12. mail avati radio-ja onkoteraapia osakonnas Vallikraavi tn 10 pidulikult uus nüüdisaegne kiiritusravi aparaat, mille kasutuselevõtuga paranevad oluliselt vähihaigete ravitingimused ning ravi kvaliteet.

Ettevalmistused kiirendi kasutuselevõtuks algasid juba märtsi lõpus, mil radioloogiatehnikuid, füüsikuid ja arste hakati koolitama tööks uue aparaadiga. Kuigi uus, üle 30 miljoni krooni maksnud lineaarkiirendi avati pidulikult alles mai keskel, on masin juba ligi kuu aega töös olnud - esimene patsient sai ravi 2. aprillil.

Mõni aeg tagasi, auditi käigus, leidis sisekontroll, et ravimiuuringute korra rakendamisel on rida puudusi, mis võimaldasid teha omavolilisi muutusi rahaliste arvestustega. Kohati tekkis situatsioon, kus kliinikum pidi ravimiuuringule isegi peale maksma. Tekkinud olukord kajastus ka asutuselepingutes, mis mõnikord olid formuleeritud ebatäpselt. Loomulikult otsustas juhatus olukorra normaliseerida ning alustas korra täpsustamist. Selliste teadete peale tekkis internetis elav diskussioon, kus osa kliinikuid nõudis vana olukorra säilitamist soovides üldkulude vähenemist.

Eelkõige niipalju, et olulisi muutusi ei toimunud. Kes seni tegutses „korrast“ lähtuvalt, sellele on vahe väike. Ka üldkulude osa jäi muutmata. Täpsustati, millest lähtuvalt arvutakse üldkulusid ja mida pole vaja arvutusse lisada. Keskvõimule jääv pool üldkuludest suunatakse Kliinikumi Arengufondile ja infokeskuse andmebaaside muretsemisele, seega siis meie teadusvõimekuse tõstmiseks. Kliinikule minev osa on nüüd samuti piiratud vaid teaduse arendamisele minevate kuludega.

Märtsi lõpust mai keskpaigani viibisid traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus enesetäiendusvisiidil India ortopeedilised kirurgid dr Kiran Kumar Mallam ning dr Kishor Kumar Muniyappa.

India kolleegide kuunädalase külaskäigu eesmärgiks oli tutvuda tunnustatud Saksa ortopeediafirma W. Link endoproteeside kasutamisega, mille osas ortopeediakliinik omab pikaajalisi kogemusi. Lisaks praktiseeriti dots Aare Märtsoni, prof Tiit Haviko ja teiste ortopeedia osakonna arstide käe all erinevaid liigesevahetusoperatsioonide tehnikaid.

Minu esimesed mälestused Endel Tünderist jäävad 1955. aasta sügisesse, kui ta külastas oma kursusekaaslasi tolleaegses Näituse intris. Tema kursusekaaslased elasid meie tagatoas ja ega siis nooremaid keegi tähele pannud. Ega olnud ju põhjust ka. Siis nägi ta välja nagu tõeline tudeng sessi ajal välja nägema peab: meeldejäävalt pikk, kõhn ja mustade silmaalustega. Ilmselt oli see kõik tõsise õppetöö tulemus, mis kandis spetsiifilist nime „tünderdamine“ ehk siis väga põhjalik tudeerimine.

Endel Tünder - minu kursusekaaslane ja šeff

Tunnen Endel Tünderit alates 1949. aastast, mil me mõlemad alustasime õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Tema tuli Abja Keskkoolist, mina Pärnu I Keskkoolist. Endel tuli Tartusse kindla sihiga õppida kirurgiks. Kuigi isa tahtis temast kasvatada tublit põllumeest, jäi peale poja tahe. Otsustavaks osutus õnnetusjuhtum, kus ta niidumasinal töötades vigastas küllaltki tõsiselt jalga ja kätt ning toimetati seejärel Viljandi haiglasse. Seal opereeris ja ravis teda Ants Rulli, kellest hiljem sai professor. Operatsioon ja järelravi osutusid väga edukaks. Vaimustumine A. Rulli tööst saigi patsiendile ajendiks hakata ka ise arstiks ja just kirurgiks.

