F10.- Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F11.- Opioidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F12.- Kannabinoidide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F13.- Rahustite või uinutite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F14.- Kokaiini tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F15.- Muude stimulaatorite (k.a. kofeiin) tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F16.- Hallutsinogeenide tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F17.- Tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F18.- Lenduvate lahustite tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F19.- Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

F1x.0 Äge intoksikatsioon

Mööduv seisund, mis järgneb alkoholi või muu aine manustamisele ja avaldub häiritud või muutunud somaatilistes, psühholoogilistes või käitumuslikes funktsioonides ja reaktsioonides.

See diagnoos on põhidiagnoos juhul, kui intoksikatsioon tekib ilma eelneva alkoholi või muu aine pideva tarvitamiseta. Vastasel juhul tuleb eelistada diagnoose kuritarvitamine (F1x.1), sõltuvus (F1x.2) või psühhootiline häire (F1x.5).

Diagnostilised juhised

Äge intoksikatsioon on tavaliselt seotud annuse suurusega (vt. RHK-10 peatükk XX). Erandiks võivad olla teatud orgaanilise seisundiga (nt. neeru- või maksapuudulikkus) isikud, kellel isegi väike aine kogus võib põhjustada düsproportsionaalselt raskekujulise intoksikatsiooni. Samuti tuleb arvestada sotsiaalsest kontekstist tingitud düsinhibitsiooni (nt. käitumuslik düsinhibitsioon pidudel, karnevalidel jne.). Äge intoksikatsioon on mööduv nähtus. Intoksikatsiooni intensiivsus väheneb aja jooksul ning nähud kaovad mõne aja pärast, kui aine manustamist ei jätkata. Seetõttu on taastumine täielik (v.a. kudede kahjustuse või muude komplikatsioonide korral). Intoksikatsiooni sümptomid ei peegelda alati aine primaarset toimet, näiteks depressandid võivad põhjustada agiteeritust ja hüperaktiivsust ning stimulandid sotsiaalset eemaldumist ja introvertset käitumist. Kannabinoidide ja hallutsinogeenide toime on sageli ettearvamatu.

Mitme aine puhul avaldub toime erisuguste annuste korral eri moodi. Näiteks alkohol põhjustab madalate annuste korral peamiselt käitumist stimuleerivat toimet, kuid annuse tõustes võib ilmneda agiteeritus ja agressiivsus ning eriti kõrgete annuste korral ilmneb tugev sedatiivne toime.

Sisaldab: äge joove alkoholismi korral;
"halb retk" hallutsinogeenide tarvitamise korral ("bad trip");
täpsustamata joove.

Diferentsiaaldiagnoos. Tuleb mõelda peatraumale ja hüpoglükeemiale. Samuti tuleb silmas pidada mitme aine tarvitamisest tingitud intoksikatsiooni.

Järgnevate viiendate koodinumbrite abil võib osutada ägeda intoksikatsiooniga kaasnevatele võimalikele tüsistustele.

F1x.00 Tüsistusteta

Sümptomite raskusaste sõltub annusest, eeskätt suurte annuste korral.

F1x.01 Trauma või muu kehavigastusega

F1x.02 Muu meditsiinilise tüsistusega

Nt. veriokse, oksemasside sattumine hingamisteedesse jne.

F1x.03 Deliiriumiga

F1x.04 Tajumishäiretega

F1x.05 Koomaga

F1x.06 Krampidega

F1x.07 Patoloogiline intoksikatsioon

Kasutatakse ainult seoses alkoholiga. S.o. agressiivne ja sageli vägivaldse iseloomuga käitumine, mis ei ole isikule kaine peaga omane ja mis vallandub kiiresti pärast alkoholi manustamist kogustes, mis enamikul inimestel ei põhjusta intoksikatsiooni.

F1x.1 Kuritarvitamine

Tarvitamise viis, mis kahjustab tervist. Kahjustus võib olla somaatiline (nt. hepatiit, mis on tingitud ainete enesele manustamisest süstetena) või psüühiline (nt. suurest joomisest tingitud episoodilised depressiivsed häired).

Diagnostilised juhised

Diagnoosi püstitamiseks on obligatoorne tarvitaja poolt enesele tekitatud somaatiline või psüühiline kahjustus. Aine kuritarvitamist kritiseerivad sageli teised inimesed ning seda seostatakse sageli mitmesuguste väärastunud ühiskondlike tõekspidamistega. Fakt, et konkreetse aine tarvitamise viis on teiste inimeste või kultuuri poolt taunitav või on toonud endaga kaasa ühiskondlikult negatiivseid tagajärgi, nagu arest või abielulahutus, ei ole kuritarvitamise tõestuseks.

