Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired on esitatud ühes grupis, sest nad on ajalooliselt seotud neuroosi mõistega ning suur (kuigi täpselt piiritlemata) osa neist on psühhogeenset päritolu. Nagu juba üldinstruktsioonis märgitud, ei ole neuroosi kontseptsioon säilitanud klassifikatsioonis tähtsust peamise struktureeriva printsiibina, siiski on hoolitsetud ka selle eest, et need seisundid oleksid kergesti äratuntavad neile, kes veel soovivad kasutada mõistet neurootiline selle sõna algses tähenduses (lk. 12).

Pere- või polikliiniku arsti vastuvõtule pöördujate hulgas on sagedased nende häirete kergemad ja segavormid (eriti depressiooni ja ärevuse koosesinemine). Kuigi tuleks püüda otsustada, millised sümptomid domineerivad, on esitatud ka segakategooriad selliste depressiooni ja ärevuse segaseisundite kohta, kus ainult ärevuse või depressiooni diagnoosimine ei iseloomusta seisundit täielikult (F41.2).

See on häirete grupp, kus ärevus on põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate (isiku suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. Seetõttu välditakse tavaliselt selliseid situatsioone või objekte või talutakse neid ülemäärase hirmuga. Foobne ärevus pole subjektiivselt, füsioloogiliselt ega käitumuslikult eristatav teistest ärevuse tüüpidest. Selle tugevus võib varieeruda ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Isiku tähelepanu ja mure võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile, nagu südamekloppimine või nõrkustunne, millele lisandub surmahirm, hirm kaotada enesekontrolli või minna hulluks. Ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks. Ainuüksi mõte foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu (ootusärevuse).

Lähtudes kriteeriumist, et foobne objekt peab olema subjekti suhtes väline, klassifitseeritakse paljud haigusega (nosofoobia) või välimuse muutusega (düsmorfofoobia) seotud hirmud F45.2 all (hüpohondria). Kui aga haigushirm tekib eelkõige võimalikust nakatumis- või saastumisohust või on lihtsalt hirm meditsiiniliste protseduuride (süstimised, operatsioonid jne.) või meditsiiniasutuste (haigla, stomatoloogia polikliinik jne.) ees, tuleks sobivaimaks pidada kategooriat F40 (tavaliselt F40.2, lihtfoobia).

Foobia esineb sageli koos depressiooniga. Juba olemasolev foobne ärevus muutub alati tugevamaks interkurrentse depressiooniepisoodi ajal. Depressiooniepisoodi ajal võib ajutiselt esineda foobset ärevust ja teiseltpoolt kaasub depressiivne meelolu sageli mõnedele foobiatele, eriti agorafoobiale. Kas märkida kaks diagnoosi, foobia ja depressioon, või ainult üks, sõltub sellest, kas üks neist on tekkinud selgelt varem kui teine või on diagnoosimise ajal kindlalt domineeriv. Juhul, kui seisund vastab depressiooni kriteeriumidele enne, kui ilmnesid foobia sümptomid, eelistatakse depressiooni diagnoosi. Enamus foobiatest, v.a. sotsiaalfoobia esineb sagedamini naistel.

Selles klassifikatsioonis käsitletakse foobses situatsioonis tekkinud paanikahoogu (F41.0) foobia raskuse avaldusena ning seepärast tuleks eelistada foobia diagnoosi. Paanikahäiret saab diagnoosida ainult F40-s esitatud foobiate puudumisel.

Siin on mõistele agorafoobia antud algsest käsitlusest tunduvalt laiem tähendus. Praegusel ajal hõlmab see nii avatud ruumi kartust kui ka sellega seotud asjaolusid, nagu kartust viibida rahvamassis või olukorras, kust on raske kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta (tavaliselt koju) pääseda. Seega hõlmab agorafoobia mõiste tervet gruppi kodust väljumisega seotud hirme, mis sageli omavahel kattuvad: poodiminek, rahvahulgad ja avalikud kohad või üksinda liikumine, rongi, bussi või lennukiga sõitmine. Kuigi ärevuse raskusaste ja vältimiskäitumise ulatus võivad varieeruda, on see üks kõige rohkem inimese tegevust takistavaid foobiaid ning mõned patsiendid võivad muutuda täielikult kodusõltuvaks. Paljusid patsiente hirmutab mõte, et nad võiksid minestada või muul viisil teiste inimeste ees abitusse olukorda sattuda. Kohese lahkumise võimaluse puudumine on agorafoobsete situatsioonide üks kesksemaid tunnusjooni. Enamus agorafoobiapatsientidest on naised ning häire algab varases täiskasvanueas. Võib esineda ka depressiivseid ja obsessiivseid sümptomeid ning sotsiaalfoobiat, kuid need ei domineeri kliinilises pildis. Efektiivse ravi puudumisel muutub agorafoobia sageli krooniliseks, lainetava kuluga häireks.

Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:

(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed avaldused, mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luulu- või obsessiivsed mõtted;

(b) ärevus peab esinema (või valdavalt esinema) vähemalt kahes järgnevas situatsioonis: rahvahulgad, avalik koht, kodust väljumine või üksinda liikumine;

(c) foobse situatsiooni vältimine on või on olnud häire oluline sümptom.

Diferentsiaaldiagnoos. Osal agorafoobiapatsientidest võib ärevus olla vähe väljendunud, kuna neil õnnestub edukalt vältida neile spetsiifilisi foobseid situatsioone. Sellised sümptomid nagu depressioon, depersonalisatsioon, obsessiivsed sümptomid ja sotsiaalfoobia ei välista diagnoosi juhul, kui need ei domineeri kliinilises pildis. Siiski juhtumil, kui foobiasümptomitele eelnes märgatav depressioon, tuleks depressiooniepisoodi käsitleda peamise diagnoosina; see on sagedasem alguse korral hilisemas eas.

Paanikahäire (F41.0) esinemine või puudumine agorafoobia korral märgitakse viienda koodinumbriga:

F40.00 Agorafoobia paanikahäireta

F40.01 Agorafoobia paanikahäirega

Algab sageli noorukieas ning on seotud hirmuga sattuda väikeses grupis (vastandina rahvahulgale) teiste tähelepanu keskpunkti. Tagajärjeks on tavaliselt sotsiaalsete situatsioonide vältimine. Erinevalt paljudest teistest foobiatest esineb sotsiaalfoobia võrdselt nii meestel kui naistel. See võib olla piiritletud (s.t. esineb ainult söömisel avalikus kohas, avalikul esinemisel või suhetes vastassoost inimestega) või difuusne, peaaegu kõiki perekonnaväliseid sotsiaalseid situatsioone hõlmav kartus. Tähtsaks võib osutuda ka kartus oksendada avalikus kohas. Mõnes kultuuris võib otsene pilkkontakt olla inimesele eriliselt stressi tekitav. Sotsiaalfoobiad on tavaliselt seotud madala enesehinnanguga ja kriitikakartusega. Kaebustes võivad olla esiplaanil ärevuse somaatilised sümptomid: punastamine, kätevärin, iiveldus või sagedane tungiv urineerimisvajadus, mida patsient võib teadvustada primaarsete probleemidena. Ärevuse sümptomid võivad areneda paanikahooks. Sageli on väljendunud vältimine, mis võib äärmuslikul kujul viia täieliku sotsiaalse isoleerumiseni.

Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:

(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed avaldused, mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luul või obsessiivsed mõtted;

(b) ärevus peab olema piiritletud või esinema valdavalt kindlates sotsiaalsetes situatsioonides;

(c) foobseid situatsioone välditakse niipalju kui võimalik.

Diferentsiaaldiagnoos. Sageli lisandub agorafoobia ja depressioon, mis aitavad kaasa täieliku kodusõltuvuse tekkimisele. Kui on väga raske eristada, antakse eelistus agorafoobiale; tavalised on ka depressioonisümptomid, kuid depressiooni saab diagnoosida vaid siis, kui on tegemist täieliku depressioonisündroomiga.

See on foobia, mis piirdub väga spetsiifiliste situatsioonidega, nagu teatavad loomad, kõrgus, piksemürin, pimedus, lendamine, suletud ruum, urineerimine avalikus käimlas, mõnede toitude söömine, hambaarst, vigastuse või vere nägemine või kokkupuude teatavate haigustega. Kuigi siin on tegemist väga piiritletud situatsioonidega, võivad nad vallandada paanikahoo, nagu agorafoobia või sotsiaalfoobia korral. Spetsiifiline e. lihtfoobia ilmneb lapse- või varajases täiskasvanueas ning ravita jäädes võib kesta aastakümneid. Tekkinud puude raskus oleneb sellest, kuivõrd inimesel õnnestub oma tegevust kahjustamata foobseid situatsioone vältida. Erinevalt agorafoobiast ei ole foobse situatsiooni kartusel lainetavat kulgu. Kiiritustõbi ja veneerilised haigused ning viimasel ajal ka AIDS on sagedasemad haigusfoobiate teemad.

Kindla diagnoosi korral peavad olema täidetud järgmised tingimused:

(a) psüühilised ja vegetatiivsed sümptomid peavad olema ärevuse primaarsed ilmingud ja mitte sekundaarsed teistele sümptomitele, nagu luul või obsessiivsed mõtted;

(b) ärevus peab olema piiritletud kindla objekti või situatsiooniga;

(c) foobset situatsiooni välditakse niipalju kui võimalik.

Diferentsiaaldiagnoos. Lihtfoobia korral erinevalt agorafoobiast ja sotsiaalfoobiast ei leita sageli teistele psüühikahäiretele iseloomulikke sümptomeid. Vere(vigastus)foobia erineb teistest sellega, et siin võib tahhükardiast sagedamini esineda bradükardiat ja vahel ka minestamist. Teatavate haiguste nagu vähktõve, südamehaiguse või veneerilise infektsiooni kartust tuleks diagnoosida kui hüpohondriat (F45.2), välja arvatud juhul, kus hirmu objektiks on situatsioonid, milles haigus võidakse saada. Kui veendumus haiguse olemasolust on luululine, kasutatakse luululise häire (F22.0) diagnoosi. Patsientide häired, kes on veendunud, et neil on mingi kehaosa anormaalne või moonutatud, mida objektiivselt ei ole võimalik kinnitada (vahel kutsutakse seda düsmorfofoobiaks), võiks klassifitseerida hüpohondria (F45.2) või luululise häire (F22.0) all, sõltuvalt veendumuse tugevusest ja püsivusest.

