Neelamine on elutähtis funktsioon. Enne on seda raske mõista, kui inimene seisab probleemi ees – enam ei saa suu kaudu süüa tahket toitu, neelata vedelikku või tõsisema probleemi korral mõlemat.

Neelamishäiret nimetatakse düsfaagiaks ning see võib hõlmata nii suutmatust toitu alla neelata, häirunud toidu mälumist koos või ilma maitsetundlikkuse muutustega kui ka suurenenud süljevoolust.

Neelamishäireid võib esineda igas vanuses

Vastsündinutel võib esineda suutmatus rinda haarata, puududa imemisrefleks või olla häirunud imemismuster. Selliste laste toitmine kestab tavaliselt tunde. Lastel võivad olla välja arenemata või häirunud oraal-motoorsed oskused, mille tagajärjel on toitumine häirunud alates toidu suhupanemisest kuni selle mälumise ja keele abil neelu suunas transportimise raskusteni. Täiskasvanutel esinevat neelamishäiret põhjustavate haigusseisundite nimekiri on väga pikk.

Neelamishäire võib tekkida äkki, näiteks tserebrovaskulaarsete häirete korral (ajuinsult) või kujuneda välja aeglaselt (kasvajad, progresseeruvad neuroloogilised haigused). Sõltuvalt avaldumise kohast võib neelamishäire esineda nii oraalses, farüngeaalses kui ösofageaalses piirkonnas. Sageli kaob võime kontrollida toidumassi suus ja seda alla neelama hakata. Inimene võib olla probleemist teadlik ja kaevata neelamisraskuse üle – korduvad katsetused toitu neelata ei anna tulemusi või lõppevad toidu aspireerimisega, mille tagajärjel vallandub normaalselt tugev köharefleks, et vältida toidu sattumist hingamisteedesse. Hullem on variant, kus toit satub hingamisteedesse, kuid köha selle peale ei vallandu – toimub vaikne aspiratsioon.

Tulemuseks on sagedased pneumooniad, mille põhjust sageli otsitakse ja ei leita. Paljudel juhtudel ei tule keegi selle peale, et tegemist on neelamishäirega, mille puhul iga söögikorra ajal satub osa toidust, sagedamini vedelikest, kopsu.

Alates aprillist on lastekliiniku psühholoogidel võimalus laste hindamisel ja teraapias kasutada uut töövahendit - Erica metoodikat, mille soetamist finantseeris täies mahus SA TÜK Lastefond.

Erica metoodika on mõeldud laste emotsionaalsete ja käitumisprobleemide hindamiseks, sekkumise planeerimiseks, teraapia läbiviimiseks ning ravi käigus toimunud muutuste hindamiseks dünaamikas.

Antud metoodikat kasutatakse põhiliselt töös 3-12-aastaste lastega, kuid seda saab edukalt rakendada ka noorukite puhul. Erica metoodika sisaldab komplekti miniatuursetest mänguasjadest koos liivakasti ja riiuliga. Mänguasjad on komplekteeritud vastavalt metoodika aluseks olevale teooriale. Mänguasjad esindavad erinevaid kategooriaid (nt inimesed, loomad), nende välimus ja arv on standardiseeritud ja alati ühesugune. See tagab, et kõik spetsialistid kasutavad metoodikat ühtemoodi, seega on ka saadavad tulemused omavahel võrreldavad ja lapse kaebused objektiviseeritavamad. Mänguasjade lai valik annab lapsele võimaluse väljendada ja välja elada erinevates valdkondades esinevaid konflikte ja probleeme ning teha seda lapse jaoks mugava mängusituatsiooni kaudu. Asjakohane on nimetatud metoodika kasutamine just nooremate laste puhul, kuna nende verbaalne väljendusoskus on piiratum.

Hetkel tehakse kopsutransplantatsioonioperatsioone, tõsi küll, veel välismaal. Täpsemalt Austrias Viini Ülikooli Kliinikus, kus aprilli lõpus siirdati kopsud esimesele kliinikumi patsiendile. Kuid pole päris võimatu, et ühel hetkel võiks kopsusiirdamine aset leida ka kliinikumis koha peal.

