Vaimne alaareng on mõistuse peetunud või puudulik areng, mis iseloomustub oskuste kahjustumisega arengu vältel, millega kaasneb kõikide intelligentsuse tasandite - tunnetuse, kõne, motoorika ja sotsiaalse suhtlemise madal tase. Vaimse alaarenguga võib kaasneda ka mõni muu vaimne või füüsiline häire. Mitmesuguseid muid vaimseid häireid täheldatakse vaimse alaarenguga isikuil 3-4 korda sagedamini kui üldpopulatsioonis. Neil on suurem risk saada ekspluateeritud ja/või füüsiliselt/seksuaalselt kuritarvitatud. Neil on nõrgenenud sotsiaalse adaptatsiooni võime. Kerge vaimse alaarenguga isikuil ei pruugi see soodsas toetavas sotsiaalses miljöös olla silmatorkav.

Seisundi hindamisel märkida neljanda tunnusena kaasnevate käitumishälvete iseloom.

F7x.0 Ei esine või esineb kerge käitumishäire

F7x.1 Oluline käitumishäire

F7x.8 Muu käitumishäire

F7x.9 Käitumishäire märkimata

Kui vaimse alaarengu põhjus on teada, võib kasutada veel ka muid RHK-10 koode. Näiteks F72 (raske vaimne alaareng) + E00.- (kaasasündinud joodivaegussündroom).

Vaimse alaarengu olemasolu ei välista muid diagnoose. Seejuures tuleb toetuda rohkem kommunikatsiooniraskuste hindamisele kui sellistele sümptomitele nagu depressiivsed episoodid, psühhomotoorse arengu mahajäämus, isutus, kaalu langus, unehäired.

Intelligentsusel omaette ei ole mingit kindlat tunnust, vaid ta on hinnatav suure arvu erisuguste rohkem või vähem spetsiifiliste võimete kaudu. Kuigi kõigi nende võimete üldine tendents on areneda ja saavutada kindel tase, on individuaalsed erinevused suured, eriti vaimses arengus mahajäänud isikuil. Neil võib ilmneda suuri kahjustusi ühes valdkonnas (näiteks kõnes) ja/või suhteliselt häid võimeid mõnes teises valdkonnas (nt. ruumitajus), vaatamata taustaks olevale raskele vaimsele alaarengule. See põhjustab probleeme vaimse alaarenguga isikute diagnostiliste kategooriate määramisel. Intelligentsuse taseme hindamine peab baseeruma mitmekülgsel objektiivsel kättesaadaval informatsioonil, hõlmates kliinilise uurimise andmeid, adaptiivse käitumise taset (arvesse võttes kultuuritausta) ja psühhomeetriliste testuuringute tulemusi.

Kindla diagnoosi püstitamiseks peab intellektuaalne tegevus olema alaarenenud, mille tagajärjel on vähenenud igapäevaste sotsiaalsete nõudmistega kohanemise võime. Tuleb aga silmas pidada, et kaasnevatel vaimsetel või kehalistel häiretel on kliinilisele pildile ja olemasolevate võimete kasutamisele suur mõju. See diagnostiline kategooria peaks põhinema võimete globaalsel hindamisel, mitte tuginema ainult mõne üksiku psüühikavaldkonna või oskuse taseme hinnangule. Esitatud IQ tasemed on ette nähtud kui orienteerivad ja neid ei tule kasutada jäigalt eri kultuurisituatsioonidest tulenenud probleemide hindamisel. Vaimse alaarengu kategooriad kujutavad endast antud häire tinglikku jaotust ega ole defineeritavad absoluutse täpsusega. IQ tuleb määrata, lähtudes standardiseeritud ja individuaalselt sooritatud intelligentsustestidest, milles on arvestatud kohalikke kultuurinorme, isiku taset ning spetsiifilisi lisapuudeid, nagu ekspressiivse kõne probleemid, kuulmiskahjustus, kehalised puuded. Sotsiaalse küpsuse ja adaptatsioonitaseme hindamise skaalad (kohalikult standardiseeritud) tuleb täita vanemate või hooldajate poolt või ka uuritava perekondliku situatsiooni ja uuritava igapäevase eluga kursis olevate isikute küsitlemise alusel. Ilma standardiseeritud uuringute kasutamiseta tuleb diagnoosi käsitleda vaid kui provisoorset.