Häired, kus ärevuse ilmingud on peamisteks sümptomiteks, kuid mis ei ole seotud ühegi kindla välise situatsiooni või objektiga. Võivad esineda depressiivsed ja obsessiivsed sümptomid ja vahel ka mõned foobiate elemendid, kuid need on selgelt sekundaarsed või vähem väljendunud.

Põhiliseks iseärasuseks on korduvad rasked ärevushood e. paanikahood, mis ei ole seotud kindla situatsiooni või muude välistingimustega ning seetõttu on subjektile ootamatud ja prognoosimatud. Nii nagu teistegi ärevusseisundite korral võivad domineerivad sümptomid varieeruda, tavalised on ootamatu algusega südamekloppimine, valu rindkeres, lämbumistunne, nõrkus- ja ebareaalsustunne (depersonalisatsioon või derealisatsioon). Peaaegu alati on surmahirm, hirm kaotada enesekontroll või hulluks minna. Hood kestavad tavaliselt minuteid, vahel ka kauem; nii hoogude sagedus kui ka häire kulg varieeruvad. Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja vegetatiivsed sümptomid sedavõrd, et patsient katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist sageli kiirustades või põgenedes, sõltumata sellest, kus ta parasjagu viibib. Kui hoog tekib spetsiifilises situatsioonis, nagu bussis või rahvahulgas, võib patsient hakata hiljem seda situatsiooni vältima. Sagedased ja ettearvamata paanikahood põhjustavad hirmu üksinda jäämise või avalikesse kohtadesse mineku ees. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees.

Kui paanikahoog ilmneb kindlas foobses situatsioonis, käsitletakse seda kui foobia raskuse näitajat ning seetõttu tuleks eelistada foobia diagnoosi. Paanikahäiret saab diagnoosida põhidiagnoosina üksnes F40-s toodud foobiate puudumisel.

Kindlaks diagnoosiks peab ühe kuu vältel olema mitu tugevat paanikahoogu:

(a) mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu;

(b) hood ei tohi olla piiritletud mingi kindla või ettearvatava situatsiooniga (foobse situatsiooniga);

(c) hoogudevaheline periood peab olema suhteliselt vaba ärevuse sümptomitest, siiski on ootusärevus (hirm uue paanikahoo ees) üsna tavaline.

Diferentsiaaldiagnoosis tuleb paanikahäiret eristada foobiatest, nagu juba eespool öeldud. Paanikahood võivad olla sekundaarsed depressiivsele häirele, eriti meestel. Kui seisund vastab depressiivse häire kriteeriumidele, ei saa paanikahäire olla põhidiagnoosiks.

Peamiseks jooneks on üldistunud ja püsiv ärevus, mis ei ole seotud kindlate keskkonnatingimustega või ei ole see tendents tugevalt väljendunud (s.t. see on vabalt lainetav ärevus).

Sarnaselt teiste ärevushäiretega võivad kliinilises pildis domineerivad sümptomid varieeruda. Sagedasemateks kaebusteks on püsiv närvilisus, värisemine, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine, nõrkustunne ning epigastraalse düskomfordi tunne. Kartus, et inimene ise või tema sugulased võiksid haigestuda või juhtub mingi õnnetus, on sageli väljendunud koos teiste murede ja halbade eelaimustega. See häire on sagedasem naistel ja tavaliselt seotud kroonilise keskkonnastressiga. Kulg on varieeruv, sageli lainetav ja krooniline.

Patsiendil peavad avalduma ärevuse primaarsed sümptomid enamusel päevadest vähemalt mõni nädal järjest mitme kuu jooksul. Need sümptomid peaksid sisaldama tavaliselt järgnevaid elemente:

(a) ootusärevus (mured võimaliku ebaedu pärast tulevikus, nagu nõeltel oleku tunne, keskendumisraskused jne.);

(b) lihaspinge (närviline nihelemine, pingepeavalu, värisemine, võimetus lõõgastuda);

(c) vegetatiivne hüperaktiivsus (peapööritus, higistamine, tahhükardia või tahhüpnoe, epigastraalne düskomfort, nõrkus, suukuivus jne.)

Lastel võib esiplaanil olla sage rahustamisvajadus ja korduvad somaatilised kaebused.

Muude sümptomite, eriti depressiooni ajutine (mõne päeva vältel) esinemine ei välista generaliseerunud ärevust põhidiagnoosina, kui patsiendi vaevused ei vasta täielikult depressiooni (F32), foobia (F40), paanikahäire (F41.0) või sundseisundi (F42) kriteeriumidele.

Seda kategooriat tuleks kasutada, kui esinevad nii ärevuse kui ka depressiooni sümptomid ning mõlemad häired on esindatud määral, mis ei anna piisavat alust selleks, et diagnoosida ärevushäiret või meeleoluhäiret eraldi võetuna. Kui esineb tugevalt väljendunud ärevus koos vähem väljendunud depressiooniga, tuleks kasutada mõnda muud ärevushäirete või foobiate jaoks ettenähtud kategooriat. Kui esineb nii ärevuse kui ka depressiooni sündroom ja need on piisavalt väljendunud, et neid eraldi diagnoosida, siis märgitakse mõlemad diagnoosid ja käsitletavat kategooriat ei kasutata. Kui häirete registreerimisel kasutatakse ainult ühte kategooriat, tuleks eelistada depressiooni diagnoosi. Peavad ilmnema ärevuse vegetatiivsed sümptomid (treemor, südamekloppimine, suukuivus jne.); käsitletavat kategooriat ei kasutata, kui esineb ainult ülemäärane muretsemine ilma vegetatiivsete sümptomiteta. Kui siin esitatud kriteeriumidega vastavuses olevad sümptomid ilmnevad seoses olulise elumuutusega või stressoorse elusündmusega, siis kasutatakse kategooriat F43.2 (kohanemishäired).

Vähe väljendunud segasümptomaatikaga patsiendid on pere- või polikliiniku arsti vastuvõtul sagedased, kuid veel rohkem on neid populatsioonis tervikuna, sest nad ei pruugi kunagi sattuda arsti ega psühhiaatri juurde.

Seda kategooriat tuleks kasutada häirete korral, mis vastavad generaliseerunud ärevushäire (F41.1) kriteeriumidele ja millel on veel mõne teise F4-s esitatud häire prominentseid jooni (kuigi sageli lühiajaliselt), kuid mis ei vasta täielikult kõigile lisahäire kriteeriumidele. Sagedasemad näited oleksid sundseisundid (F42), dissotsiatiivsed häired (F44), somatisatsioonihäire (F45), diferentseerumata somatoformne häire (F45.1) ja hüpohondria (F45.2). Kui nimetatud häirete kriteeriumidele vastavad sümptomid ilmnevad tihedas seoses olulise elumuutusega või stressoorse elusündmusega, võiks kasutada kategooriat F43.2 (kohanemishäired).

Oluliseks iseärasuseks on korduvad obsessiivsed e. sundmõtted või kompulsiivsed e. sundteod (lühiduse mõttes kasutatakse edaspidi sümptomitele viitamisel termini obsessiiv-kompulsiivne asemel mõistet obsessiivne või sund-). Obsessiivsed e. sundnähud on ideed, kujutlused või impulsid, mis tungivad stereotüüpsel viisil pidevalt subjekti teadvusse. Need häirivad inimest peaaegu alati (kuna sisaldavad vägivalda, on nilbed või lihtsalt seetõttu, et nad on mõttetud ja rumalad) ning isik püüab neid sageli, kuigi edutult, maha suruda. Samas kogetakse neid kui oma mõtteid, ehkki need on tahtmatud ja sageli vastumeelsed. Kompulsiivne tegu või rituaal on pidevalt korduv stereotüüpne käitumine. See ei ole loomupäraselt nauditav ega eesmärgilt kasulik tegevus. Patsient peab seda tavaliselt kaitseabinõuks mõne tegelikult ebatõenäolise sündmuse vastu, mis võiks olla talle ohtlik või tema enda esile kutsutud. Tavaliselt, kuigi mitte alati, mõistetakse sellise käitumise mõttetust või tulutust ning tehakse korduvaid püüdlusi seda maha suruda; väga kaua kestnud juhtudel on vastupanu tavaliselt minimaalne. Sageli esinevad ärevuse vegetatiivsed sümptomid, sama tavaline on ka ebameeldiv pingetunne (seesmine e. psüühiline) ilma märgatava vegetatiivse hüperaktiivsuseta. Obsessiivsete sümptomite, eriti obsessiivsete mõtete ja depressiooni vahel on tihe seos. Obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientidel on sageli ka depressiooni sümptomeid ning korduva depressiooniga (F33) patsientidel võib ilmneda obsessiivseid mõtteid depressiooniepisoodide ajal. Mõlemal juhul muutuvad depressiooni sümptomite tugevnemise või nõrgenemise korral tavaliselt paralleelselt ka obsessiivsed sümptomid.

Sundseisundeid on võrdselt nii meestel kui naistel ning sageli võib leida märgatavaid anankastseid isiksusejooni. Häire algab tavaliselt noorukieas või varases täiskasvanueas. Kulg on varieeruv ja depressiooni sümptomite puudumisel enamasti krooniline.

Kindla diagnoosi korral peavad obsessiivsed sümptomid või kompulsiivsed teod või mõlemad korraga esinema enamusel päevadest vähemalt kahe järjestikuse nädala vältel ning nad peavad olema distressi allikaks või häirima isiku tegevust. Obsessiivsed sümptomid peavad olema järgmised:

(a) inimene peab neid kogema kui oma mõtteid või impulsse;

(b) peab olema vähemalt üks mõte või tegu, mida püütakse edutult ikka veel ohjeldada ka siis, kui teiste mõtete suhtes vastupanu juba puudub;

(c) mõte või sooritatav tegu ei tohi valmistada rahulolu (lihtsalt pingest või ärevusest vabanemist ei saa selles mõttes vaadelda kui mõnu või rahuldust pakkuvat tegevust);

(d) mõtted, kujutlused või impulsid peavad ebameeldivalt korduma.