Äge intoksikatsioon (vt. F1x.0) või abstinents ei tähenda iseenesest veel sellist tervisekahjustust, et selle alusel diagnoosida kuritarvitamist.

Kuritarvitamist ei saa diagnoosida, kui esineb sõltuvus (F1x.2), psühhootiline häire (F1x.5) või mõni muu alkoholi või mõne teise aine tarvitamisest põhjustatud häire.

F1x.2 Sõltuvus

Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega. Sõltuvussündroomi olulisim iseloomujoon on tung (sageli tugev, vastupandamatu) psühhoaktiivset ainet (mis võib, aga ei pruugi olla arsti poolt ordineeritud), alkoholi või tubakat tarvitada. Võib juhtuda, et tagasipöördumisel aine tarvitamise juurde pärast kainusperioodi kujunevad sõltuvussündroomi nähud kiiremini kui mittesõltuvatel isikutel.

Diagnostilised juhised

Sõltuvust võib kindlalt diagnoosida juhul, kui mingil ajahetkel eelneva aasta jooksul on esinenud kolm või enam järgmist sümptomit:

(a) tugev tung või sundmõte tarvitada ainet;

(b) võimetus kontrollida aine tarvitamisel käitumist, tarvitamise kestust ja aine hulka;

(c) aine tarvitamise lõpetamisel või vähendamisel tekkiv võõrutusseisund (vt. F1x.3 ja F1x.4), mille tõestuseks on ainele iseloomulik võõrutussündroom; või aine tarvitamine, et leevendada või ära hoida võõrutussümptomaatikat;

(d) tolerantsuse teke, mis väljendub selles, et aine esialgse toime saavutamiseks tuleb tarvitatava aine annust tõsta. Ilmekas on näide alkohol- ja opiaatsõltuvatest isikutest, kes tarvitavad selliseid ööpäevaannuseid, mis on piisavad mittetolerantsete tarvitajate invaliidistamiseks või surmamiseks;

(e) vaba aja veetmise teiste võimaluste ja huvide progresseeruv taandumine aine tarvitamise ees, suurenenud on ajahulk, mis kulub aine hankimisele, tarvitamisele ja toimest toibumisele;

(f) aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele kahjustavatele tagajärgedele, nagu maksakahjustus massiivse joomise tagajärjel, intensiivsele aine tarvitamise perioodile järgnevad depressiivsed episoodid, kognitiivsete funktsioonide häirumine. Tavaliselt ei ole kerge selgitada, millisel määral on isik teadlik kahjustuse iseloomust või ulatusest.

Iseloomulik on ka aine tarvitamise mooduste kitsenemine (nt. tendents tarvitada ainet ühtmoodi nädalalõppudel ja äripäevadel, vaatamata väljakujunenud sotsiaalsetele alkoholi tarvitamisega seotud tõekspidamistele).

Sõltuvussündroomi tähtsaimaks omaduseks on psühhoaktiivse aine tarvitamine või tung ainet tarvitada. Aine tarvitamisvajaduse subjektiivne teadvustamine ilmneb eelkõige seoses püüdlustega lõpetada või kontrollida aine tarvitamist. See diagnostiline tähelepanek välistab näiteks kirurgilised patsiendid, kellele on valu vaigistamiseks ordineeritud opiaate ning kellel võivad avalduda opiaatide võõrutusnähud, kuid kellel sellele vaatamata ei teki tungi aine tarvitamist jätkata.

Sõltuvussündroom võib esineda mingi kindla aine suhtes (nt. tubakas või diasepaam), mingi ainete rühma suhtes (nt. opiaadid), või mitmesuguste ainete suhtes (nt. isikud, kellel on tung tarvitada regulaarselt mistahes saadaolevaid aineid ja kellel ilmnevad kainusperioodil distress, agiteeritus ja/või sõltuvuse kehalised avaldused).

Sisaldab: krooniline alkoholism;
dipsomaania;
ravimsõltuvus;
toksikomaania;
narkomaania.

Sõltuvusseisundi diagnoosi võib täpsustada järgmiste viiendate koodinumbritega:

F1x.20 Käesolevalt kaine

F1x.21 Käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas
(nt. haiglas, ravikeskkonnas, vanglas jne.)