5. mail 1929. aastal sündis Viljandimaal Karksi vallas kohaliku põllumehe perre poeglaps Endel. Kes osanuks siis arvata, et sellest samast poisipõnnist sirgub üks Eesti tunnustatuim arstiteadlane ja kirurg, kes aastakümnete pärast viib Tartus läbi esimesed veresoonte rekonstruktiivsed operatsioonid, neerude siirdamised ja jäsemete transplantatsioonid. Tänavu tähistab prof. emer. Endel Tünder 80. sünnipäeva.

Kasvasite üles maal. Rääkige palun natuke oma lapsepõlvest. Millega tegelesite? Millised on eredamad mälestused?

Talupoiss olin jah. Ja no lapsepõlves olid kindlad asjad, mis mu käest nõuti. Nõuti töötegemist ja nõuti vanematest lugu pidamist. Ja vargus ja valetamine oli väga taunitav. Töökasvatus hakkas juba lapsepõlvest pääle. Isa pidas talutööst väga lugu ja mina pidin sääl alati tal sabas olema, ükskõik kus. Ta oli muidugi ka kange töömees ja hoolitses alati selle eest, et midagi teha oleks. Töö hakkas hommikust pääle ja õhtul lõppes. Ja see kujundaski mul välja tööharjumuse. Ja see tööharjumus oli pärast ikka väga palju kasuks. Ja muidugi vanematest lugu pidamine ka. Ega ma isale ega emale halvasti ütelda ei tohtinud. Aga ei olnud ka sihukest asja, et kohe said. Füüsilist karistust ega midagi seesugust ei olnud. Ema oli siis ikka see, kes seletas, mida need vargused ja valetamised teevad ja kuhu viivad. Ja varguse kohta kujuneski selline hoiak, et ma 7. klassis andsin ühele poisile peksa, kes oli teise taskulambi ära varastanud. Pärast küll mõtlesin, et no mille pärast ja mis see minu asi oli. Aga no see oli sihuke kasvatuse viga.

1. veebruarist töötab Maarjamõisa radioloogiateenistuses radioloogiatehnikuna Eleri Halliste.

Eleri Halliste iseendast:

Käesoleva aasta jaanuaris lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku erialal. Oma esmased kogemused sellel erialal sain juba I kursuse tudengina, mil peale kevadist õppepraktikat tekkis võimalus suveks PERH-i radioloogiatehniku abina tööle jääda. II kursuse lõpus soovisin kätt proovida Pärnu Haiglas. Kahjuks ei õnnestunud mul seal küll erialast tööd teha, kuid laborandina verd võttes sain siiski väga hea koolituse. III kursuse teisel poolel otsustasin ametisse asuda Tartu Ülikooli Kliinikumi. Peale talvist praktikat õnnestus mul tööle saada traumapunkti röntgenisse. Olen siin 0,5 kohaga hooldaja olnud juba eelmise aasta aprillist, selle aasta veebruarist aga täiskohaga radioloogiatehnik.

Minu eesmärk on anda endast parim – olla hea radioloogiatehnik ja kolleeg.

205 aasta eest, 1804. aasta mais avas Tartu Ülikooli korraline patoloogia- ja teraapiaprofessor Daniel Georg Balk oma elukohas, bürger Dahlströmi eramajas ametlikult haigete vastuvõtu.

1804. aasta Dörptsche Zeitung teatas: „1. mail avati Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla. Kõik vaesed haiged võivad sinna pöörduda ja loota, et kui nende haigus kliinikusse vastuvõtuks sobib ja kui kõik voodid veel hõivatud ei ole, paigutatakse nad kas haiglasse või külastatakse neid kodus, kusjuures arstiabi ja ravimid ja haiglas ülalpidamine on tasuta.“

Tartus Riia mäel paiknev 8-10 voodikohaga haigla oli ette nähtud haigete ravimiseks ning arstiteaduskonna üliõpilastele praktiseerimiseks. Esimene haige hospitaliseeriti 13. mail 1804 ning avamisaastal raviti kliinikumis kokku 90 haiget, kellest 81 lahkus ravilt tervenenuna, 3 mitteparanenuna ja 6 suri haiglas.

Clinicumi avamise ning esmamainimise kuupäeva peetaksegi Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisajaks ning sellest ajast on arstiabi andmine Tartus ja selle ümbruskonnas lahutamatult seotud arstiteaduse õpetamise ja uurimisega.