Diferentsiaaldiagnoos. Sundseisundite ja depressiivsete häirete eristamine võib vahel olla väga komplitseeritud, kuna need häired esinevad sageli koos. Häire ägeda episoodi korral tuleb pidada tähtsamaks neid sümptomeid, mis ilmuvad esimesena; kui esinevad mõlema häire sümptomid ning ükski neist ei domineeri, on tavaliselt otstarbekam vaadelda depressiooni primaarsena. Krooniliste häirete korral peetakse prioriteedi määramisel oluliseks seda häiret, mille sümptomid on püsivamad ja sagedasemad teise samaaegsel puudumisel.

Juhuslikud paanikahood või nõrgad foobsed sümptomid ei välista sundseisundi diagnoosi. Obsessiivseid sümptomeid, mis esinevad skisofreenia, Tourette'i sündroomi või orgaanilise psüühikahäire korral, tuleb käsitleda nende seisundite osana.

Kuigi obsessiivsed mõtted ja kompulsiivsed teod esinevad tavaliselt koos, on siiski kasulik püüda määrata, kumb neist domineerib, kuna need häired võivad reageerida erinevale ravile.

Obsessiivsed häired võivad siin avalduda ideedena, kujutlustena või impulssidena mingiks tegevuseks. Nende sisu võib olla väga varieeruv, kuid häirib isikut peaaegu alati. Näiteks naist võib piinata hirm, et ta ei suuda maha suruda impulssi tappa oma armastatud laps, või esinevad korduvad siivutud, jumalat teotavad või ego-võõrad kujutlused. Vahel on need mõtted lihtsalt kasutud, sisaldades tähtsusetute alternatiivide lõputut kvaasifilosoofilist kaalutlemist. Selline alternatiivide kõhkluslik kaalutlemine on mitme ruminatsiooni tähtis element ja sageli viib selleni, et ei suudeta vastu võtta triviaalseid, kuid igapäevaelus vajalikke otsuseid.

Seos obsessiivsete ruminatsioonide ja depressiooni vahel on eriti tihe; sundseisundit saab diagnoosida üksnes juhul, kui ruminatsioonid tekivad või püsivad ka depressiooni puudumisel.

Enamus kompulsiivsetest e. sundtegudest on seotud puhastamisega (eriti käte pesemisega), korduva kontrollimisega, kas potentsiaalselt ohtlik situatsioon on ära hoitud, või ülemäärase korralikkuse ja puhtusega. Sellise käitumise aluseks on hirm, tavaliselt mingi ohu ees, mis on suunatud patsiendile või on patsiendi enda põhjustatud, ning rituaalne tegu on kasutu või sümboolne püüdlus seda ohtu vältida. Kompulsiivsed rituaalsed teod võivad hõivata iga päev tunde ning vahel on nad seotud märgatava otsusekindlusetuse ja tegutsemise aeglusega. Üldiselt on neid häireid meestel ja naistel ühesuguse sagedusega, kuid kätepesemise rituaal on tüüpilisem naistele ja aeglus ilma kordamisteta meestele.

Kompulsiivsed rituaalsed aktid on depressiooniga nõrgemini seotud kui obsessiivsed mõtted ja on kergemini mõjustatavad käitumisteraapiaga.

Enamusel obsessiiv-kompulsiivsetest patsientidest on nii obsessiivsed mõtted kui ka kompulsiivne käitumine. Seda kategooriat tuleks kasutada, kui mõlemad alakategooriad on ühtviisi väljendunud, nagu see ongi paljudel juhtudel. Siiski on kasulik püüda määrata neist üks juhul, kui see domineerib kliinilises pildis selgelt, kuna obsessiivsed mõtted ja kompulsiivsed teod võivad reageerida ravile eri moodi.

See kategooria erineb teistest eelkõige selle poolest, et sisaldab häireid, mida ei määrata üksnes sümptomaatika ja kulu, vaid ka põhjuste alusel, milleks võivad olla: (a) ebatavalise tugevusega stressoorne elusündmus, mis põhjustab ägeda stressreaktsiooni või (b) oluline muutus elus, mis tekitab püsiva ebameeldiva olukorra ning lõpeb kohanemishäirega. Kuigi vähem väljendunud psühhosotsiaalne stressor (elusündmus) võib vallandada või soodustada väga paljude selles peatükis mujal esitatud häirete teket, ei ole nende sündmuste põhjuslik tähendus alati selge ja igal üksikjuhul võib leida, et reaktsioon sõltub rohkem individuaalsest, sageli idiosünkraatilisest haavatavusest, s.t. need sündmused ei ole vajalikud ega piisavad häire ja selle erinevate avaldumisvormide seletamiseks. Vastandina neile on siin esitatud häired alati ägeda raske stressi või püsiva psühhotrauma otseseks tagajärjeks. Stressoorne sündmus või kestev ebameeldiv olukord on siin primaarsed ja peamised kausaalsed faktorid ning häire ei tohiks tekkida ilma nende mõjuta. Kõikides eagruppides, kaasa arvatud lapsed ja noorukid, ilmnevad reaktsioonid raskele stressile ja kohanemishäired on esitatud selles sektsioonis.

Kuigi kõik ägeda stressreaktsiooni ja kohanemishäire üksiksümptomid võivad avalduda ka teiste psüühikahäirete korral, on nende koosilmnemisel spetsiifilised iseärasused, mis õigustavad nende seisundite käsitlemist omaette kliiniliste kategooriatena. Selle sektsiooni kolmandal seisundil, posttraumaatilisel stresshäirel, on suhteliselt spetsiifilised ja iseloomulikud kliinilised tunnused.

Seega saab selles sektsioonis esitatud häireid vaadelda kui väärkohanemisreaktsioone tugevale või kestvale stressile, mis kahjustavad isiku kohanemismehhanisme ja põhjustavad seeläbi probleeme sotsiaalses tegevuses.

Enesekahjustused, kõige sagedamini enesemürgistused ordineeritud ravimitega, mis on tihedalt seotud kas stressreaktsiooni või kohanemishäire algusega, tuleks märkida lisakoodiga x RHK-10 XX peatükis. Need koodid ei võimalda teha vahet tahtliku suitsiidi ja parasuitsiidi vahel, mõlemad on lülitatud enesevigastuse üldkategooriasse.

See on olulise raskusastmega mööduv häire, mis areneb isikul ilma ühegi muu eelneva märgatava psüühikahäireta vastusena erakordselt tugevale füüsilisele ja/või psüühilisele stressile ja mis tavaliselt vaibub tundide või päevade vältel. Stressor võib olla rabavalt tugev psühhotraumeeriv kogemus, mis kujutab suuret ohtu isiku või tema lähedaste inimeste elule või kehalisele tervisele (looduskatastroof, õnnetus, sõda, kriminaalne kallaletung, vägistamine) või ebatavaliselt järsk ja hirmutav sotsiaalse positsiooni ja/või indiviidi suhetesüsteemi muutus (lähedase inimese kaotus, tulekahju kodus jne.). Selle häire tekke riski suurendab füüsiline kurnatus või orgaanilised faktorid (näiteks vanemaealistel).

Individuaalsel haavatavusel ja võitlusvõimel on ägeda stressreaktsiooni tekkes ja raskuses samuti oluline tähtsus, mida tõendab fakt, et mitte kõigil isikutel ei ilmne erakordselt tugeva stressi toimel psüühikahäireid. Sümptomid võivad varieeruda suures ulatuses, kuid tüüpiline on algstaadium, millele on iseloomulik nõutus, teadvuse mõningane kitsenemine, tähelepanu ahenemine, võimetus ära tunda stiimuleid ja desorientatsioon. Sellele võib järgneda isoleerumine ümbritsevast situatsioonist (kuni dissotsiatiivse stuuporini, vt. F44.2) või rahutus ja hüperaktiivsus (põgenemine või fuuga). Tavaliselt esinevad ka paanilise hirmu vegetatiivsed sümptomid (südamepekslemine, higistamine, kuumahood). Sümptomid ilmuvad tavaliselt mõne minuti jooksul vastusena stressoorsele stiimulile või sündmusele ning kaovad kahe-kolme päeva jooksul (sageli mõne tunniga). Traumeeriva episoodi suhtes võib olla osaline või täielik amneesia (vt. F44.0).

Peab olema vahetu ja selge ajaline seos erakordse stressori ja sümptomite alguse vahel; sümptomid tekivad kohe või mõne minuti jooksul. Sümptomitele on veel iseloomulik:

(a) muutlikkus ja mitmekesisus; peale algstaadiumis ilmneva nõutuse võib esineda depressioon, ärevus, viha, lootusetus, hüperaktiivsus ning isoleerumine keskkonnast, kuid ükski neist sümptomitest ei domineeri kestvalt häire käigus;

(b) häire vaibub järsult (sagedamini mõne tunni vältel), kui stressori kõrvaldamine on võimalik. Kui stress on kestev või oma olemuse tõttu kõrvaldamatu, hakkavad sümptomid 24-48 tunni möödudes tavaliselt nõrgenema ja on ligikaudu kolme päeva pärast minimaalsed.

Seda diagnoosi ei tuleks panna mõne teise juba varem esinenud psüühikahäire ootamatu ägenemise korral, v.a. need, mis on esitatud isiksushäiretena (F60). Siiski ei välista varasemas anamneesis esinenud psüühikahäire ägeda stressreaktsiooni diagnoosi.

Posttraumaatiline stresshäire tekib kui hilinenud ja/või protraheeritud reaktsioon erakordselt hirmutavale või katastroofilisele stressoorsele sündmusele või situatsioonile (nii lühiajalisele kui ka kestvale), mis põhjustab märgatava distressi peaaegu kõigil inimestel (näiteks loodusõnnetus või muu katastroof, sõda, raske õnnetus, surma pealtnägemine, piinamise ohvriks olemine, terrorism, vägistamine või muu kriminaalne tegevus). Soodusfaktoriteks on mõned isiksusjooned (näiteks kompulsiivsus, asteenia) või varasem neurootiline häire, mis võivad alandada selle sündroomi tekkeläve või raskendada kulgu, kuid need ei ole vajalikud ega piisavad, seletamaks täielikult posttraumaatilise stresshäire teket.

Tüüpilisteks sümptomiteks on trauma korduva läbielamise episoodid pealetükkivates kujutlustes ja unenägudes, mis ilmnevad püsiva emotsionaalse tuimuse foonil, eraldumine teistest inimestest, anhedoonia ning traumat meenutava tegevuse ja situatsioonide vältimine. Tavaliselt on hirm traumat meenutavate objektide, tegevuste suhtes ning nende vältimine. Harva võib ette tulla ägedaid dramaatilisi hirmu-, paanika- ja agressioonipuhanguid ja/või trauma ajal esinenud käitumise kordumist, mis võivad vallanduda traumat meenutava stiimuli toimel.

