Nägemisvõime aluseks on silma võrkkestas olevate valgustundlike rakkude (kolvikeste ja kepikeste) võime salvestada valgust. Valgustundlikus rakus toimub valgusfootoni mõjul keemiline reaktsioon, mille käigus muundatakse valgusenergia neuroelektriliseks impulsiks. See muundatud valgusimpulss viiakse nägemisnärvi abil ajju, kus sünteesitakse selle põhjal kujutis, mida inimene tajub nägemisena. Teerajajaks selles valdkonnas oli Rootsi füsioloog Frithiof Holmgren, kes juba 1865. aastal postuleeris, et valgusstiimul muudab elektrilist potentsiaali (konna) silmas ja, et reetina on elektrilise vastuse allikas. Soome/Rootsi teadlane Ragnar Granit avaldas 1933. aastal uuringu kassi elektroretinograafiast (ERG-st) ning sai selle valdkonna tööde eest 1967. aastal Nobeli preemia.
Reetinas olevad kepikesed on valgustundlikud, reageerides juba vähesele valgusele, kuid ei erista värve. Kolvikesed vajavad aktiveerumiseks head valgustatust, kolvikesed tagavad kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime.
Elektrofüsioloogilised mõõtmised võimaldavad objektiivselt hinnata võrkkesta nägemisvõime aluseks olevat neuroelektrilist võimekust. Sellistel mõõtmistel saadud info on aluseks erinevate haiguste diagnoosimisele, nende ravivõimalustele ja ka nägemisvõime väljaarenemise prognoosile.
Käesoleva ajani puudus Tartus ja kogu Lõuna-Eestis võimalus mõõta võrkkesta võimekust neuroelektrilise impulsi genereerimisel: kas see on olemas, on see langenud, kas languse puhul on tegu pigem kolvikeste või kepikeste patoloogiaga jne.
Aasta lõpul õnnestus meil Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja kliinikumi toel soetada elektrofüsioloogilise diagnostika süsteem RETI-port/scan21, mis annab täiesti uudsed võimalused nii kliiniliste kui teadusuuringute teostamiseks.
Aparaat annab võimaluse uurida silmade ja aju omavahelist koostööd läbi järgmiste uuringute:
• VEP – kortikaalne nägemispotentsiaali uurimine (visual evoked cortical potentsial).
• ERG – elektroretinograafia (electroretinography), mis uurib reetina rakkudes valguse mõjul tekkivate elektriliste impulsside olemasolu ja kiirust.
• EOG – elektrookulograafia (electro-oculography), mis uurib peamiselt reetina pigmentepiteeli funktsionaalset seisundit ning rahulolekupotentsiaali valgusärrituse muutustele.
Usaldusväärsete uurimistulemuste saamiseks on väga oluline hea koostöö patsiendiga. Uuring kestab 30 minutist kuni 2 tunnini, sõltuvalt vajalike uuringute hulgast. Patsiendile kinnitatakse pea piirkonda ja alalaule mitmeid elektroode, mis registreerivad ja salvestavad valgusärritusele tekkivaid impulsse. Uuring ega elektroodid ei põhjusta valu, kuid mõnel puhul on vajalik laiendustilkade kasutamine. Tilgad muudavad pupilli laiaks ning patsiendi nägemise hägusaks, endine nägemine taastub hiljemalt järgmiseks hommikuks.
Tänapäeval on meil väga head võimalused erinevaid haigusi diagnoosida ning haiguskulgu ja ravitulemusi salvestada füsioloogiliste mõõtmiste kaudu. Võrkkesta funktsionaalsust saame mõõta vaid nägemistabelite abil, kus patsient hindab subjektiivselt oma võimet näha. Lastel, eriti väikelastel, ei ole see sageli piisav infoallikas. Silma elektrofüsioloogia uuringud avavad meile selles vallas täiesti uued horisondid. Kindlasti on see interdistsiplinaarne valdkond, kus kohtuvad oftalmoloogia ja neuroloogia.
Mari Poola, Terell Pihlak, Kuldar Kaljurand
Silmakliinik