Kuigi arstiüliõpilased peaksid olema kliinikumi igapäevatöö iseenesestmõistetav osa, on viimasel ajal hakanud tudengite seas kõlama mure õppetöö kvaliteedi languse pärast. Meiega küll arvestatakse ning ollakse teadlikud meie viibimisest haiglas, kuid meie õpetamine ei tundu olevat kaugeltki mitte nauditav osa arsti igapäevatööst, vaid kohati pigem raske südamega täidetav kohustus.
Nii nagu arstkonna moodustab tohutult kirev seltskond inimesi, on ka palju erinevaid õpetamisviise. Selles pole midagi halba, pigem toob see õppetöösse just piisavalt palju vaheldust, et tudengit ärksana hoida. Alati on teretulnud praktikumid, mis ei ole väiksematele rühmadele peetavad loengute kordused, kus ainukeseks tudengitepoolseks panuseks jääb kohalolekust teadaandmine. Palju meelsamini läheksime iga päev kooli ettevalmistunult (sealjuures oleks muidugi hea teada, mis temaatikat järgmisel korral käsitletakse) ja lootusega, et avaneb võimalus oma teadmisi proovile panna. Kibeleme väga vastama, kui ainult küsitaks. Üheks oluliseks võtmesõnaks peame just nimelt aktiivset arutelu ja intensiivsemat õppetööd. Kui päevas on kõigest 3-4 tundi tegelemaks sellega, mis meile nii väga meeldib, siis võiks seda aega sisutihedamalt ära kasutada. Väga stimuleerivaks õpetamismeetodiks on lasta tudengitel patsientidega rääkida, haigusjuhte üheskoos ette kanda ning nende üle arutleda. Teinekord jääb mulje, et lugudele, mis valmis kirjutame, ei visata isegi pilku peale, vaid palutakse asetada virna, mis on aastate jooksul kogunud kõrgust, muud aga ei midagi...
Sõltumata meetodist võiks juhendajate õpetamissoov olla siiski samasugune – siiras ja sundimatu. Igapäevases õppetöös kohtab väga palju tõeliselt häid juhendajad, kes on ühtemoodi kiitustväärivad nii oma arstlikus praktikas kui ka õpetamises. Tudengid lähevad sära silmis taolise juhendaja käe alla uusi teadmisi ja oskusi omandama. Piisab vaid ühest võlusõnast: „Ja mida arvate Teie, noor kolleeg?“.
See paneb kohe tudengi südame põksuma ja äratab austust juhendaja vastu. Me, noored teadmistejanulised uljaspead, oleme uskumatult lihtsasti „äraostetavad“. Hästi mõjub ka see, kui räägitakse arstiametist üldises mõttes ning põhjendatakse tudengile, mis on antud eriala võlud ja valud. Nõnda võib üliõpilasel äratundmisrõõm tekkida juba enne residentuuri sisseastumist.
On arusaadav, et praegusel keerulisel ajal on palju muresid ning seda eriti arstidel, kes on sunnitud päevast-päeva juurdlema, kas, keda ja mil määral ravida. Kindlasti pole lihtne sealjuures veel energiast ja õpetamistahtest pakatavana praktikumi tulla. Siiski, ka praegused tudengid on osake tervishoiu tulevikust. Kui õpetamine jäetakse tagaplaanile, siis tehakse sellega karuteene meditsiinihariduse kvaliteedile, mille tagajärgi näeme mõne aasta pärast.
Sestap ei tasuks ka suures majanduslanguses unustada, et tudengid vajavad endiselt juhendamist ning ega selle tasu eest pole ju kunagi mõisaid ehitatud. Ja ei hakatagi, sest õpetamise väärtust ei mõõdeta rahas. See peaks olema iga arsti auasi – seda võiks teha nii hästi kui võimalik, sest ainult selliselt saab meister endale selli, kelles peegeldub tema kiiduväärt töö, teadmised ja oskused. Usun, et see on voorus, mille omandamine on arstikunstis tõeliseks väljakutseks.
Ärgem laskem kustuda säral tudengite silmis – seda sära, mille põhjuseks on elevus uute teadmiste omandamisest, rõõm patsientidega suhtlemisest ja imetlus eeskujulike arstide üle.
Kadri Mehevits
IV kursuse arstitudeng