Kliinikumi Leht

9. aprillil kinnitas sotsiaalminister Hanno Pevkur kliinikumi taotluse saada Euroopa Regionaalarengu Fondist struktuuritoetust Maarjamõisa Meditsiinilinnaku II etapi väljaehitamiseks. 2008. aasta detsembris alguse saanud projekti eesmärgiks on 2013. aasta keskpaigaks valmis ehitada ja kasutusele võtta L. Puusepa 8 meditsiinilinnaku juurde rajatava aktiivravikompleksi kolm uut korpust ( J, K ja L).

Kliinikumi Leht

Kliinikumi Lehe märtsikuu numbris küsisime, kes saadab klaveril?

Õige vastus on dirigent Roland Laasmäe. Õigesti vastanute seast tõmbas fortuuna välja kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna arsti Toomas Siirde nime. Palju õnne!

Mis aastal katsetati kõrvalolevat parkimiskorda?

Vastus saata hiljemalt 10. maiks aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja Kliinikumi Lehe aastatellimus koju.

Nii küsivad paljud eHL-i kasutajad, kes on meile programmi täiendusettepanekuid saatnud. Ja küllap on nii mõnigi omaette pisut pahandanud, kui saadud vastus on üsna ümmargune: „võib minna mitu kuud“, „väga kiiresti ei saa“ või koguni „läheb ootejärjekorda“. Miks siis ometi IT-inimesed keerutavad ja täienduse valmimise täpset kuupäeva välja ei ütle?

Sellise keeruka infosüsteemi, nagu eHL seda on, täiendamine on kohati üsna aeganõudev ja keeruline protsess. Palju on erinevaid, samas üksteisest sõltuvaid funktsionaalsusi, küllaltki inforikkaid ekraanipilte, kasutaja jaoks nähtamatult rakenduse „kõhus“ toimivat automaatikat – seetõttu nõuab iga täiendus põhjalikku kaalumist, et ühes kohas tehtud muudatus teist kohta ootamatult ja negatiivselt ei mõjutaks. Näiteks võib ühest kohast mingi andmevälja eemaldamine tähendada seda, et teises kohas automaatika (nt automaatne voodipäeva arvestus) enam ei tööta.

6.-12. aprillini sai psühhiaatriakliiniku talveaias vaadata aednik Hele-Mall Klaassepa ja õde Anu Tõnissoo eestvedamisel üles seatud kevadkompositsioonide näitust „Kevad südames meil“.

Väljapanekul lõid kaasa nahakliinik ning kõik psühhiaatriakliiniku osakonnad, kellest igaüks sai ülesandeks luua oma meeskond ning välja panna kolm tööd: kevadseade munaga, kompositsioon ilma munata ning seade aastal 2300 etno-futu-tehno stiilis.

Elevus kompositsioonide valmistamisel oli üllatavalt suur ning kõige huvitavamateks kujunesid just viimase ülesande teostused – julgeimaks materjaliks siiber ja kummikindad, erinevatest elektriseadetest rääkimata.

Kolmandal märtsikuu laupäeval oli korvpallihuvilistel põhjust taas ketsidelt tolm pühkida ja vorm selga tõmmata – toimus järjekordne TÜ Arstiteaduskonna korvpalliturniir.

Võistlustulle asus seitse võistkonda: esimese kuni viienda kursuse esindused, proviisorid ja TÜ Kliinikum. Arvestades meedikute vähest treenitust ja tihedat ajakava, oli mängude pikkuseks 2×7 minutit.

Alagrupimängudest tagasid omale edasipääsu Kliinikum, Proviisorid, V kursus ja Rebased. Poolfinaalkohtumiste esimene mäng Proviisorite ja V kursuse vahel läks lisaajale ning selle emotsiooniderohke lahingu võitis 1 punktiga V kursus. Teine poolfinaal Kliinikumi ja Rebaste vahel nii kirglikuks ei kujunenud, vanemad kolleegid dikteerisid mängu käiku algusest lõpuni. Kolmanda koha tasavägises mängus suutis I kursus oma debüüdil tubli esikolmiku koha võtta.