Tavaliselt esineb vegetatiivne hüpermobilisatsioon koos ülivirguse, tugeva ehmumisreaktsiooni ja insomniaga. Sageli liituvad eelnevate sümptomitega ärevus ja depressioon ning ka suitsiidimõtted ei ole harvad. Ravimite või alkoholi ülemäärane kasutamine võib olukorda komplitseerida.

Psühhotraumajärgne latentsiperiood võib varieeruda mõnest nädalast kuni mõne kuuni (kuid väga harva ületab kuut kuud). Kulg on lainetav, kuid paranemine on enamusel juhtudest ootuspärane. Väikesel osal patsientidest võib häire võtta kroonilise kulu, kesta aastaid ja lõppeda püsiva isiksuse muutusega (vt. F62.0).

Häiret ei tuleks diagnoosida, kui see ei ilmne kuue kuu vältel pärast erakordse raskusega traumeerivat sündmust. Siiski on võimalik tõenäoline diagnoos, kui ajavahe traumeeriva sündmuse ja häire alguse vahel on pikem kui kuus kuud, kuid ilmnevad kliinilised nähud on tüüpilised ja teised alternatiivsed diagnoosid ei ole võimalikud (näiteks ärevushäired, sundseisund või depressioon). Peale psühhotraumale viitavate tõendite peavad esinema korduvad, pealetükkivad meenutused või sündmuse korduv esilekerkimine mälus, selle ilmumine kujutlustes või unenägudes. Sagedane on veel silmatorkav emotsionaalne eraldatus, emotsionaalne tuimenemine ja traumat meenutavate stiimulite vältimine, kuid need ei ole häire diagnoosimiseks kõige olulisemad. Vegetatiivsed, meeleolu- ja käitumishäired toetavad samuti diagnoosi, kuid ei ole esmatähtsad.

Laastava stressi hilised kroonilised tagajärjed, s.t. need, mis manifesteeruvad aastakümneid pärast stressoorset sündmust, tuleks kodeerida F62.0 all.

Emotsionaalsete häiretega kulgev subjektiivne distressiseisund, mis kahjustab tavaliselt isiku sotsiaalset tegevust ja suutlikkust ning tekib inimese elus olulise muutusega kohanemise perioodil või stressoorse elusündmuse tagajärjel (sh. raske kehaline haigus või selle võimalikkus). Stressor võib tabada isiku sotsiaalseid suhteid (lähedase inimese kaotus, lahusolek) või üldisemat sotsiaalse toetuse või väärtuste süsteemi (migratsioon, põgenikustaatus). Stressor võib mõjutada kas ainult indiviidi või ka tema lähigruppi või mõnda suuremat ühiskonnagruppi.

Individuaalsel predispositsioonil ja haavatavusel on kohanemishäirete tekkes ja manifestatsioonide kujunemises võrreldes teiste selle grupi häiretega (F43.-) suurem tähtsus. Siiski ei tähenda see veel, et kohanemishäired võiksid tekkida ilma stressita. Kliinilised manifestatsioonid on varieeruvad ja sisaldavad depressiivset meeleolu, ärevust, ülemäärast muretsemist (või nende segu), tunnet, et ei suudeta enam toime tulla, teha plaane või jätkata võitlust praeguses situatsioonis, ning mõningaid raskusi inimese igapäevases rutiinses tegevuses. Isik võib märgata endas kalduvusi äärmuslikule käitumisele või vägivallapuhangutele, kuid need ilmnevad harva. Siiski võivad käitumishäired (näiteks agressiivsus või düssotsiaalne käitumine) esineda kaasuvatena, eriti noorukitel. Seejuures ei ole ükski sümptom piisavalt raske või esiletungiv mõne spetsiifilisema diagnoosi kinnitamiseks. Lastel on kohanemishäirete sümptomaatikas küllaltki sagedased regressiivse käitumise ilmingud, nagu voodimärgamine, imikukõne või pöidlaimemine ning need võivad olla kohanemishäirete sümptomaatikas küllaltki sagedased. Kui need nähud kliinilises pildis domineerivad, võiks kasutada koodi F43.23.

Algus on tavaliselt ühe kuu jooksul pärast stressoorset sündmust või olulist elumuutust ning sümptomid ei kesta üle kuue kuu, välja arvatud pikaajaline depressiivne reaktsioon (F43.21). Kui sümptomid püsivad üle kuue kuu, tuleks diagnoosi korrigeerida vastavalt häiretele ning iga püsiv stress-situatsioon tuleb kodeerida ühe RHK-10 XXI peatükis esitatud Z-koodiga.

Kontakte meditsiini- või psühhiaatriaabiga normaalse, kultuuriliselt vastuvõetava kaotusreaktsiooni tõttu, mis ei kesta üle 6 kuu, ei tuleks kodeerida V peatükis (F), vaid XXI peatükis (Z-koodid), nagu Z63.4 (abikaasa või partneri surm), Z71.9 (nõustamine) või Z73.3 (mujal klassifitseerimata stress). Siin tuleks kodeerida igasuguse kestusega kurbusreaktsioonid, mida ei peeta nende avaldumisviisi või sisu poolest normaalseks (F43.22, F43.23, F43.24 või F43.25), samuti need reaktsioonid, mis väljendunud kujul kestavad üle kuue kuu, F43.21-na (pikaajaline depressiivne reaktsioon).

Diagnoos eeldab seoste hoolikat tundmaõppimist järgnevate punktide (a), (b) ja (c) vahel:

(a) sümptomite avaldumisvorm, sisu ja raskusaste;

(b) varasem anamnees ja isiksus;

(c) stress-sündmus, -situatsioon või elukriis.

Viimase esinemist peaks olema võimalik selgelt tuvastada ning peab olema kindel, kuigi võib-olla presumptiivne tõend selle kohta, et häire ei oleks saanud tekkida ilma stressoorse sündmuseta. Kui stressor on suhteliselt nõrk või ajalist seost (peab olema alla kolme kuu) ei ole, tuleks häiret kodeerida mujal, vastavalt selle iseärasustele.

Kui seisund vastab kohanemishäirete kriteeriumidele, siis selle kliiniline vorm või domineerivad kliinilised iseärasused määratakse 5. koodinumbriga:

F43.20 Lühiajaline depressiivne reaktsioon

Mööduv nõrk depressiivne seisund kestusega mitte üle ühe kuu.

F43.21 Pikaajaline depressiivne reaktsioon

Väheväljendunud depressiivne seisund, mis ilmneb reaktsioonina kestvale stress-situatsioonile, kuid ei kesta üle kahe aasta.

F43.22 Segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon

Esinevad nii ärevuse kui ka depressiooni sümptomid, kuid tasemel, mis ei ole piisav depressiooni sümptomitega ärevushäire (F41.2) või muu segatüüpi ärevusseisundi (F41.3) diagnoosimiseks.

F43.23 Muude emotsionaalsete häiretega reaktsioon

Sümptomite hulgas on esindatud mitmesugused emotsionaalsed häired, nagu ärevus, depressioon, murelikkus, pinge ja viha. Ärevuse ja depressiooni sümptomid võivad vastata segatüüpi depressiooni sümptomitega ärevushäire (F41.2) või muu segatüüpi ärevusseisundi (F41.3) kriteeriumidele, kuid need ei domi-neeri sedavõrd, et oleks võimalik diagnoosida mõnda teist spetsiifilisemat depressiivset või ärevushäiret. Seda kategooriat võib samuti kasutada lastel, kellel ilmnevad ka regressiivse käitumise nähud, nagu voodimärgamine või pöidlaimemine.

F43.24 Valdavalt käitumishäiretega reaktsioon

Peamiselt on häiritud käitumine, näiteks kurbusreaktsioon noorukil, mis avaldub agressiivse ja düssotsiaalse käitumisena.

F43.25 Segatüüpi reaktsioon

Domineerivad nii emotsionaalsed kui ka käitumishäired.

F43.28 Muude sümptomitega kohanemishäire

Dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu (memories of past), identsustunde (awarness of identity) ja vahetute aistingute (sensations) ning liigutuste kontrolli vahel. Tavaliselt suudetakse suures osas kontrollida teadlikult mälestusi ja aistinguid, millele keskendada tähelepanu, ning liigutusi, mida tuleks sooritada. Arvatakse, et dissotsiatiivsete häirete korral on see teadliku ja valikulise kontrolli võime häiritud ning selle ulatus võib päevade ja isegi tundide jooksul muutuda. Tavaliselt on väga raske hinnata, millises ulatuses teatud funktsioonide kaotus võiks olla tahtlikult kontrollitav.

Kuigi neid häireid klassifitseeriti varem mitmesugust tüüpi konversiivse hüsteeriana, tundub praegusel ajal kasulikum hoiduda hüsteeria mõistest, niipalju kui see on võimalik, kuna sel on palju tähendusi. Siin kirjeldatud dissotsiatiivseid häireid käsitletakse psühhogeensete häiretena, mis on tihedas ajalises seoses psühhotraumeeriva sündmusega, lahendamatute ja talumatute probleemidega või häiritud suhetega. Vahendeid, mida patsient kasutab talumatu stressiga toimetulekuks, võib küll mitmeti tõlgendada, kuid mingi kindla teooriaga seotud mõisted, nagu mitteteadvuslik motivatsioon või sekundaarne kasu, ei ole lülitatud diagnostilistesse juhistesse või kriteeriumidesse.

Konversiooni mõistet kasutatakse üsna laialt mõne siin esitatud häire korral, mis tähendab, et lahendamatutest probleemidest ja konfliktidest põhjustatud ebameeldiv afekt transformeeritakse sümptomiks.

Sageli kirjeldatakse dissotsiatiivse seisundi ootamatut algust ja lõppu, mida aga on harva täheldatud väljaspool selliseid protseduure nagu hüpnoos või abreaktsioon. Dissotsiatiivse seisundi muutus või selle kadumine võib piirduda üksnes nende protseduuridega. Kõik dissotsiatiivsed seisundid kalduvad taanduma mõne nädala või kuu pärast, eriti kui nende algus oli seotud mingi traumeeriva elusündmusega. Seoses mingi lahendamatu probleemi või interpersonaalsete raskustega võivad kujuneda (vahel küllaltki aeglaselt) kroonilisemad seisundid, eriti paralüüsid ja anesteesia. Dissotsiatiivsed seisundid, mis on tekkinud enam kui 1-2 aastat enne psühhiaatri juurde pöördumist, on sageli teraapiaresistentsed.