Kerge vaimse alaarenguga inimesed omandavad keele mõningase viivitusega, kuid enamik on võimelised kasutama kõnet igapäevaelus, osalema vestluses ning kliinilises intervjuus. Enamus neist on saavutanud täieliku sõltumatuse eneseteenindamisel (söömine, pesemine, riietumine, puhtuse pidamine), samuti praktilised ja koduse tegevuse oskused. Nende oskuste kujunemise tempo on tunduvalt aeglasem normist. Põhilised raskused ilmnevad tavaliselt koolihariduse omandamisel, paljudel on probleemid eriti lugemise ja kirjutamisega. Kerge vaimse alaarenguga isikute tõhusal abistamisel õppimises võib täheldada nende võimete tunduvat arengut ja puudulikkuse kompenseerumist. Enamus neist on potentsiaalselt võimelised praktiliseks tööks, nagu poolkvalifitseeritud või kvalifikatsioonita käsitsitöö. Teataval kergel määral olev alaareng ei kujuta endast probleemi sotsiokulturaalses kontekstis lihtsate abstraktsioonide tegemisel. Kui kaasneb ka märgatav emotsionaalne ja sotsiaalne ebaküpsus, võivad nad mitte toime tulla nõudmistega, mida esitab abielu, laste kasvatamine, võivad avalduda raskused kultuuritraditsioonide järgimisel.

Üldkokkuvõttes on kergest vaimsest alaarengust tulenevad käitumuslikud, emotsionaalsed ja sotsiaalsed raskused, samuti vajadus ravi ja toetuse järele lähedasemad normaalse intelligentsusega isikute omadele, kui et mõõduka või raske vaimse alaarenguga isikute probleemidele. Orgaaniline etioloogia on sedastatav paljudel, kuid mitte enamusel patsientidel.

Kergele vaimsele alaarengule on iseloomulikud nõuetekohaselt standardiseeritud IQ testide tulemused vahemikus 50-69. Keeleliste väljendite kasutamise ja neist arusaamise hilisem areng, samuti ekspressiivse kõnega seotud probleemid takistavad iseseisvuse arengut ja võivad püsida ka täiskasvanueas. Orgaaniline etioloogia on sedastatav vaid vähemal osal isikuist. Kaasnevaid häireid, nagu autism, muud arenguhäired, epilepsia, käitumishäired või kehaline võimetus, võib leida mitmesugusel määral. Kui selliseid häireid on, tuleb nad kodeerida sõltumatult põhikoodist.

Sellesse kategooriasse kuuluvate isikute mõistuse areng ja kõne kasutamine formeeruvad aeglaselt ning nende saavutused nimetatud valdkondades on piiratud. Ka eneseteenindusoskused ja motoorsed võimed on arengus maha jäänud ning mõned isikud vajavad hooldajat kogu elu vältel. Koolitöö edukus on piiratud, kuid osa neist isikutest on võimelised omandama põhioskused lugemises, kirjutamises ja arvutamises. Haridusprogrammid võivad anda võimalusi nende piiratud võimekuse arendamiseks ja põhiliste oskuste omandamiseks; sellised programmid sobivad õppijatele, kes on aeglased ja madala saavutuslaega. Täiskasvanuna on mõõduka vaimse alaarenguga inimesed tavaliselt võimelised tegema lihtsat praktilist tööd, kui ülesanne on üksikasjades hoolikalt selgitatud ja hea juhendamisega kindlustatud. Täielikult iseseisev elu täiskasvanueas on harva saavutatav. Üldiselt on sellised inimesed liikuvad ja kehaliselt aktiivsed ning enamus näitab sotsiaalset arengut kontaktide loomisel, suhtlemises teistega ja lihtsas sotsiaalses tegevuses.