Ideest tegudeni

Kopsukliiniku torakaalkirurgi Tanel Laisaare sõnul on kopsusiirdamise idee olnud õhus juba üsna pikka aega, kuid seni oli see erinevatel põhjustel ideetasandile ka jäänud. Tõsisemalt hakati transplantatsiooniprojektiga tegelema vähem kui kaks aastat tagasi. Tõuke selleks andis teatud hetkel järjest päris mitme niisuguse noore patsiendi esilekerkimine, kelle jaoks kopsutransplantatsioon on ainsaks ravivõimaluseks. „See ei ole sugugi ainult vanade suitsetajate kopsude väljavahetamine, vaid paljudel juhtudel just nimelt noorte inimeste jaoks oluline ravivõimalus, kellel üleüldse igasugune muu alternatiiv puudub,“ täpsustab dr Laisaar kopsusiirdamise kandidaatide olemust.

Teine aspekt, miks kopsukliiniku arstid siirdamistemaatikaga tegelema hakkasid, on kopsutransplantatsiooni tulemuste järk-järguline paranemine. Dr Tanel Laisaar räägib, et kümne või enama aasta eest, kui kopsusiirdamine esimest korda kliinikus kõne alla tuli, ei olnud selle tulemused võrreldes teiste organidoonortransplantatsioonidega just väga head, kuid tänaseks on need aasta-aastalt selgelt paremuse poole läinud. Ta usub, et praeguseks on maailmas jõutud tasemele, kus võib julgelt öelda, et tegemist on tõsiselt aktsepteeritud tänapäevase ravimeetodi, mitte enam eksperimentaalse tegevusega. „Kuna tulemused on suhteliselt head, siis seetõttu ongi mõttekas sellega tegeleda, see ei ole mitte maha visatud raha,“ on Laisaar veendunud.

12. juunil oma 55. juubelit tähistanud kirurgiakliiniku dotsent, abdominaalkirurgia osakonna vanemarst-õppejõud dots Margot Peetsalu õppis arstiks õe eeskuju järgides ning võlgneb oma tänaseni suurepärasena püsinud vormi suurele spordilembusele.

Kust tuli teil omal ajal idee arstiks õppida?

Ega mul see alguses päris selge ei olnudki, aga põhimõtteliselt vanema õe järgi [dots Riina Kallikorm – toim.]. Mõtlesin kaua ja mul oli mitmeid ideid, aga keskkooli lõpus otsustasin arsti kutse kasuks. Lapsena tahtsin rohkem loomaarstiks saada, mulle loomad väga meeldivad. Ja tegelikult oli mul üks variant veel kehakultuur. Ma tegin siis palju sporti ja sealt see mõte. Aga see laideti maha, isa ütles, et see ei ole ikka õige haridus.

Saksamaa ja kolme Balti riigi südamekirurgide ühisprojekti „Partnership for the Heart“ koordinaator, Berliini Charitè kliiniku ülemarst dr Friedrich Köler võrdleb kaasasündinud südamerikkeid vormel 1-ga ning näeb koostöö tulevikku ühiselt uute tehnikate väljaarendamises.

Miks on projekt „Partnership for the Heart“ suunatud just kaasasündinud südameriketele?

Kaasasündinud südamerikkeid võib kujundlikult nimetada kardioloogia vormel 1-ks: selle „Ferrariga“ tegelemine hõlmab väga keerukate tehnikate rakendamist ning kui me suudame sellega hakkama saada, tuleme me rohkemal või vähemal määral toime ka igas teises kardioloogia valdkonnas. Võib öelda, et kaasasündinud südamerikked on kardioloogia meistriliiga. See on kõige keerulisem ja mõjukam võtmetehnika, mis mõjutab suuresti ka vähem keerukate südamehaiguste ravimist. Akadeemilisest vaatenurgast lähtuvalt - kui sa suudad toime tulla kaasasündinud südameriketega, saad sa hakkama ka kõige muuga.

22. juunil tähistab juubelisünnipäeva kopsukliiniku arst-õppejõud Helle Leesik.