Finaalmängus sai otsustavaks see, kellel pärast pikka päeva rohkem jõudu ja pikem varumeeste pink oli. V kursuse segavõistkond andis endast maksimumi, et Kliinikumilt revanšš võtta ja viimase turniirivõitude jada katkestada, kuid sitkus ja kogemus jäid peale – 2009. aasta korvpalliturniiri võitjaks on TÜ Kliinikum tagajärjega 28:19. Võitjavõistkonda kuulusid Teet Suits, residendid Jaak Kals, Mart Kull, Kaur Kirjanen, Martin Täll, Jaanus Suumann ja Aleks Kree ning arst-õppejõud Arno Ruusalepp ja Lauri Kõrgvee.

Pea neli kuud tagasi, jaanuari alguses kolis uude palatikorpusesse ortopeedia osakond. Kliinikumi Leht uuris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajalt dotsent Aare Märtsonilt, kuidas on osakonnal uutes ruumides läinud.

Kuidas on ortopeedia osakond uues ravikorpuses sisse elanud?

Ma arvan, et üllatavalt hästi. Personal on olnud väga positiivne ja koostööaldis, millel on muidugi ka väga oluline põhjendus. Nimelt töötas ortopeedia osakond siiamaani kirurgilistest osakondadest kõige väiksema pinna peal. Seetõttu pole ka ime, et personal on uutes oludes väga rahul. Peale selle õnnestus ümberkolimine viia aasta lõppu, kus patsiente oli vähe. Alguses oli küll ehmatav, kui pidi tulema möbleerimata ruumidesse, kuid patsientide vähesus ja kolimise lihtsus kaalus selle üles. Oli ka muidugi mõningaid vastuväiteid. Ning veidike virisemist ja rahulolematust. Ja kui nüüd millegagi mitte rahul olla, siis võib-olla tõesti sellega, et personali ruumid oleksid võinud olla natukene avaramad. Aga mõnes mõttes korvab selle patsientide ruumide mahukus ja mugavus.

Eesti Arstide Liidu kirjastus Medicina andis 9. märtsil välja uue raamatu „Seksuaalsus“.

Teos annab ülevaate seksuoloogia mitmemõõtmelisest maailmast. Võttes arvesse valitsevat seksuaalkultuuri, seksuoloogilist uurimistööd ning seksuaalsust hõlmavate meditsiiniliste ja psühhoterapeutiliste ravimeetodite pidevat arengut, on raamatusse koondatud oskusteave tähtsaks toeks erinevate kutsealarühmade erialase pädevuse arendamisel.

Tartu Ülikooli statistikaprofessor Adolph Wagner sõnastas 1883. aastal seaduse, mida tema nime all ka tuntakse: koos riigi arenguga ehk majanduskasvuga on kalduvus kasvada ka riigikuludel, seda nii absoluutväärtuses kui ka suhtena kogu majandusse. Selle tähelepaneku tegi ta analüüsides Briti impeeriumi arengut 19. sajandil.

Kliinikum on samuti kohalik tervishoiuimpeerium, mille võimekuse käimasolev majandussurutis tugevalt proovile paneb. Kliinikumi kasv on viimasel kümnendil olnud märkimisväärne. Seda eriti rahalise käibe numbreid vaadates. Veel 2003. aastal oli kliinikumi eelarve 860,5 miljonit krooni, aga juba 2008. aastal pea kaks korda suurem (1,5 miljardit krooni). Eelkõige on tõusu taga olnud inflatsioonist ja ametiühingute survest tingitud palkade ja hindade amokijooks. Kuid mida ühiskond selle raha eest on saanud? Tabelis esitatud statistika näitab, et eelarve kahekordistumine on suurendanud ravitud patsientide arvu vaid 20% (475403/396463) (joonis 1).

On üldiselt teada, et palga tõstmisel tööjõu pakkumine suureneb (joonis 2). Kuid vaid teatud määrani. Kui esmased elulised vajadused (eluase, auto jne) saavad rahuldatud, siis tööind mõnevõrra raugeb. Töövõtja hakkab puhkust rohkem väärtustama kui lisatasu. Ilmselgelt saabus arstkonna jaoks see hetk 2008. aastal või veelgi varem (joonis 3). Seda toetab ka kliinikumi arstide ja Eesti keskmise palga võrdlus. Mullu kärises vahe juba 2,7-kordseks (joonis 4).

Eesti majandusele on pidevalt ette heidetud, et palgatõus ületab oluliselt tööviljakuse kasvu. Sellele oldi võimetud reageerima. Suruaeg teeb nüüd raskel käel paratamatuid korrektiive. Me kõik peame õppima odavamalt elama. Piltlikult öeldes oleme tõusuaastatel ennast veidi paksuks söönud ja oleme sunnitud nüüd spordiga tegelema st tegema rohkem tööd väiksema palga eest.

