Elusorganismid Maal vajavad elu säilitamiseks hapnikku, kuid seda väga täpse kontsentratsiooniga. Evolutsiooni käigus on jäänud ellu need organismid, kes Maa atmosfääri tingimustes saavutavad vajaliku hapniku enda organites (ajus, südames, kopsudes, neerudes jne). Atmosfääris on hapnikku 21%. Kopsud on väga võimekad, suutes edastada hapnikku verre nii, et veres olev hemoglobiin peab küllastuma hapnikuga 95…99%. Kui esmapilgul võiks eeldada, et suurem kogus sissehingatud hapnikku võiks olla organismile kasulik, siis tegelikult on ohtlik igasugune muutus – ohtlik on ka hapniku tõus sissehingatavas õhus (ehk hüperoksia ehk oxygen bar ehk hapniku bar).
Hapniku sissehingamisel suuremas kontsentratsioonis kui 21% avaldub hapniku toksiline toime kudedele. Enamus toksilisest toimest on seotud kudedes hapniku aktiivsete radikaalide vabanemisega (1). Aktiivsed hapnikradikaalid tekivad ka haiguste (nt gripi või muude hingamisteede infektsioonide) korral, mis ongi kudede kahjustuse põhjustajad. Teame, et väga äge haigus võib põhjustada ägeda organpuudulikkuse (mis on eluohtlik seisund), siis krooniline kahjustus põhjustab aeglase (märkamatult kulgeva) kudede kahjustuse (ehk kiirema vananemise – nt väliselt võib märgata naha elastsuse kadu, kuid aju, kopsude ja südame vananemist me silmadega ei näe!).
Hapnikradikaalid põhjustavad enamasti esmased kaebused kesknärvisüsteemi poolt – tekivad: iiveldus, pearinglus, peavalu ja nägemise häire (viimane on seotud reetina kahjustusega), neuropaatia (närvi kahjustusel tekkiv nt käte- ja jalgade tundetus), paralüüs (lihaste nõrkus) ja krambid (2).
Hüperoksia põhjustab ka veresoonte ahenemise ja sellega seoses väheneb aju verevarustus (3). Isegi hapniku kerge liia korral tekib aju hallaine verevarustuse vähenemine (4;5).
Ka lühiajaline liigne hapnik põhjustab veresoonte ahenemise tõttu südame löögisageduse (pulsi) aeglustumise, südame löögimahu vähenemise ja südame „pumba töö“ nõrgenemise (6).
Liigse hapniku tingimustes tekib kopsukahjustus veel seoses lämmastiku kontsentratsiooni vähenemisega. Atmosfääri õhus on lämmastikku 78%, samuti kopsudes, mille abil hoitakse kopsud alati avatuna. Juhul kui sissehingatavas õhus on hapniku kontsentratsioon kõrgem, siis jääb lämmastiku kontsentratsioon järjest väiksemaks kuni ei piisa enam kopsude avatuna hoidmiseks. Selle tagajärjel vajuvad kopsud kokku, ehk tekib atelektaas – sellisel juhul õhk ei pääse enam kopsudesse.
Mitmed hapnikubaarid pakuvad liigset hapnikku veel koos aroomidega. Aroomid tähendavad keemilisi ühendeid, mis antud juhul tuleb kopsudesse sisse hingata. Teame, et kopsude jaoks on kahjulik õhk, mis on erinev atmosfääri õhu koostisest. Õhk, milles tunneme lõhna või mida näeme silmadega sisaldab keemilisi ühendeid või tolmu, mis on alati kopsudele kahjulikud!
Lisaks on hapniku suur kontsentratsioon ülimalt plahvatusohtlik.
Igasugune aine, mis mõjutab organismi on kas mürgi või ravimi toimega. Ravimi manustamiseks on vajalik arsti ettekirjutus (retsept). Ilma arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud manustada ühelegi inimesele mitte mingisugust ainet, mis organismi mõjutab.
Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal
Kopsukliinik
Kirjandus:
1. Hendrik J F, et al. Bench-to-bedside review: the effects of hyperoxia during critical illness. Crit care: v19(1); 2015
2. Bitterman H. Bench-to-bedside review: oxygen as a drug. Crit Care. 2009;13:205
3. Gupta AK, Menon DK, Czosnyka M, Smielewsky P, Jones JG. Thresholds for hypoxic cerebral vasodilation in volunteers. Anesth Analg. 1997;85:817–820
4. Floyd TF, Clark JM, Gelfand R, Detre JA, Ratcliffe S, Guvakov D, Lambertsen CJ, Eckenhoff RG. Independent cerebral vasoconstrictive effects of hyperoxia and accompanying arterial hypocapnia at 1 ATA. J Appl Physiol. 2003;95:2453–2461
5. Rusyniak DE, Kirk MA, May JD, Kao LW, Brizendine EJ, Welch JL, Cordell WH, Alonso RJ. Hyperbaric oxygen therapy in acute ischemic stroke. Results of the Hyperbaric Oxygen in Acute Ischemic Stroke Trial Pilot Study. Stroke. 2003;34:571–574
6. Waring WS, Thomson AJ, Adwani SH, Rosseel AJ, Potter JF, Webb DJ, et al. Cardiovascular effects of acute oxygen administration in healthy adults. J Cardiovasc Pharmacol. 2003;42:245–50