täiendusi ning seetõttu viisime läbi mitmeid projektimuudatusi.

L. Puusepa 6 maja oli äärmiselt huvitav, kuid samas keeruline objekt. Palju oli ehituse käigus lahendamist ja nuputamist. Kuna hoonel on tugev paigavaim ja kirju minevik, oli vaja lähtuda eesmärgist säilitada võimalikult palju olemasolevat ning kasutada sisemiljöö loomisel kunagisi värvilahendusi ja seinamustreid. Nende kohta saime palju informatsiooni teostatud värviuuringutest, mida spetsialistid käisid objektil teostamas.

Töö käigus omandasime palju uusi teadmisi erinevate detailide ja materjalide osas, millega igapäevaselt kokku ei puutu. Näiteks võiks tuua koridorides kasutata seinakarniisi mustri ja selle teostamise võimalused vajalikus mahus. Palju pidime uurima ka hoone ehitusaegseid ehitustavasid ja kasutusel olnud detaile ning materjale. Keeruliseks osutus näiteks koridoride hulknurksete põrandaplaatidele võimalikult sarnaste leidmine kohtadesse, kus vanad plaadid olid amortiseerunud ja asendada sai neid vaid samasugustega. Õnneks lahenes esialgu võimatuna tundunud probleem üllatavalt lihtsalt, kui selgus, et täpselt selliseid plaate toodetakse ja põhimõtteliselt ka samas toonis.

Kokkuvõttes võib öelda, et tulemus on rohkem kui hea ja loodetavasti mõjub hoone taastatud interjöör positiivselt ka seda tulevikus kasutama hakkavatele patsientidele. Eesmärk oli ju ikkagi luua keskkond, mis ei meenutaks niivõrd haiglat, vaid kodusemat ja hubasemat miljööd.
Rahule võib kindlasti jääda ka ehitaja, tellija ja järelvalvega, kes suhtusid mõistvalt erinevatesse korduvatesse muudatustesse ja otsustesse, mida ehituse käigus objektil loomeinimesena sai tehtud.