Kuid võib arvata, et rasvakiht on tekkinud ka kliinikumi kui organisatsiooni kõhule. On selge, et kui rahaga on lahedam, siis luuakse uusi töökohti kergemal käel ja kulutatakse põhitegevusele suhteliselt rohkem vastavalt Wagneri seadusele. Kui 2003. aastal kulus kliinikumis ühe patsiendi ravimiseks palgaraha 873 krooni, siis 2008. aastal 1933 krooni. Kas ravi läks sellest kaks korda paremaks? Õige vastus on: niimoodi ei ole ilus küsida. Ülikoolihaigla on riigile sama väärtuslik kui oma armee. Mõlemad pakuvad rahvale turvalisust. Sõjavägi välist julgeolekut ja kliinikum sotsiaalset turvalisust.

Margus Ulst
juhatuse liige

Kliinikumi köögi toidujagamisliin ja termokärud on äratanud teiste haiglate tähelepanu, sest nii innovaatilisel viisil kui Tartus ei jõua veel portsjonid patsientideni kusagil mujal.

17.03.2009, Meditsiiniuudised. „Kliinikum teeb toidujagamises teistele silmad ette“

Jaanuari lõpupäevil Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistusse läbi seina lükatud moodne magnetresonantstomograaf sai eile ebainimliku ülesande – tal tuli visualiseerida kanamuna. Sündmus märkis uue perioodi algust, täpsemalt seda, et Tartus asuv Baltimaade täiuslikem, 3-teslane magnetresonantstomograaf on läbinud seadistamise ja prooviperioodi ning alustab patsiendiuuringute tegemist.

18.03.2009, Tartu Postimees. „Prooviperioodi lõpetas kanamuna“

Tohtrina võin üldistatult väita, et kõik elavad olendid ja kooslused on põhireaktsioonide poolest sarnased. Inimesel on ellujäämiseks vajalik paljude parameetrite samaaegne optimaal¬ne väärtus, mida saavutatakse vastavate mehhanismidega. Sama põhimõte kehtib ühiskonnas, kus inimeste tegevusi reguleeritakse seadustega, eriorganisatsioonide ja moraaliga. /…/ Tugeva rünnaku korral süsteemi tasakaal häirub ja olukord stabiliseerub madalamal tasemel. Inimese puhul nimetame seda kollapsiks, ühiskonna puhul kriisiks.

23.03.2009, Postimees. „Raul Talvik: inimene ja riik haigestuvad sarnaselt“

Käesoleva aasta alguses tutvustas infektsioonikontrolli teenistus uut antibiootikumravi juhendit, mis jagab suuniseid erineva lokalisatsiooniga infektsioonide ravivalikuks.

Infektsioonikontrolli teenistuse arst Vivika Adamson jagab juhendi sisu kaheks: „Kõigepealt antakse nõu, millised antibiootikumid sobiksid esmaseks raviks, kui haigustekitaja on veel teadmata, ja sealt edasi, mida oleks soovituslik valida siis, kui tekitaja on kindlaks tehtud.“

Juhendi ühe eesmärgina toob ta välja erinevate antibiootikumrühmade kasutamise soodustamise. „Väga ühelaadsete antibiootikumide kasutamine mõjub resistentsusele ühes suunas ning mikroobid muutuvad nende suhtes tundetuks.“ Juhendmaterjaliga soovitaksegi tagada, et esmased tehtavad valikud oleksid võimalikult mitmekülgsed.

Dr Adamsoni sõnul on juhend mõeldud kõikidele kliinikumis antibakteriaalset ravi määravatele arstidele ja arstresidentidele. Samas rõhutab ta, et tegemist on soovitusliku toimimisõpetusega mitte reglemendiga. „See on ikkagi pigem abiks otsustamisel, milliseid antibiootikume valida.“

Viimasel ajal üha tihenevate ümberkolinute ridadega on liitunud ka lastekliiniku üldpediaatria osakond, mis eelmise kuu lõpus kolis majasiseselt ühest korpusest teise.

Alates aprilli algusest asub üldpediaatria osakond B-korpuse II korrusel hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna endistes ruumides.

Kliinikumi Leht