F1x.22 Käesolevalt meditsiinilisel järelevalvel või asendusravil (kontrollitav sõltuvus)
(nt. metadoon, nikotiinnärimiskumm või nicotine patch)

F1x.23 Käesolevalt kaine, ravi aversiivse või blokeeriva vahendiga (nt. naltreksoon või disulfiraam)

F1x.24 Käesolevalt tarvitab ainet

F1x.25 Aine pidev tarvitamine

F1x.26 Aine episoodiline tarvitamine

F1x.3 Võõrutusseisund

Võõrutusseisund on mitmesuguse raskusastmega sümptomite kogum, mis tekib aine absoluutsel või suhtelisel ärajätmisel juhul, kui ainet on tarvitatud regulaarselt ja tavaliselt kaua ja/või suurtes annustes. Võõrutusseisundi kujunemine ja kulg on ajaliselt piiratud ja sõltub vahetult enne abstinentsi tarvitatud aine tüübist ja kogusest. Võõrutusseisund võib olla tüsistunud krampidega.

Diagnostilised juhised

Võõrutusseisund on üks sõltuvuse indikaatoreid (vt. F1x.2), mida tuleb sõltuvussündroomi korral arvestada.

Võõrutusseisund tuleb panna peadiagnoosiks juhul, kui see on arsti poole pöördumise põhjuseks ja raskuse tõttu nõuab meditsiinilist tähelepanu.

Somaatilised sümptomid sõltuvad kasutatavast ainest. Psüühilised häired (nt. ärevus, depressioon ja unehäired) on võõrutusseisundi tavalised nähud. Tüüpiline on, et patsiendi sõnul leevendab aine edasine tarvitamine võõrutusnähte. Tuleb silmas pidada, et võõrutusseisund võib olla indutseeritud ka tingitud reflekside poolt ilma vahetu eelneva aine tarvitamiseta. Sellistel juhtudel võib diagnoosi püstitada sõltuvusseisundi raskuse alusel.

Diferentsiaaldiagnoos. Paljud võõrutusseisundile omased sümptomid avalduvad ka muude psüühikahäirete korral, nt. ärevus- ja depressiivsed seisundid. Muudest põhjustest tingitud lihtsat pohmelust või treemorit ei tuleks võõrutusnähtudega segamini ajada.

Võõrutusseisundi diagnoosi võib edasi täpsustada, kasutades viiendat koodinumbrit:

F1x.30 Tüsistusteta

F1x.31 Krampidega

F1x.4 Võõrutusseisund deliiriumiga

See on seisund, mil võõrutusnähud (vt. F1x.3) on tüsistunud deliiriumiga (kriteeriumid vt. F05.-).

Siin kodeeritakse alkoholist põhjustatud delirium tremens: lühiajaline, kuid mõnikord eluohtlik toksiline segasusseisund koos somaatiliste häiretega. See on tavaliselt alkoholi absoluutse või suhtelise ärajääma tagajärg inimestel, kellel on kujunenud raske sõltuvus pikaajalise tarvitamise foonil. Delirium tremens algab pärast alkoholi kasutamise katkemist. Mõnedel juhtudel kujuneb delirium tremens ka alkoholi intensiivse tarvitamise ajal ning ka sel juhul tuleb kodeerida siia.

Tüüpilisteks prodromaalsümptomiteks on insomnia, treemor ja hirm. Enne puhkemist võivad ilmneda võõrutusseisundile iseloomulikud krambid. Klassikaline sümptomite triaad on teadvuse hägunemine ja segasus, elavad hallutsinatsioonid ja illusioonid, mis võivad pärineda kõikidest meeleorganitest, ning silmatorkav treemor. Sageli esinevad ka luulumõtted, agiteeritus, insomnia, une-ärkveloleku rütmi häired ja vegetatiivse närvisüsteemi hüperaktiivsus.

Ei sisalda: deliirium (v.a. alkoholist või ravimitest) (F05.-).

Deliiriumiga võõrutusseisundi diagnoosi võib täpsustada viienda koodinumbriga:

F1x.40 Krampideta

F1x.41 Krampidega

F1x.5 Psühhootiline häire

Häire, mis tekib tavaliselt aine tarvitamise ajal või vahetult selle järel ning millele on iseloomulikud elavad hallutsinatsioonid (tüüpiliselt kuulmishallutsinatsioonid, kuid sageli enamas kui ühes meeleorganis), identifitseerimishäired, luulumõtted (sageli paranoilised), psühhomotoorsed häired (rahutus või stuupor), patoloogiline afekt, mis võib ulatuda intensiivsest hirmust ekstaasini. Teadvus on üldiselt selge, kuid kohati võib olla kergelt hägunenud ja sellega ei kaasne rasket segasusseisundit. Tavaliselt taanduvad sümptomid osaliselt ühe kuu ja täielikult kuue kuu jooksul.