Juubilar on lõpetanud 1953. aastal Võru 1. keskkooli hõbemedaliga ja 1959. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude.

Helle Leesik alustas oma arstikarjääri Hiiumaa rajoonihaiglas röntgenoloogi ning tuberkuloosiarstina. Alates 1961. aastast on tema tegevus, siiski väikeste vaheaegadega, seotud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga. Sihtaspirantuuri läbis ta Leningradi 1. meditsiiniinstituudi hospitaalsisehaiguste kateedri juures professor Bulatovi juhendamisel. 1965. aastal kaitses Helle Leesik kandidaadiväitekirja „Bronhiaalastma ja kroonilise kopsupõletikuga haigete ravist trüpsiiniga“.

Seoses sõjaväearstist abikaasa Heino Leesiku töölähetustega on Helle Leesik töötanud kopsuarstina ja terapeudina Leningradis ja Saksamaal. 1975. aastal asus ta tööle Tartu Linna Tuberkuloosidispanserisse ning aastast 1976 on ta töötanud TÜ sisehaiguste kateedri õppejõuna. Aastal 1986 omistati Helle Leesikule dotsendi kutse.

Helle Leesik on oma arstlikus tegevuses kaasa läinud kõigi kopsukliiniku suuna ja struktuurimuutustega. Temast on kujunenud kopsuhaiguste spetsialist par exellence. Oma erudeerituse, tasakaalukuse ja kollegiaalsusega on dots Leesik kopsukliiniku personali lemmik, üliõpilaste ja residentide silmis hinnatud õppejõud ning vabariigi kopsuarstide hulgas autoriteet ning nõutud konsultant. Tööst vabal ajal kujundab juubilar Vellevere järve lähistel koduaeda.

Soovime juubilarile tervist ja kaasalöömist kutsetöös!

Kopsukliiniku personal

Alates maikuust töötab patoloogiateenistuses laboriabilise ametikohal Irina Kukla.

Irina Kukla iseendast:

Minu lapsepõlv ja õpingud on seotud Valga linnaga, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Minu suureks kireks on muusika: 7 aastat õppisin Valga Muusikakoolis klaverit ja hobi korras armastan tänaseni musitseerida nii klaveril, akordionil kui kitarril.

2006. aastal asusin elama ja õppima Tartusse, kus Tartu Kutsehariduskeskuses omandasin juuksuri elukutse. Olude sunnil ning läbi juhuse sattusin pärast kooli lõpetamist aga ajutiselt tööle hoopis Tartu Naistekliinikusse abilise asenduskohale. Sellest kogemusest kasvas välja suur soov ja tahe inimesi aidata ning meditsiinivaldkonnaga seotud olla. Seetõttu tipnes võimalus patoloogialaborisse tööle asuda kiire nõusolekuga, kuna see töö tundus mulle huvitav ning väljakutseid pakkuv.

Eesti Vähiliit toetab teistkordselt onkoloogia või hematoloogia residenti 50 000 krooniga osalemaks Texase Ülikooli maailmakuulsa MD Andersoni Vähikeskuse akrediteeritud diplomijärgsel hematoloogiliste ja soliidtuumorite alasel koolitusel, mis toimub tänavu 21.- 26. septembrini Houstonis.

„Seekordne sihtotstarbelise koolitusraha pakkumine noorele vähiarstile võimaldab Vähiliidul juba teist aastat järjest panustada liidu uude toetusvaldkonda – erialakoolitusse ja teadustöösse,“ ütles Vähiliidu juhatuse esimees Vahur Valvere. „Viimased pole sugugi vähem olulised kui laiale avalikkusele suunatud erinevad vähktõve vastased kampaaniad. Liiatigi on pädev arst ja parim võimalik saadaolev kasvajaravi asjad, mida kunagi üle ei ole.“

Vahur Valvere sõnul määratakse 50 000 kroonine toetus MD Andrsoni vähikeskuse korraldatud koolitusel osalemiseks onkoloogia või hematoloogia residendile või sobiva kandidaadi puudumisel sama eriala noorarstile, kel on võimalus toetusele kandideerida avaliku konkursi korras. Toetussumma katab nii nädalase koolituse osavõtumaksu kui ka transpordi- ja majutuskulud. Vähiliitu saab taotlusi saata kuni 30. juunini.