Sageli eitavad dissotsiatiivsete häiretega inimesed probleeme ja raskusi, mille olemasolu võib kõrvaltvaatajale ilmselge olla. Ise võtavad nad omaks neid probleeme, mida on võimalik pidada dissotsiatiivsete sümptomite tagajärjeks.

Sellesse gruppi pole arvatud depersonalisatsiooni ega derealisatsiooni, sest need häired puudutavad vaid mõnda identsuse aspekti ning sellega ei kaasne aistingute, mälu ega liigutuste sooritamise häireid.

Kindla diagnoosi korral peaksid avalduma:

(a) selles sektsioonis määratletud häire kliinilised iseärasused;

(b) kehalise haiguse tunnuste puudumine, millega võiks sümptomit seletada;

(c) tõendid, mis kinnitavad häire psühhogeenset päritolu: on selge ajaline seos stressoorse sündmuse ja lahendamatute probleemide või häiritud inimsuhete vahel (isegi kui patsient seda eitab).

Sageli on raske leida veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid psühhogeenset päritolu isegi juhul, kui selleks on tugev kahtlus. Kesk- ja perifeerse närvisüsteemi tuntud haiguste esinemisel tuleb diagnoosi suhtuda äärmiselt ettevaatlikult. Kui puuduvad tõendid psühholoogiliste põhjuste kohta, jääb diagnoos provisoorseks ning tuleks jätkata somaatiliste ja psühholoogiliste aspektide uurimist.

Peamine iseärasus on mälukaotus (tavaliselt viimase aja tähtsamate sündmuste osas), mis ei ole tingitud orgaanilisest ajukahjustusest ja on selleks liiga tugevalt väljendunud, et seda saaks seletada tavalise unustamise või väsimusega. Amneesia on seotud tavaliselt psühhotraumaga, nagu õnnetus või ootamatu raske kaotus, ning on tavaliselt osaline ja selektiivne. Amneesia ulatus ja sügavus võib erinevatel päevadel ja erinevate uurijate korral muutuda, kuid selles on püsiv osa, mida ei ole võimalik meenutada ärkvelolekus. Täielikku ja üldistunud amneesiat on harva ja sellisena kuulub see enamasti juba dissotsiatiivse fuuga (F44.1) alla, mida tuleks ka nii diagnoosida.

Amneesiale võivad kaasuda mitmesugused emotsionaalsed seisundid, kuid rasket depressiooni on harva. Võivad ilmneda nõutus, distress ja varieeruva astmega tähelepanuotsiv käitumine, vahel ka rahulik leppimine oma olukorraga. Häire algab sagedamini nooremas täiskasvanueas, tavaliselt esinevad kõige äärmuslikumad juhud meestel lahingustressi korral. Vanemaealistel on harva mitteorgaanilisi dissotsiatiivseid seisundeid. Võivad esineda ka eesmärgipäratud lühikesed rännakud, mille ajal jäetakse end tavaliselt hooletusse ja mis enamasti ei kesta üle paari päeva.

Kindla diagnoosi eeldused:

(a) partsiaalne või täielik amneesia äsjaste psühhotraumeerivate või stressoorsete sündmuste suhtes (psühhotraumeeriv aspekt võib ilmneda ainult siis, kui saab teavet ka teistelt inimestelt);

(b) orgaanilise ajukahjustuse, intoksikatsiooni või ülemäärase väsimuse puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos. Orgaaniliste psüühikahäirete korral on tavaliselt ka muid närvisüsteemi kahjustusele viitavaid tunnuseid, lisaks ilmsed ja püsivad teadvuse hägunemise tunnused, desorientatsioon ja lainetav teadvuseseisund. Orgaanilistele häiretele on iseloomulikum kõige viimase aja sündmuste mälust kadumine, sõltumata võimalikest psühhotraumeerivatest sündmustest ja probleemidest. Alkoholi või ravimite kuritarvitamisest tingitud mälulüngad on tihedas ajalises seoses nende ainete kasutamisega ning kadunud informatsiooni ei ole võimalik kunagi taastada. Dissotsiatiivse amneesia korral ei ole amnestilisele seisundile (Korsakovi sündroom) tüüpilist lühiajalist mäluhäiret, kus vahetu mälu on häireteta, kuid juba kahe või kolme minuti pärast mälujälg kaob.

Peaaju kontusiooni või raske peavigastuse puhune amneesia on tavaliselt retrograadne, kuigi raskematel juhtudel võib ette tulla ka anterograadset amneesiat; dissotsiatiivne amneesia on tavaliselt domineerivalt retrograadne. Ainult dissotsiatiivset amneesiat saab modifitseerida hüpnoosi või abreaktsiooniga. Epilepsia korral esinevat amneesiat, skisofreenia- või depressioonipuhust stuuporit või mutismi on võimalik eristada dissotsiatiivsest amneesiast muude nendele haigustele iseloomulike sümptomite alusel.

Kõige raskem on eristada dissotsiatiivset amneesiat teadlikust amneesia simuleerimisest, selleks on vaja täpselt uurida premorbiidse isiksuse ja motivatsiooni iseärasusi. Teadlik amneesia simulatsioon on tavaliselt seotud ilmsete rahaliste probleemidega, surmahirmuga sõjaajal, surmanuhtlust või vanglakaristust määrava kohtuotsusega.

Fuuga korral avalduvad kõik dissotsiatiivsele amneesiale iseloomulikud tunnused, millele lisandub mingi näiliselt sihipärane matk kodust või töökohast eemale, kusjuures säilib enese eest hoolitsemine. Mõnel juhul võib see olla seotud uue, üllatavalt täiusliku identsuse omandamisega, tavaliselt mõneks päevaks, vahel ka kauemaks. Sooritatud matk võib olla seotud varem tuntud ja emotsionaalselt tähtsa paigaga. Kuigi kogu fuugaperioodi kohta on amneesia, võib isiku käitumine näida asjasse pühendamatule täiesti normaalsena.

Kindla diagnoosi korral peaksid esinema:

(a) dissotsiatiivse amneesia tunnused (F44.0);

(b) näiliselt sihipärane reisimine väljapoole igapäevast liikumisala (reisimist ja hulkumist peaksid eristama kohalike olude tundjad);

(c) enesehoolduse (nagu söömine, pesemine jne.) ja võõraste inimestega lihtsa sotsiaalse suhtlemise (pileti või autokütuse ostmine, tee küsimine, toidu ostmine jne.) säilimine.

Diferentsiaaldiagnoos. Temporaalse epilepsia eristamine fuugast ei valmista tavaliselt raskusi. Selge epilepsia anamnees, stressoorsete sündmuste või probleemide puudumine ja vähem sihipärane ning fragmentaarsem tegevus ja liikumine on omased epilepsiahaigetele.

Nii nagu dissotsiatiivse amneesia korral võib fuuga eristamine teadlikust simulatsioonist osutuda väga raskeks.

Patsiendi käitumine vastab stuupori kriteeriumidele, kuid uurimisel ei ilmne ühtegi somaatilisele põhjusele viitavat tõendit. Sarnaselt teiste dissotsiatiivsete häiretega on alust pidadada häiret psühhogeenseks, mida tõendab seos stressoorse elusündmusega või silmatorkava interpersonaalse või sotsiaalse probleemiga.

Stuupori diagnoosi aluseks on tahteliste liigutuste vähenemine või kadumine, reaktsiooni nõrgenemine või kadumine välistele stiimulitele, nagu valgus, müra või puudutus. Patsient lamab või istub liikumatuna pikema aja vältel. Kõne, spontaansed ja sihipärased liigutused puuduvad (peaaegu) täielikult. Kuigi võivad esineda mõningad teadvusseisundi häired, on lihastoonus, asend, hingamine ning vahel avatud silmad ja koordineeritud silmaliigutused sellised, mis lubavad täiesti kindlalt väita, et patsient ei maga ega ole teadvusetu.

Kindla diagnoosi korral peaksid esinema:

(a) stuupor;

(b) somaatilise või muu psüühikahäire puudumine, mis võiks seletada stuuporit;

(c) hiljutise stressoorse sündmuse või aktuaalsete probleemide olemasolu.

Diferentsiaaldiagnoos. Dissotsiatiivset stuuporit tuleks eristada katatoonsest, depressiivsest või maniakaalsest stuuporist. Katatoonse skisofreenia korral avalduvad tavaliselt ka muud skisofreeniale iseloomulikud sümptomid. Depressiivne ja maniakaalne stuupor arenevad suhteliselt aeglasemalt ja siin tuleks otsustamisel kasutada teistelt saadud andmeid. Nii depressiivne kui ka maniakaalne stuupor on praegusel ajal paljudes maades üha harvemaks muutunud seoses meeleoluhäirete varajase ravi levikuga.

Häired, kus isik kaotab ajutiselt identsuse ega teadvusta täielikult ümbritsevat reaalsust; mõnel juhul võib ta tegutseda nii, nagu oleks tema üle võimust saanud teine isiksus, vaim, jumalus või jõud. Tähelepanu või teadvus võivad olla ahenenud või koondunud ainult ühele või kahele vahetu keskkonna aspektile, sageli esineb vähese muutlikkusega liigutuste, pooside ja häälitsuste stereotüüpne kordamine. Siin võib käsitleda ainult selliseid transihäireid, mis segavad tavalist tegevust, esinedes väljaspool religioosseid või muid kultuuris aktsepteeritud situatsioone (või nende jätkuna).

Siin ei käsitleta transihäireid, mis ilmnevad skisofreenia või ägedate psühhooside või isiksuse mitmesuse korral, samuti juhte, kus transihäire on seotud tihedalt mõne kehalise haiguse (nagu temporaalepilepsia või peaajuvigastus) või psühhoaktiivsete ainete intoksikatsiooniga.

