HEA AJAVIITE RETSEPT
Kui juhatuse liige Malle Keis parasjagu tähtsaid otsuseid vastu ei võta ja kliinikumi majanduselu ei korralda, siis hõljub ta maa ja taeva vahel. Ja seda sõna otseses mõttes – Malle Keis hüppab langevarjuga.
Mallel on aegade jooksul olnud mitmeid hobisid – nooruses harrastas käsitööd, täpsemalt õmblemist, viimastel aastatel kannab tervise eest hoolt vesiaeroobikat harrastades ning iga-aastaseks puhkusetraditsiooniks on saanud ka võõraste maade avastamine koos pere ja sõpradega. Proovitud on isegi autosporti: „Meie tore lapselaps Risto leidis mõne aasta eest, et küll oleks lõbus, kui vanaema, kes hingelt veel küllalt noor, autokooli läheks ja endale seejärel kiire auto ostaks,“ räägib Malle Keis. „Poiss lubas mu kohe oma sõprade autospordi klubi liikmeks võtta.“ Alguses palju nalja teinud projekt sai siiski teostatud.
Vaimustatuna katsumuse tulemusest ja veendumusest, et elust tuleb võtta, mis võtta annab, tekkis Malle Keisil vastupandamatu soov veel millegi väljakutsuvaga katsetada. „Esialgu mõtlesin, et lend kuumaõhupalliga oleks suur ja tore seiklus – lendad sinna kuhu tuul kannab, aga ei tea kunagi kuhu maandud…,“ selgitab ta. Siiski andis just viimane tõik tööd kahtluseussile ja hirmutondile, kelledega üheskoos leiti, et parem oleks õhupalliga lendamist siiski mitte proovida.
Mõnda aega tagasi aga tehti Malle Keisile veidi teist laadi ettepanek viia ellu oma unistus näha maad kõrgemalt kui mõne mäe otsast. „Mulle pakuti võimalust langevarjuga hüpata. Ja uskuge või mitte, mul tekkiski pöörane mõte seda kogeda!“ kirjeldab Malle Keis õhinaga oma teekonda langevarjurite pärusmaale. „Tõsi küll, esialgu võimalikult madalalt kõrguselt,“ nendib ta, kuid lisab, et esmapilgul näis ettevõtmine talle hoolimata sellest väga hirmuäratavana.
Olles end kogunud, läbis Malle Keis ettenähtud baaskursuse omandamaks nii teoreetilised kui praktilised teadmised langevarju juhtimisest ja õige maandumise tehnikast. „Kui olin juba ka varustuse soetanud, jõudis mulle kohale, et nüüd läheb tõepoolest hüppamiseks,“ jutustab ta meenutades esimesele kogemusele vastu astumist. Tänaseks on see selja taga.
Küsimuse peale, mis tunne inimest seal üleval valdab, vastab Malle, et tegemist on tõelise eneseületamisega, sest enne hüpet tekib alati hirm. „No kujutage ette – vaatad ülalt alla ja maad ei näe. Olgu kogemusi, palju tahes, võtab ikka kõhedaks küll!“ Edasist emotsiooni kirjeldab Malle nii: „Äkki oled mõõtmatus avaruses, kiirus on väga suur, avad langevarju, hõljud ja sulle on saabunud oivaline rahu. Ning lõpuks sa maandud. Võrratu elamus!“
Muidugi rõhutab Malle Keis meditsiiniinimesena, et langevarjuhüpete näol on kahtlemata tegemist riskispordiga, mis ei pruugi alati hästi lõppeda. Kuigi harrastajatele ei ole seatud küll ealist ülempiiri,võib takistuseks saada huvilise kehakaal. „See peab jääma 90 kg piiresse, vastasel juhul võib väga kiire lend lõppeda maaga kokkupuutel heal juhul valusa potsatusega, halvemal juhul hulgimurdudega.“
Siiski ei soovi Malle Keis ühtegi eneseületamisest huvitatut selle jutuga heidutada, pigem vastupidi – kuna tal endalgi on kogemusi veel vähe ning hüpata saab lennuväljadel vaid aprillist oktoobrini päikesepaistelise ja tuulevaikse ilmaga, ootab ta innuga kevadet ning kutsub teisigi endaga ühinema: „Kel jätkub julgust ning soovi end proovile panna, siis jagatud kogemusest ei ütle ma kunagi ära. Sest nagu öeldakse - jagatud rõõm on ju topeltrõõm!“ Mallega langevarjuhüpetel liitumiseks on vaja vaid head enesetunnet ja kindlat eneseületamise soovi. „Parem on ka mitte karta,“ ütleb Keis, „kuigi see on vist paratamatus.“
Igatahes on Mallel endal kindel soov tegevusega jätkata, kuigi täpsematest plaanidest on tema meelest veel vara rääkida: “Maailm on väljakutseid täis ning kunagi ei tea, mis homne toob!“.
Kõigil, kes oleksid huvitatud Malle Keisiga koos hüppamisest, palume kontakteeruda aadressil: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Merili Väljaotsa