IQ hinne on tavaliselt 35-49. Kogu sellele grupile on iseloomulik võimete profiili erinevus, kusjuures mõned indiviidid saavutavad visuaal-ruumilistes võimetes kõrgema taseme kui verbaalsetes ülesannetes; teised on selles oluliselt saamatumad, kuid neile meeldib sotsiaalne suhtlemine ja lihtne vestlus. Verbaalse arengu tase varieerub: mõned neist võivad osa võtta lihtsast vestlusest, teised on võimelised teatavaks tegema vaid oma põhilisi vajadusi. Mõned ei õpi kunagi kasutama kõnet, kuid võivad aru saada lihtsatest instruktsioonidest ja õppida kasutama z este, kompenseerimaks mõnel määral oma kõne puudulikkust. Orgaaniline etioloogia on kindlakstehtav suuremal osal mõõduka vaimse alaarenguga isikuil. Lapseea autism või muud pervasiivsed arenguhäired on olemas väikesel osal isikuist ning neil on suur mõju kliinilisele pildile ja ravi juhtimise viisile. Epilepsia, neuroloogilised ja kehalised puuded on samuti tavalised, kuigi enamik mõõduka vaimse alaarenguga inimestest on võimelised kõndima ilma abistamiseta. Samal ajal on võimalikud ka muud psüühilised hälbed, kuid piiratud verbaalse arengu tase teeb nende diagnoosimise raskeks ja sõltuvaks indiviidi lähikondsetelt saadavast informatsioonist. Kaasnevad häired tuleb kodeerida eraldi.

See kategooria on oma kliinilise pildi avalduste, orgaanilise etioloogia olemasolu ja lisanduvate häirete poolest üldjoontes sarnane mõõduka vaimse alaarenguga. Rubriigis F71 kirjeldatud madalamad saavutustasemed on selles grupis samuti sagedased. Enamusel neist isikuist on olulisi motoorikahäireid või muid kaasnevaid puudeid, mis viitavad kesknärvisüsteemi kliiniliselt olulisele kahjustusele või arengu häirele.

IQ hinne on tavaliselt vahemikus 20-34.

Nende isikute IQ on alla 20, mis praktikas tähendab, et neil on oluliselt piiratud võime aru saada või täita nõudmisi ja korraldusi. Enamus neist isikuist ei suuda liikuda või on tugevasti piiratud liikumisega, võimetud kontrollima oma põie ja pärasoole tegevust ning võimelised ainult väga algelistes vormides mitteverbaalselt suhtlema. Nad on vähesel määral või ei ole üldse võimelised hoolitsema oma põhivajaduste eest ning vajavad pidevat abi ja hooldust.

IQ hinne alla 20. Kõne kasutamine ja taipamine on nii piiratud, et parimal juhul piirdub see arusaamisega põhilistest korraldustest ja üksikute nõudmiste täitmisega. Enamik põhilistest ja lihtsatest visuaal-praktilistest oskustest ja võrdlustest on õpitavad ning selline isik on hooldaja abiga ja juhendamisel võimeline vähesel määral osa võtma kodustest praktilistest ülesannetest. Enamikul juhtudel on sedastatav orgaaniline etioloogia. Tavaliselt kaasneb raske neuroloogiline või kehaline anomaalsus, mis mõjustab liikuvust, nagu epilepsia, nägemis- ja kuulmispuuded. Pervasiivsed arenguhäired nende raskemates vormides, eriti atüüpiline autism, on suhteliselt sagedased, eriti nende puhul, kes on liikuvad.

Seda kategooriat kasutatakse vaid siis, kui isikute intellektuaalse taseme mahajäämuse hindamine on kaasnevate raskete käitumishäirete, kehalise või sensoorse puude tõttu (nägemispuudulikkus, kurtus, tummus) raske või võimatu.

Vaimne alaareng on ilmne, kuid puuduliku informatsiooni tõttu ei ole võimalik patsienti määrata ühte või teise kategooriasse.