Nende häirete korral on keskseks liigutuste häire või kadumine või tundlikkuse (tavaliselt nahatundlikkuse) vähenemine või puudumine. Patsient esitab seda kui kehalist häiret, kuigi ei leita midagi, mis võiks seda põhjendada. Sümptomid paistavad sageli väljendavat patsiendi arusaamu kehalisest häirest ja võivad olla mittevastavuses füsioloogiliste või anatoomiliste printsiipidega. Lisaks viitab patsiendi psüühilise seisundi uurimine ja tema sotsiaalne situatsioon sellele, et funktsioonide kadumisest tulenev puue võiks aidata patsiendil põgeneda temale ebameeldivast konfliktist või kaudselt väljendada sõltuvust või pahameelt. Kuigi probleemid või konfliktid on teistele inimestele ilmsed, eitab patsient nende olemasolu ja seletab distressi esinevate sümptomite või resulteeruva puudega.

Sümptomitest tulenev talitlusvõime häiritus võib varieeruda situatsioonist situatsiooni, sõltudes juuresolevate inimeste arvust ja sellest, kes nad on, ning patsiendi emotsionaalsest seisundist. Teiste sõnadega, lisaks kesksetele ja mittevarieeruvatele motoorsetele või sensoorsetele häiretele, mis ei ole tahtliku kontrolli all, võib lisanduda mitmesuguse ulatusega tähelepanuotsiv käitumine.

Mõnel patsiendil tekivad sümptomid tihedas seoses psühholoogilise stressiga, kuid teistel ei pruugi see olla nähtav. Võib esineda raske talitlusvõime häire rõhutatult rahulik aktsepteerimine (belle indifférence), kuid see ei ole universaalne tunnus, kuna seda võib leida ka ilmset ja rasket kehalist haigust põdeval ja sellega hästi kohanenud isikul.

Tavaliselt on juba varem täheldatud hälbeid patsiendi isiksuses ja lähisuhetes, tema lähedased sugulased või sõbrad võivad põdeda kehalist haigust, mille sümptomid on sarnased patsiendi omadega. Selle häire väheväljendunud ja mööduvaid variante on sageli noorukitel, eriti tütarlastel, kroonilised vormid on iseloomulikud nooremale täiskasvanueale. Mõni üksik inimene võib korduvalt reageerida stressile samalaadsete häiretega, mis seetõttu võivad manifesteeruda ka kesk- ja vanemas eas.

Siia on lülitatud häired, mis sisaldavad ainult aistingute kadumist. Häireid, mis sisaldavad veel muid aistinguid, nagu valu, ja teisi kompleksaistinguid, mida vahendab vegetatiivne närvisüsteem, käsitletakse somatoformsete häirete all (F45.-).

Diagnoosi peab suhtuma äärmiselt ettevaatlikult, kui tegemist on närvisüsteemi füüsilise häirega või eelnevalt hästi kohanenud, normaalse perekonnaelu ja suhetega indiviidiga.

Kindlaks diagnoosiks on vajalik:

(a) ei tohi olla ühegi kehalise häire (haiguse) tunnuseid ja

(b) on vaja tunda piisavalt patsiendi psühholoogilist ja sotsiaalset situatsiooni ja tema isiklikke suhteid, et otsustada kindlalt häire põhjuste üle.

Diagnoos peaks jääma esialgseks või ajutiseks, kui on võimaliku kehalise häire kahtlus või kui ei ole võimalik aru saada, miks häire tekkis. Ebaselgetel juhtudel tuleb meeles pidada raske kehalise või psüühilise häire võimalikkust.

Diferentsiaaldiagnoos. Varases staadiumis olevaid progresseeruvaid neuroloogilisi häireid, eriti sclerosis multiplex'i või süsteemset luupuserütematoosi on kerge segi ajada motoorsete ja tundlikkushäiretega kulgevate dissotsiatiivsete häiretega. Patsiendid, kes reageerivad sclerosis multiplex'ile distressi ja tähelepanuotsiva käitumisega, valmistavad erilisi raskusi ning on vajalik suhteliselt pikk jälgimisaeg, et jõuda diagnoosis selgusele.

Hulgi esinevaid ja haigusena tõlgitsetavaid somaatilisi kaebusi tuleks klassifitseerida mujal kas somatoformsete häirete (F45.-) või neurasteenia all (F48.0).

Üksikud dissotsiatiivsed sümptomid võivad ilmneda mõne raskema psüühikahäire korral, nagu skisofreenia või raske depressioon, kuid tavaliselt on viimased äratuntavad ning neid tuleks nii diagnoosimisel kui kodeerimisel eelistada dissotsiatiivsete häirete ees.

Motoorse või tundlikkushäire teadliku simuleerimise eristamine dissotsiatiivsest häirest on sageli väga raske; otsus tugineb üksikasjalikul jälgimisel, samuti patsiendi isiksuse analüüsil, häire tekkel esinenud keskkonnatingimuste tundmaõppimisel ning paranemise ja püsiva invaliidsuse tagajärgede võrdlemisel.

Kõige sagedasemaks motoorse dissotsiatiivse häire avalduseks on võimetus liigutada jäset (jäsemeid) või selle osa (osi). Paralüüs võib olla täielik või osaline, aeglaste liigutuste ja nõrkusega. Võivad ilmneda mitmesugusel kujul ja ulatuses koordinatsioonihäired (ataksia), eriti jalgades, mille tagajärjeks on veider kõnnak või võimetus ilma abita seista (astaasia-abaasia). Võib esineda ühe või mitme jäseme või kogu keha rõhutatud värisemine või vappumine. Häired võivad olla väga sarnased (orgaanilise) ataksia, apraksia, akineesia, afoonia, düsartria, düskineesia või paralüüsi puhustele.

Liigutuste poolest võivad dissotsiatiivsed krambid (pseudokrambid) olla väga sarnased epileptiliste krampidega, kuid keelde hammustamist, kukkumisest tingitud vigastusi ja uriinipidamatust tuleb väga harva ette ning teadvuse kaotus puudub või selle asemel ilmneb stuupor või transiseisund.

Naha anesteetiliste alade piirid on sageli sellised, et on kohe selge, et need väljendavad pigem patsiendi ideid kehalistest funktsioonidest kui meditsiinilisi arusaamu. Tundlikkuse kaotusele kaasuvad sageli kaebused paresteesia üle. Nägemise kaotus dissotsiatiivsete häirete korral on väga harva täielik ning rohkem esineb nägemisteravuse alanemist, nägemise üldist ähmasust või nägemisvälja ahenemist. Vaatamata kaebustele nägemise kaotuse üle, on patsiendi liikuvus ja motoorne talitlus üllatavalt head.

Dissotsiatiivne kurtus või anosmia esinevad palju harvemini kui tundlikkus- või nägemishäired.

Siin kodeeritakse eespool kirjeldatud dissotsiatiivsete häirete (F44.0-F44.6) segavorme.

F44.80 Ganseri sündroom

Ganseri kirjeldatud komplekshäire, millele on iseloomulikud umbkaudsed vastused ja millele kaasub tavaliselt mitmesuguseid teisi dissotsiatiivseid sümptomeid, sageli kujul, mis viitab psühhogeensele etioloogiale.

F44.81 Isiksuse mitmesus

Väga harva ette tulev häire ning on vaieldav, millises ulatuses on see iatrogeenne või kultuurile iseloomulik. Oluline tunnus on kahe või enama selgelt väljendunud isiksuse ilmne olemasolu ühes indiviidis, kusjuures korraga esineb vaid üks neist. Iga isiksus on täielik, omades individuaalset mälu, käitumist ja eelistusi, mis võivad olla märkimisväärses vastuolus premorbiidse isiksusega.

Kahe isiksuse koosesinemisel domineerib tavaliselt neist üks, kuid kummalgi pole juurdepääsu teise isiksuse mälule ning nad ei ole tavaliselt ka teineteise olemasolust teadlikud. Esimene üleminek ühelt isiksuselt teisele on tavaliselt ootamatu ja seotud tihedalt psühhotraumeeriva sündmusega. Hilisemad muutused on sageli seotud dramaatiliste või stressoorsete sündmustega või ilmnevad teraapia ajal relaksatsiooni, hüpnoosi või abreaktsiooni tulemusena.

F44.82 Lapse või noorukiea mööduv dissotsiatiivne häire

F44.88 Muud täpsustatud dissotsiatiivsed häired

Somatoformsetele häiretele on iseloomulikud püsivad somaatilised sümptomid, mille puhul, vaatamata korduvale uurimisele, ei leita orgaanilist alust ning patsiendid pöörduvad jätkuvalt oma kaebustega arsti poole. Kui kehalised häired esinevadki, ei seleta need piisavalt sümptomite iseloomu ega ulatust, kaasuvat distressi ega patsiendi ülemäärast hõivatust. Isegi siis, kui sümptomite algus ja püsimine on seotud ebameeldiva elusündmuse, raskuste või konfliktidega, avaldavad patsiendid tavaliselt vastupanu püüdlustele seletada neid häireid psühholoogiliste põhjustega, ka ilmsete depressiooni ja ärevuse sümptomite esinemisel. Selle häire mõistmine nii psühholoogilisel kui ka somaatilisel tasandil võib valmistada pettumuse nii patsiendile kui ka arstile.

Nende häirete korral võib tavaliselt näha tähelepanuotsivat (histrioonilist) käitumist, eriti patsientidel, kes on solvunud sellest, et neil ei õnnestunud veenda arsti oma haiguse kehalises olemuses ja edasiste uuringute vajalikkuses.

Diferentsiaaldiagnoos. Eristamine hüpohondrialuulust eeldab patsiendi põhjalikku tundmaõppimist. Kuigi veendumus on küllaltki püsiv ja põhjendamatu, on see siiski teataval määral vähemalt lühiajaliselt mõjustatav vastuargumentide, rahustamise ja veel mõne uuringu tegemisega. Pealegi võib ebameeldivate ja hirmutavate kehaliste aistingute väärseletamine kehalise haigusena olla mõnes kultuurisituatsioonis täielikult aktsepteeritav.

Patsiendil on väga mitmekesised, korduvad ja sageli muutuvad kehalised sümptomid, mis on tavaliselt juba avaldunud mitme aasta vältel, enne kui patsient suunatakse psühhiaatri vastuvõtule. Enamusel patsientidest on anamnees väga komplitseeritud, nad on pöördunud mitmete arstide poole, neile on tehtud palju negatiivse tulemusega uuringuid või kasutuid operatsioone. Sümptomid võivad olla seotud suvalise organi või organisüsteemiga, kõige tavalisemad on gastrointestinaalsed nähud (valu, röhitised, oksendamine, iiveldus jne.) ja ebanormaalsed nahaaistingud (sügelus, kõrvetustunne, kihelus, tuimus, ülitundlikkus jne.), seksuaal- ja menstruaalhäired.