5. juunil kaitses anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonna õde Ireen Bruus õendusteaduse eriala magistrikraadi teemal „Patsiendikesksus eakate hooldusravis – patsientide vaatekohad“.

Tööd juhendasid TÜ õendusteaduse osakonna külalisprofessor Pirkko E. Routasalo (PhD) ning Tartu Tervishoiu Kõrgkooli arendusprorektor Merle Varik (MSc). Oponeeris Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava koordinaator Reet Urban (MSc).

Kliinikumi Leht

Veidi üle kuu aja ametis olnud arstiteaduskonna dekaan, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopf leiab, et revolutsiooni läbiviimise asemel on hoopis olulisem tagada teaduskonna tasakaalustatud areng.

Professor tõdeb, et kuigi see võib kõlada deklaratiivselt või koguni loosungiliselt, väljendab see suurepäraselt ja kokkuvõtlikult tema nägemust arstiteaduskonna tulevikust. „Arstiteadused on konservatiivne ala ja siin ei saa nii, et täna teeme ühtemoodi ja homme teistmoodi ja siis vaatame, mis välja tuleb,“ selgitab ta ning lisab, et ühtviisi oluline on progress nii õppeja teadustöös kui ka kliinilises praktikas ja kliiniliste spetsialistide ettevalmistamises.

Teaduskonna stabiilse arengu tagamine paneb uue dekaani õlule üsna suure vastutusekoorma, mida prof Starkopf tajub juba ametissenimetamisest saati. „Ühelt poolt on mul loomulikult hea meel sellise kolleegide ja üliõpilaste pooltosutatud usalduse eest, aga selle usaldusega kaasneb ka vastutus,“ kirjeldab ta tiitli omistamisega kaasnenud vastakaid tundeid. „Ja selle vastutuse suhtes selguse saamine võtab veel natuke aega.“

Alates detsembrist aadressil www.kliinikum.ee/leht asuvast Kliinikumi Lehe internetiversioonist leiab lisaks kõigile paberkandjal ilmunud lugudele ka artiklite ja kommentaaride täispikad variandid, mis ruumi piiratuse tõttu paberlehte ei ole mahtunud.

Lisaks on lehe internetisaidil võimalus oma arvamust avaldada kirjutisi kommenteerides ning veebiküsitluses osaledes. Samuti saab kontakti võtta lehe toimetusega ning teha ettepanekuid nii paberväljaande kui internetilehe lugejasõbralikumaks muutmiseks. Oodatud on ka vihjed kajastamist väärivate sündmuste ja isikute kohta ning ideed internetiküsitlusteks.

Kliinikumi Leht

Kliinikumi Lehe aprillinumbris küsisime, mis aastal katsetati kirjeldatud parkimiskorda?

Kahjuks osutus küsimus liialt kõvaks pähkliks, mistõttu õiget vastust ei tulnudki. Õigesti oleksid vastanud need, kes pakkunuks 1999. aasta suve.

1976. aasta aprillikuus V. I. Lenini sünnipäeva paiku toimunud kommunistlikul laupäevakul osalesid haigla territooriumi koristustöödel aktiivselt ka Maarjamõisa haigla töötajad. Muuhulgas põletati raudtünnides ka ...

Mida ja mis eesmärgil põletati pildil olevates raudtünnides ning kes on pildil baretiga?

Vastus saata hiljemalt 15. juuniks aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Kõigi õigesti vastanute vahel loositakse välja Kliinikumi Lehe aastatellimus koju.

18. aprillil möödus 110 aastat väljapaistva Eesti kirurgiaprofessori Artur Linkbergi sünnist.

Tähtpäeva puhul toimus 16. aprillil professori Linkbergi auks tema enda nimelises auditooriumis mälestuskonverents, kus professorit meenutasid nii tema endised õpilased kui ka tänased kirurgid.

Tagasihoidliku juubeliürituse avas oma tervitussõnavõtuga prof Ants Peetsalu: „Artur Linkberg oli suurepärane arst, kirurg, professor ja teadlane ning erakordselt hea organisaator. Õigustatud on tema nimi sellel auditooriumil“.