Diagnostilised juhised

Psühhootiline häire, mis tekib aine tarvitamise ajal või vahetult pärast seda (48 tunni jooksul), kuid mis ei ole deliiriumiga tüsistunud võõrutusseisundi manifesteerumine (vt. F1x.4) või nn. hilise tekkega psühhootiline häire (algus üle 2 nädala pärast aine tarvitamist, F1x.75).

Ainete põhjustatud psühhootilised häired võivad olla väga kirju sümptomaatikaga. Variatsioone mõjustab tarvitatav aine ja tarvitaja isiksus. Psühhostimulaatorite (nagu kokaiin ja amfetamiin) tarvitamisest tingitud psühhootilised häired on tihedalt seotud suurte annustega ja/või pikaajalise tarvitamisega.

Psühhootilise häire diagnoosi ei tuleks püstitada peaasjalikult tajumishäiretele ja hallutsinatsioonidele tuginedes, juhul kui tarvitatavad ained on hallutsinogeensed (nt. lüsergiid (LSD), meskaliin, kannabis suurtes annustes). Sellistel juhtudel ja ka segasusseisundite korral tuleks arvestada ka ägeda intoksikatsiooni võimalust (F1x.0).

Eriti tähelepanelik peaks olema, et mitte diagnoosida raskemat psüühikahäiret (nt. skisofreenia), kui tegemist on ainest tingitud psühhoosiga. Paljud ainest tingitud psühhootilised seisundid on lühiajalised juhul, kui aine tarvitamine lõpetatakse (nt. amfetamiin- ja kokaiinpsühhooside korral). Sellistel juhtudel võib vale diagnoos olla murettekitav ja kulukas nii patsiendile kui ka meditsiinisüsteemile.

Sisaldab: alkohoolne hallutsinoos;
alkohoolne kiivus;
alkoholparanoid;
TTta alkoholpsühhoos.

Diferentsiaaldiagnoos. Tuleb arvestada muu psüühikahäire võimalikkust, mis aine toimel süveneb või ägeneb (nt. skisofreenia
(F20.-), meeleoluhäire (F30-F39), paranoiline või skisoidne isiksus (F60.0, F60.1) jne.). Sellistel juhtudel on ainest tingitud psühhootilise seisundi diagnoos kohatu.

Psühhootilise seisundi diagnoosi võib täpsustada viienda koodinumbriga:

F1x.50 Skisofreeniataoline

F1x.51 Valdavalt luulumõtetega

F1x.52 Valdavalt hallutsinatsioonidega

F1x.53 Polümorfne

F1x.54 Valdavalt depressiivne

F1x.55 Valdavalt maniakaalne

F1x.56 Segatüüpi

F1x.6 Amnestiline sündroom

Amnestilise sündroomi korral on juhtiv krooniline lühimälu häire, samuti võib olla häiritud kaugmälu, kusjuures vahetu mälu on säilinud. Tavaliselt on häiritud ajataju ja sündmuste õige järjekorra meenutamine, samuti võime omandada uut materjali. Võib, aga ei pruugi esineda konfabulatsioone. Teised kognitiivsed funktsioonid on suhteliselt hästi säilinud ning amnestilised häired on teiste häiretega võrreldes tunduvalt rohkem väljendunud.

Diagnostilised juhised

Alkoholist ja muudest ainetest põhjustatud amnestiline sündroom peab vastama orgaanilise amnestilise sündroomi (vt. F04) üldistele kriteeriumidele. Diagnoosi esmasteks nõueteks on:

(a) valdavalt lühimälu häiretes avalduvad mäluhäired (uue materjali omandamine), ajataju häired (muutused sündmuste ajalises järjestuses, korduvate nähtuste vaatlemine ühena jne.);

(b) fiksatsioonihäirete, üldiste kognitiivsete ja teadvusseisundi häirete puudumine;

(c) alkoholi või ainete tarvitamine (eeskätt suurtes annustes) on tõestatud anamnestiliste või objektiivsete andmetega.

Võib ette tulla ka isiksuse muutusi, sageli huvide kadumine ja initsiatiivitus, ka enese hooletusse jätmine, kuid need ei ole diagnoosiks obligatoorsed.

Võib täheldada ka konfabulatsioone, kuid need ei ole diagnoosi puhul obligatoorsed.