Sageli esineb ka märgatav depressioon ja ärevus, mis võib vajada spetsiifilist ravi.

Häire kulgeb krooniliselt ja lainetavalt ning on sageli seotud püsiva sotsiaalse, interpersonaalse ja perekondliku käitumise kahjustumisega. Häire on tüüpilisem naistele ja algab sageli varases täiskasvanueas.

Sagedaste ravikuuride tõttu võib lisanduda ravimite (tavaliselt sedatiivsete ja analgeetiliste) kuritarvitamine või neist sõltuvus.

Kindel diagnoos eeldab kõigi järgnevate tunnuste olemasolu:

(a) vähemalt kaks aastat kestnud, hulgi esinevad väga mitmekesised kehalised sümptomid, millele ei ole leitud somaatilist seletust;

(b) arstide arvamuse, et patsiendil ilmnevaid sümptomeid ei ole võimalik seletada ühegi kehalise häire või haigusega, püsiv mitteaktsepteerimine;

(c) esineb sotsiaalse ja perekondliku tegevuse kahjustus, mille põhjuseks on sümptomite iseloom ning neist tulenev käitumine.

Diferentsiaaldiagnoos. Oluline on eristamine järgmistest häiretest.

Kehalised haigused. Kestva somatisatsiooni korral võib patsiendil nii nagu igal teisel samas eas inimesel sellest häirest sõltumatult areneda iseseisvaid kehalisi häireid (haigusi). Kaebuste iseloomu või stabiilsuse muutumise korral, mis võiks viidata kehalisele haigusele, tuleb patsienti täiendavalt uurida, vajadusel suunata konsultatsioonile.

Depressioon ja ärevushäired. Somatisatsioonile kaasub tavaliselt mõningane ärevus ja depressioon, mida ei tule eraldi määrata ka juhul, kui need on piisavalt väljendunud ja püsivad, et neid võiks diagnoosida eraldi. Siiski võivad pärast 40. eluaastat ilmnevad ja hulgaliselt esinevad kehalised sümptomid olla primaarse depressiooni varased ilmingud.

Hüpohondria. Somatisatsioonihäire korral on põhirõhk asetatud kehalistele sümptomitele enestele ja nende mõjudele, samal ajal kui hüpohondria korral ei ole peatähelepanu niivõrd sümptomitel, kui neid põhjustanud oletataval progresseeruval ja raskel haigusprotsessil ja selle kahjulikel tagajärgedel. Hüpohondria korral soovib patsient uuringuid, et selgitada tema haiguse olemust. Somatisatsioonihäire korral on patsient rohkem huvitatud ravist, mis eemaldaks ebameeldivad sümptomid. Somatisatsiooni korral on iseloomulik ravimite ülemäärane kasutamine ja arsti soovituste eiramine, kuid hüpohondriline patsient pigem kardab ravimeid ja nende kõrvaltoimeid ning otsib kinnitust erinevate arstide käest.

Luululised häired (somaatilise luuluga skisofreenia ja hüpohondrilise luuluga depressioon). Luululistele häiretele on iseloomulik väärveendumuse ebareaalne ja veider iseloom, samuti on kehaliste sümptomite hulk väiksem ning need on tunduvalt püsivamad.

Lühikese kulu (alla 2 aasta) ja vähem väljendunud sümptomite korral on soovitatavam kasutada diferentseerumata somatoformse häire (F45.1) diagnoosi.

On hulgaliselt mitmesuguseid ja püsivaid kehalisi kaebusi, kuid seisund ei vasta siiski täielikult somatisatsioonihäire kriteeriumidele. Näiteks ei esitata kaebusi nii jõulisel ja dramaatilisel viisil, neid võib olla vähem ning sotsiaalseid ja perekondlikke probleeme ei pruugi üldse kaasneda. Tõendid psühhogeenia kohta ei ole absoluutse tähendusega, kuid somaatiline alus peab kindlasti puuduma, et seda häiret diagnoosida.

Kui siiski on mingi võimalus, et kehaline häire on olemas, või on psühhiaatriline uurimine diagnoosimise ajaks veel pooleli, võib kasutada ka teisi diagnoose RHK-10 vastavatest peatükkidest.

Diferentsiaaldiagnoos on analoogne somatisatsioonihäire (F45.0) puhusega.

Kõige olulisem iseärasus on püsiv hõivatus ideest, et esineb mingi raske ja progresseeruv kehaline haigus. Patsiendid esitavad püsivalt kehalisi kaebusi või on ülemäära mures välimuse mõne (kujuteldava) puude pärast. Normaalseid ja tavalisi aistinguid või välimust tõlgendatakse kui ebanormaalseid ja häirivaid. Tavaliselt on tähelepanu suunatud ühele või kahele organile või organisüsteemile. Patsient võib nimetada kardetavat kehalist haigust või keha defekti, kuid veendumuse sügavus ja häire liik võib igal kohtumisel patsiendiga varieeruda. Tavaliselt võib patsient pidada võimalikuks ka mingit teist kehalist haigust või mitut haigust lisaks kõige suuremat muret tekitavale kehalisele haigusele.

Sageli kaasuvad märgatav depressioon ja ärevus ning võivad anda alust lisadiagnoosile. Häire ilmneb harva esimest korda pärast 50. eluaastat ning nii sümptomite kulg kui ka invaliidsus (disability) on enamasti kroonilised ja lainetavad. Hüpohondriline veendumus ei tohi olla luululine. Hirm ühe või mitme haiguse ees (nosofoobia) tuleks samuti klassifitseerida siin.

Sündroom avaldub võrdselt meestel ja naistel ning ei ole mingeid spetsiifilisi perekonnafaktoreid (vastandina somatisatsioonihäirele).

Paljud patsiendid, eriti need, kellel on häire mõõdukamad vormid, jäävad somaatilise meditsiini sfääri. Suunamist psühhiaatri vastuvõtule pannakse tavaliselt pahaks, välja arvatud siis, kui seda õnnestub teha häire algusjärgus raviarsti ja psühhiaatri taktiundelises koostöös. Sotsiaalse suutlikkuse kahjustus võib varieeruda: mõni patsient võib perekonnas domineerida või sellega manipuleerida ning väike osa patsientidest võib funktsioneerida täiesti normaalselt.

Kindla diagnoosi korral peaks avalduma kõik järgnevalt esitatu:

(a) vaatamata sellele, et korduvad uuringud ei kinnita somaatilist alust, püsib veendumus ühe või mitme raske kehalise haiguse esinemises, mis tugineb mingi(te) sümptomi(te) väärale interpretatsioonile, või on püsiv mure oletatava kehalise defekti pärast;

(b) püsiv vastupanu erinevate arstide arvamusele ja veenmisele, et isikul ei ole ühtegi kehalist häiret või haigust.

Diferentsiaaldiagnoos. Oluline on eristamine järgnevatest häiretest.

Somatisatsioonihäire. Põhirõhk on häirel enesel ja selle tagajärgedel ning mitte niivõrd üksiksümptomitel, nagu somatisatsiooni korral. Hüpohondriale on iseloomulikum püsiv keskendumine ühele või vahel ka kahele võimalikule kehalisele haigusele, erinevalt somatisatsioonist, kus enamasti nimetatakse mitut võimalikku haigust ning need ka muutuvad aja jooksul. Hüpohondria korral ei ole sugupoolte vahel häire levikus märgatavat erinevust ega perekondliku faktori kaasatust.

Depressiivsed häired. Kui depressiooni sümptomid domineerivad ja eelnevad hüpohondriliste mõtete tekkele, siis võib depressiivne häire olla primaarne.

Luululised häired. Hüpohondria korral esinevad veendumused ei ole nii püsivad kui skisofreenia- ja depressioonipuhused somaatilised luulumõtted.

Paanika- ja ärevushäired. Paanikahäire korral esinevaid kehalisi sümptomeid võidakse interpreteerida kui raske kehalise haiguse tunnuseid, kuid nende sümptomite selgitamine rahustab tavaliselt patsiente sedavõrd, et mingit väärveendumust kehalisest haigusest ei teki.

Patsient esitab oma sümptomeid, nagu oleksid need põhjustatud mõne vegetatiivse innervatsiooni või kontrolli all oleva organi või organisüsteemi (nt. kardiovaskulaarse, gastrointestinaalse või respiratoorse) orgaanilisest häirest. (Siia on lülitatud ka mõned urogenitaalsüsteemi häirete sümptomid). Kõige tavalisemad ja tüüpilisemad nähud ongi kardiovaskulaar- (kardiaalne neuroos), respiratoor- (psühhogeenne hüperventilatsioon ja luksumine) ja gastrointestinaalsüsteemi poolt (maoneuroos, neurootiline diarröa). Tavaliselt tuleb ette kahte tüüpi sümptomeid, sõltuvalt sellest, kas need väljendavad organi või organisüsteemi häiret. Esimest tüüpi sümptomid, millele diagnoos tavaliselt tugineb, väljendavad vegetatiivset aktivatsiooni (autonomic arousal): südamekloppimine, higistamine, punastamine, treemor jne. Teist tüüpi on sellised idiosünkraatilised, subjektiivsed ja mittespetsiifilised sümptomid nagu lühiajalised valuaistingud, põletustunne, raskustunne, pingulolek, tunne, nagu oldaks tursunud või puhitunud. Neid vaevusi omistatakse mõnele organile või organisüsteemile. Seega on selgelt väljendunud vegetatiivne aktivatsioon ja lisaks mittespetsiifilised subjektiivsed vaevused, mida seostatakse püsivalt mingi organi või organisüsteemiga.

Mitmel selle häirega patsiendil on ka psühholoogilise stressi tunnused, raskused või probleemid, mis tunduvad olevat antud häirega seotud, kuid seda ei ole alati kõigil patsientidel, kes vaatamata sellele vastavad täielikult häirele esitatud kriteeriumidele.

Mõne häire korral võib esineda kehaliste funktsioonide minimaalset häiritust, nagu luksumist, puhitusi ja hüperventilatsiooni, kuid need iseenesest ei põhjusta organi või organisüsteemi funktsiooni olulisi häireid.

