Dr Jaanus Kahu annab ülevaate enda käesoleva aasta 10. juunil kaitstud väitekirjast pealkirjaga „Kidney transplantation: studies on donor risk factors and mycophenolate mofetil".
Neerusiirdamine on kaasajal parimaks terminaalse neerupuudulikkusega haigete ravimeetodiks, mis parandab nende elukvaliteeti, pikendab elulemust ning on samas ka odavam kui dialüüsravi.
Siirdamisjärgselt kasutatakse immuunsuppressiooniks kombineeritud ravi, mis tavaliselt sisaldab kaltsineuriini inhibiitorit, antiproliferatiivset preparaati ja glükokortikoidi. Kuigi paljudes keskustes on azatiopriin (AZA) asendatud mükofenolaat- mofetiiliga (MMF) selle tugevama immuunsuppressiivse toime tõttu, pole ometigi suudetud veenvalt tõestada MMFi mõju kaugtulemustele.
Seoses siirdamist ootavate inimeste arvu kasvamisega püütakse kõikjal maailmas potentsiaalsete doonorite ringi laiendada. Järjest enam aktsepteeritakse siirdamiseks ka mõnevõrra madalama kvaliteediga doonororganeid, mistõttu on vajalik täpselt defineerida olulisemad siiriku prognoosi mõjutavad tegurid ja minimaalsed kvaliteedinõuded. Lisaks kliinilistele andmetele kasutatakse organi sobivuse hindamiseks baasbiopsiat, kuid samas pole üheselt määratletud selle morfoloogilisi kvaliteedikriteeriume.
Antud uuring valmis Tartu ja Helsingi ülikoolihaiglate koostööna. Kokku nelja alauuringusse kaasati retrospektiivselt patsiendid, kellele siirdati neer ajavahemikus 1996-2005. Tartus läbi viidud uuringus võrreldi MMFi ja AZA ravi efektiivsust ning kaugtulemusi 137 patsiendil. Helsingis uuriti mükofenolaat-mofetiili kõrvaltoimeid ja nende prognostilist tähtsust; ajusurmas neerudoonorite kliinilisi ja histoloogilisi kvaliteedinäitajaid hõlmates kolmes erinevas uuringus vastavalt 407 retsipiendi, 1119 ja 481 doonori andmeid. Siirdamistulemusi jälgiti erinevatel patsientide gruppidel poolest kuni 6 aastani.
Tulemused kinnitasid langustrendi mitmes doonori kvaliteedi näitajas, nagu vanuse, hüpertensiooni, südame isheemiatõve ja suitsetamise esinemissageduse tõus. Järjest enam on doonori surma põhjuseks erinevad haigusseisundid mitte trauma. Doonori riskifaktorid mõjutasid baasbiopsia kvaliteeti ja siiriku funktsiooni algust. Doonori riskiskoor korreleerus histoloogiliste muutustega baasbiopsias, neerufunktsiooni algusega, aga ka pikaajalise siiriku funktsiooni ja elulemusega. Doonori riskiskoori korral >4 oli siiriku elulemus oluliselt madalam kui skoori 0-4 korral, 5-aastase siiriku elulemus oli vastavalt 83% ja 93%.
Üksikteguritest mõjutas siiriku elulemust enim doonori vanus, CMV seropositiivsus ja baasbiopsia kvaliteet. Kõrge CADI-väärtus doonorbiopsias (üle 3) oli seotud halvema siiriku funktsiooni ja elulemusega. Siiriku 3 aasta glomerulaarfiltatsiooni tase langes 82-lt 49 ml/min doonori CADI tõusuga 0-lt 4-ni. MMF parandas neerusiiriku elulemust riskigrupi patsientidel võrreldes AZAga. Üks kolmandik uuritud patsientidest vajas vähemalt korra MMF doosi vähendamist. Kõige sagedamini oli selle põhjuseks maksatoksilisus. MMF doosi langetamine tõstis tsüklosporiini saavatel patsientidel oluliselt äratõuke riski, samas kui takrolimust (Tac) saavatel patsientidel äratõuke risk ei kasvanud.
Töö tulemusena pakkusime välja uue kliinilise doonori riski hindamise skaala ehk doonori riskiskoori, milleks on positiivsete riskifaktorite hulk doonori anamneesis eelnevalt määratletud riskitegurite hulgast. Näitasime, et algselt siirdamisjärgsete muutuste kirjeldamiseks loodud CADI skaala sobibn ka doonorneeru kvaliteedi hindamiseks. Parim tulemus on võimalik saada kliinilise ja histoloogilise hinnangu
kombineerimisel.
Dr Jaanus Kahu
kirurgiakliiniku arst-õppejõud