Professori eluloost andis nii pildis kui sõnas ülevaate dr Jüri Lieberg, kes tõi esile prof Artur Linkbergi võime koondada enda ümber suure hulga noori andekaid arste.

Dr Lieberg rõhutas: „Tal oli suur autoriteet nii Eesti kirurgide kui ka kogu meedikute peres.“

Prof Linkbergi endise kolleegi Mall Sepa mälestuskildudele tuginedes meenutati Linkbergi poolt arstidele pandud tennisemängu keeldu, mis panevat kirurgi käed liigselt värisema ning tema erilist suhtumist abielus naiskirurgidesse. Viimased ei suutvat professori meelest vajalikul määral kirurgiale pühenduda, mistõttu ta kord ühele neist oli öelnud: „Huvitav, te olete abielus, kuid ma ei saa teie kohta veel midagi halba öelda.“

Haigekassat ähvardav uus rahakärbe, millest eelmise nädala lõpus Eesti uudised rääkisid, on Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehele Urmas Siigurile esialgu kui üks suur küsimärk.

21.04.2009, Meditsiiniuudised. „Siigur: ma ei mõista, kuidas kärbe realiseeritav oleks“

Tartu ülikooli kliinikumi nakkushaiguste arst Rita Pihlak lausub, et sageli ei märgatagi borrelioosi nakatumist. "Punane laik tekib nahale keskmiselt 70% nakatunutest," märgib ta. "Vahel lükatakse arsti juurde pöördumist edasi nii kaua, et haigus avastatakse alles siis, kui see on muutunud krooniliseks," nendib Pihlak ja soovitab inimestel end pärast puugiga kokkupuudet pikemaajaliselt jälgida.

21.04.2009, SL Õhtuleht. „Puuk on eriti verejanuline juba aprillis-mais“

Tartu Ülikooli Kliinikumi suhtekorraldusjuht Kristi Tael ütles, et kahjuks on mammograafiabussi Põlvas seismise esimestel päevadel naised väga laisad uuringule tulema. „Võimalust uuringule pääseda oleks nüüd küll patt kasutamata jätta, sest sel juhul jääb haigekassa poolt selleks eraldatud raha kasutamata,“ märkis Tael.

22.04.2009, Tartu Postimees. „Põlva naised ei innustu mammograafiauuringust“

eHLis on võimalik patsiendile koostada nii epikriisi kui ka haigusloo väljavõtet.
Haigusloo väljavõte on ametlik dokument, mille saab väljastada nii patsiendile, perearstile kui ka ametiasutusele. Haigusloo väljavõte hõlmab epikriisiga võrreldes samu sisestusväljasid (anamnees, operatsiooniprotokoll, uuringud ja protseduurid, haiguse kulg), kuid seda saab koostada ilma patsiendi väljalubamiseta ning lõpliku kliinilise diagnoosi määramiseta. Seega on võimalik haigusloo väljavõtet koostada ka siis, kui patsient viibib veel haiglas ning patsiendi lahkumisel see talle kaasa anda.

1997. aastal loodud TÜK kliinilise eetikakomitee ülesandeks on, erinevalt inimuuringute eetikakomiteedest, haigla igapäevases töös üles kerkivate eetiliste probleemide käsitlemine. Need on olnud seotud personali suhtlusprobleemide ning meedikute ja patsientide vaheliste erinevate arusaamade, aga ka keeruliste ja vastuoluliste meditsiiniliste otsuste eetiliste aspektide käsitlemisega. Sageli on arutatud ka patsientide kaebustega seonduvat.

Alates 2008. aastast on praeguse eetikakomitee esimehe, lastekliiniku professori Tiina Talviku algatusel ja kliinikumi juhatuse aktiivsel toetusel pööratud suurt tähelepanu kliinikumi töötajatele eetikaalaste seminaride korraldamisele. Seminaridel arutatakse mitmesuguseid meedikutele olulisi ja sageli keeruliste eetiliste probleemidega seotud küsimusi.