Sisaldab: alkoholist ja muudest psühhoaktiivsetest ainetest põhjustatud Korsakovi psühhoos või sündroom.

Diferentsiaaldiagnoosis tuleb arvestada orgaanilist amnestilist sündroomi (mittealkohoolne) (vt. F04) ja teisi orgaanilisi sündroome, millega kaasnevad märkimisväärsed mäluhäired (nt. dementsus või deliirium) (F00-F03; F05.-); depressiivseid häireid (F31-F33).

F1x.7 Residuaalne või hiline psüühikahäire

Häire, mille korral alkoholist või muudest psühhoaktiivsetest ainetest tingitud kognitiivsed, afektiivsed, isiksuse või käitumise muutused esinevad pärast perioodi, mille vältel saaks eeldada otsest psühhoaktiivse aine toimet.

Diagnostilised juhised

Sümptomite teke on seotud otseselt alkoholi või psühhoaktiivse aine tarvitamisega. Juhud, mil hiline teke ilmneb pärast aine tarvitamise episoodi, võib kodeerida siia tingimusel, kui seisundit saab käsitleda tõepäraselt aine tarvitamisest tingitud residuaalefektina. Häire peaks näitama normaalse või eelneva seisundi märgatavat halvenemist.

Häire võib avalduda pärast mitmesuguse pikkusega perioodi, mille vältel saaks eeldada otsest psühhoaktiivse aine toimet (vt. F1x.0, äge intoksikatsioon). Alkoholist või psühhoaktiivsetest ainetest põhjustatud dementsus ei ole alati pöördumatu; pärast pikemat täieliku kainuse perioodi võivad intellektuaalsed funktsioonid ja mälu paraneda.

Häiret tuleb hoolikalt eristada võõrutusseisunditest (vt. F1x.3 ja F1x.4). Tuleb silmas pidada, et mõningatel tingimustel ja mõningate ainete korral võivad võõrutusnähud püsida mitme päeva või mitme nädala vältel pärast aine tarvitamise lõpetamist.

Psühhoaktiivse aine tarvitamisest põhjustatud seisundit, mis püsib pärast aine tarvitamist ja mis vastab psühhootilise häire diagnoosi kriteeriumidele, ei tuleks siia kodeerida (kasuta F1x.5, psühhootiline häire). Patsiendid, kellel on Korsakovi sündroomi lõppseisund, tuleks kodeerida F1x.6 alla.

Diferentsiaaldiagnoos. Arvestada tuleb: eelnevat psüühikahäiret, mis oli maskeeritud aine tarvitamisega ja mis taasilmnes psühhoaktiivse aine toime kadumisel (nt. foobiline ärevus, depressiivne häire, skisofreenia või skisotüüpne häire). Mälupetete (Flashbacks) korral tuleb arvestada ägeda või mööduva psühhootilise häire võimalusega (F23.-). Arvestada tuleb ka orgaanilist vigastust ja kerge või keskmise raskusastmega vaimset alaarengut, mis võib esineda koos psühhoaktiivse aine väärtarvitamisega.

Diagnoosi võib täpsustada järgneva viienda koodinumbriga:

F1x.70 Mälupetted (Flashbacks)

Neid saab eristada psühhootilistest häiretest osaliselt nende episoodilise iseloomu, sageli väga lühikese kestuse (sekundid või minutid) ja (vahel täpse) sarnasuse poolest eelnevate ainest tingitud elamustega.

F1x.71 Isiksus- või käitumishäire

Vastab orgaanilise isiksushäire kriteeriumidele (F07.0).

F1x.72 Residuaalne afektiivne häire

Vastab orgaanilise meeleoluhäire kriteeriumidele (F06.3).

F1x.73 Dementsus

Vastab dementsuse üldistele kriteeriumidele, mis on esitatud peatüki F00-F09 sissejuhatuses.

F1x.74 Muu püsiv tunnetuskahjustus

Residuaalne kategooria püsivate kognitiivsete häiretega seisundite jaoks, mis ei vasta psühhoaktiivsetest ainetest tingitud amnestilise sündroomi (F1x.6) või dementsuse (F1x.73) kriteeriumidele.

F1x.75 Hilise tekkega psühhoos

F1x.8 Muud psüühika- või käitumishäired

Siia võib kodeerida kõik muud häired, mille puhul ainete kasutamine on seisundi otseseks põhjuseks, kuid mis ei vasta ühegi ülaltoodud häire kriteeriumidele.

F1x.9 Täpsustamata psüühika- või käitumishäire