Nii on tsükli „Eetilised probleemid meditsiinis“ raames toimunud seminarid ja grupiarutelud arstide ja õdede omavahelistest suhetest ning neid mõjutavatest teguritest, aga ka suhtlemisest patsientidega ning kriisiolukordadega toimetulekust seoses raskete haigusseisundite ja elu lõpuga. Tähtsa küsimusena on arutatud ka meeskonnatööd kui kogu personali eduka tegevuse alust ning meedikute kollegiaalsust ja selle tähendust hea ning terve töökeskkonna loomisel.

Suur koormus seminaride läbiviimisel on lasunud laialdase koolituskogemustega kliinikumi hingehoidjal Naatan Haameril. Mitmeid probleeme on käsitlenud ka ülemõde Tiina Freimann ning professorid Tiina Talvik ja Arvo Tikk. Kõik nad on osalenud ka rühmaaruteludel moderaatoritena.

Vastvalminud ravikorpuses on nüüdseks endale uue asukoha leidnud ka valdav osa hematoloogiaonkoloogia kliinikust. Täielikult on ümber kolinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni ning kirurgilise onkoloogia osakond, osaliselt aga ka radio- ja onkoteraapia osakond. Kolimisega seotud muljetest ja elust-olust uues majas rääkis Kliinikumi Lehele kliiniku direktor dr Peeter Padrik.

Kuidas on ümberkolinud osakonnad uues kohas sisse elanud?

Ma ütleks, et on küll sisse elanud. Uude majja ümberkolimise tõttu osaliselt uuenenud töökorrad on vajanud küll mõningaid arutelusid ja kooskõlastusi ning kõik see on võtnud omajagu aega, kuid üldiselt on kõik hästi läinud ja töö käib täies mahus. Ma usun, et see ongi iseenesest see näitaja, et ollakse kohastutud ja sisse elanud.

Alates aprillist on lastekliiniku psühholoogidel laste ning noorukite emotsionaalsete ja käitumishäirete hindamiseks kasutada uus töövahend – Erica-metoodika.

Erica-metoodikas on koos nii diagnostiline kui terapeutiline vahend, mis koosneb miniatuursetest mänguasjadest koos riiuli ning liivakastiga. Metoodika võimaldab lapsel oma probleeme ja emotsionaalseid konflikte väljendada läbi mängusituatsiooni ning eriti asjakohane on selle kasutamine just nooremate laste puhul, kelle verbaalne väljendusoskus on piiratum.

Lisaks lapse jaoks probleemsete valdkondade ja teemade väljaselgitamisele saab Erica-metoodika abil planeerida sobivat sekkumist, viia läbi teraapiat ning jälgida probleemvaldkondade muutumise dünaamikat.

Skandinaavia maade praktikas laialt levinud töövahendi soetamine ja kasutamine psühholoogide igapäevatöös võimaldab kliinikumi lapsepsühholoogidel paremini hinnata laste ja noorukite häirete-haiguste olemust ja kulgu ning tagada efektiivsem teraapia. P

ea 65 000 krooni maksva Erica-metoodika komplekti soetamist fintantseeris täies mahus SA TÜK Lastefond.

Kliinikumi Leht

Residentide väljaõppeks mõeldud aja piiratuse ning katmist vajava materjali üha kasvava mahu tõttu on ääretult oluliseks saanud juhendaja õpetamisoskused. Ka juhendajad ise tunnevad järjest enam, et oskuslikumaks instrueerimiseks vajaksid nad laiemaid koolitusalaseid teadmisi.

Just sel põhjusel leidis märtsi alguses traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja dr Aare Märtsoni ja eriala residentuuri üldjuhendaja Toomas Teini eestvedamisel Tartus aset kahepäevane ortopeedia residentide juhendamise koolitus „Training Orthopaedic Trainers“.

Soovist sel alal eeskuju võtta Suurbritannia väga hästi välja arendatud residendikoolitusest, kutsuti Eesti ortopeedidele suunatud kursust läbi viima Briti kolleegid, koolitusjuht David Pitts ning ortopeed Ian Richie Royal College of Surgeons of Edinburgh`st.