Kindla diagnoosi korral peavad esinema kõik järgmised tunnused:

(a) püsivad ja häirivad vegetatiivse aktivatsiooni tunnused, nagu südamekloppimine, higistamine, treemor, kuuma-külmahood;

(b) subjektiivsed lisasümptomid, mis seostuvad mingi organi või organisüsteemiga:

(c) mure ja distress seoses organi või organisüsteemi võimaliku raske häirega (sageli täpselt määratlemata), patsient ei reageeri korduvatele seletustele ja rahustamisele arsti poolt;

(d) ei esine organi või organisüsteemi olulisi kahjustusi morfoloogilisel või funktsionaalsel tasemel.

Diferentsiaaldiagnoos. Generaliseerunud ärevuse korral domineerivad vegetatiivse aktivatsiooni psühholoogilised komponendid, nagu hirm ja ärevus, ning puudub püsiv tähelepanu keskendamine kehalistele sümptomitele. Somatisatsioonihäire korral võib samuti esineda vegetatiivne aktivatsioon, kuid see ei domineeri või ei ole nii püsiv kui muud aistingud ja tunded ning sümptomeid ei seostata ühe organi või organisüsteemiga.

Viiendat koodinumbrit võib kasutada, määramaks organit või organisüsteemi, millega patsient seostab oma sümptomeid:

F45.30 Kardiovaskulaarne düsfunktsioon

F45.31 Mao-sooletrakti ülaosa düsfunktsioon

F45.32 Mao-sooletrakti alaosa düsfunktsioon

F45.33 Respiratoorne düsfunktsioon

F45.34 Urogenitaalne düsfunktsioon

F45.38 Muu organi või organisüsteemi düsfunktsioon

Domineerib püsiv, raske ja distressi põhjustav valu, mida ei ole täielikult võimalik seletada füsioloogilisel alusel või somaatilise häirega ja mis ilmneb emotsionaalse konflikti tõttu või psühhosotsiaalsetel põhjustel. Viimased peavad olema piisavalt väljendunud, et neid oleks võimalik käsitleda etioloogilise faktorina. Tulemusena suureneb oluliselt nii inimlik kui meditsiiniline toetus ja tähelepanu.

Siia ei lülitata arvatavalt psühhogeenset valu, mis esineb depressiooni või skisofreenia korral. Valu, mille on põhjustanud tuntud või eeldatav psühhofüsioloogiline mehhanism, nagu lihaspingevalu või migreen, kuid mida peetakse psühhogeenseks, tuleks kodeerida F54 all ning lisaks tuleks veel märkida lisakood mõnest teisest ICD-10 osast (näiteks migreen, G43.-).

Diferentsiaaldiagnoos. Kõige tavalisem diferentsiaaldiagnostiline probleem on eristamine histriooniliselt võimendatud orgaanilisest valust. Orgaanilise valuga patsiendid, kellel ei ole valu põhjus veel täpselt diagnoositud, võivad olla hirmunud või düsfoorilised ning seetõttu samuti käituda tähelepanuotsivalt. Somatisatsioonihäirele on iseloomulikud väga mitmesugused valukaebused, kuid need ei ole nii püsivad ega domineeri teiste kaebuste hulgas.

Nende häirete puhused sümptomid ei ole vahendatud vegetatiivse närvisüsteemi poolt ning on piiritletud kindla kehaosa või organisüsteemiga. Siin ei ole sümptomid nii polümorfsed ja muutlikud kui somatisatsioonihäire (F45.0) või diferentseerumata somatoformse häire (F45.1) korral. Koed ei ole siin kahjustatud.

Selles rubriigis käsitletakse kõiki muid somaatiliste häiretega mitteseotud kehatajuhäireid (disorder of sensation), mis on tihedas ajalises seoses stressoorsete sündmuste või probleemidega või suurendavad patsiendile osutatavat tähelepanu. Kõige tavalisemateks nähtudeks on lämbumistunne, tunne, nagu miski liiguks nahal, ja paresteesiad. Siia lülitatakse veel sellised häired nagu

(a) globus hystericus (düsfaagiat põhjustav tükitunne kõris);

(b) psühhogeenne tortikollis ja muud spastilised häired (v.a. Tourette'i sündroom);

(c) psühhogeenne pruriitus (v.a. spetsiifilised nahakahjustused, nagu alopecia, dermatiit, ekseem või psühhogeense päritoluga urtikaaria (F54));

(d) psühhogeenne düsmenorröa (v.a. düspareuunia (F52.6) ja frigiidsus (F52.0)).

Selle häire käsitlemisel ilmnevad kultuuriti märkimisväärsed variatsioonid. Esineb kaks suures osas kattuvat tüüpi. Esimese alatüübi korral on peamiseks iseärasuseks kiire väsimine pärast vaimset pingutust, mille tõttu väheneb sageli professionaalse või muu igapäevategevuse produktiivsus. Vaimset väsimust kirjeldatakse tüüpiliselt kui tähelepanu hajutavate mõtete ja mälestuste pealetungi, keskendumisvõime vähenemist või üldiselt ebaproduktiivset mõtlemist. Teise alatüübi korral on rõhk tühisest pingutusest tekkival kehalisel e. füüsilisel väsimusel ja kurnatusel, millele kaasuvad lihasvalud ja võimetus lõõgastuda. Mõlema alatüübi korral on rohkesti mitmesuguseid ebameeldivaid kehalisi aistinguid, nagu peapööritus, pingepeavalu ja üldise ebastabiilsuse tunne. Tavaline on mure nõrgeneva vaimse ja füüsilise tervise pärast, ärrituvus, anhedoonia ja mitmesuguse väljendusega depressioon ja ärevus. Sageli esinevad unehäired, eriti raskused uinumisel, sagedane ärkamine öösel. Võib esineda ka väljendunud hüpersomnia.

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud:

(a) kas püsivad ja distresseerivad kaebused kiire väsimise üle pärast vaimset pinget või püsivad ja distresseerivad kaebused väsimise ja kurnatuse üle pärast minimaalset kehalist pingutust;

(b) vähemalt kaks sümptomit järgnevatest:
- peapööritus,
- pingepeavalud,
- unehäired,
- võimetus lõõgastuda,
- ärrituvus,
- düspepsia;

(c) vegetatiivsed või depressiivsed sümptomid ei ole piisavalt püsivad ja rasked, vastamaks mõnele spetsiifilisemale häirele selles klassifikatsioonis.

Diferentsiaaldiagnoos. Paljudes maades ei kasutata neurasteeniat diagnostilise kategooriana. Sageli vastavad minevikus neurasteeniana diagnoositud häired tänapäevastele depressiooni või ärevushäire kriteeriumidele. Siiski on juhte, mis vastavad rohkem neurasteenia kirjeldusele kui mõnele muule neurootilisele sündroomile, ning mõnes kultuuris võib selliseid seisundeid sagedamini ette tulla kui teistes. Kui kasutatakse neurasteenia diagnoosi, tuleks kõigepealt välistada depressiooni või ärevushäire võimalus. Sündroomi tunnusjooneks on patsiendi keskendumine väsimisele ja nõrkustundele ning mure vähenenud vaimse ja füüsilise produktiivsuse üle (vastandina somatoformsetele häiretele, kus kliinilises pildis domineerivad kehalised kaebused ja oletatava kehalise haigusega tegelemine). Kui neurasteeniasündroom tekib pärast kehalist haigust (viirusinfektsioon, viirushepatiit või infektsioosne mononukleoos), tuleks ka viimane diagnoosis märkida.

Häire, mille all kannatav isik kaebab, et tema psüühiline tegevus, keha ja/või ümbrus on muutunud nii, et see tundub ebareaalsena või automaatsena. Indiviid võib tajuda, et ta ei mõtle enam oma mõtteid, kujutlusi või mälestusi; et ta liigutused ja käitumine ei ole tema omad; et ta keha tundub elutu ja võõras; ümbrus näib värvitu ja elu kunstlik, nagu etendataks seda laval. Mõnel juhul tundub neile, et nad näevad end kõrvalt või oleksid justkui surnud. Emotsioonide kadumine on nendest mitmekesistest fenomenidest kõige sagedasem.

Patsientide arv, kellel see häire esineb puhtal või isoleeritud kujul, on väike. Tavalisem on, et depersonalisatsiooni-derealisatsioonisümptomid ilmnevad depressiooni, foobia või sundseisundi korral. Selle sündroomi elemente võib leida ka vaimselt tervetel isikutel väsimuse, sensoorse deprivatsiooni, hallutsinogeenide intoksikatsiooni korral või hüpnagoogsete-hüpnopompiinsete fenomenidena. Depersonalisatsiooni-derealisatsioonifenomen on sarnane sellega, mida kogetakse äärmuslikult eluohtlikus situatsioonis.

Kindla diagnoosi korral peavad esinema kas (a) ja/või (b) koos (c) ja (d)-ga:

(a) depersonalisatsioonisümptomid, s.t. tajutakse, et tunded ja/või kogemused oleksid kui eraldatud, eemal olevad, pole omad, on kadunud jne.;

(b) derealisatsioonisümptomid, s.t. objektid, inimesed ja/või ümbrus tundub olevat ebareaalne, eemalolev, kunstlik, värvitu, elutu jne.;

(c) neid häireid kogetakse kui subjektiivset ja spontaanset muutust, mitte kui väliste jõudude või teiste inimeste mõju tulemust;

(d) selge teadvus ja epilepsia või toksilise segasusseisundi puudumine.

Diferentsiaaldiagnoos. Häiret tuleb eristada teistest häiretest, kus tajutakse isiksuse muutumist, nagu skisofreenia, dissotsiatiivsed häired (puudub muutuse teadvustamine) ja mõnel juhul varajane dementsus. Derealisatsiooni-depersonalisatsioonifenomene võib esineda sekundaarsetena ka temporaalepilepsia korral.

Kui derealisatsiooni-depersonalisatsiooni sündroom ilmneb osana diagnoositavast depressiivsest, foobsest, sund- või skisofreensest häirest, tuleks põhidiagnoosina eelistada viimaseid.

See kategooria sisaldab ebaselge etioloogiaga ja nosoloogilise staatusega käitumise, uskumuste ja emotsioonide segahäireid, mis on mõnes kultuuris eriti sagedased, näiteks Dhati sündroom, koro ja latah. Nende sündroomide tugev seos lokaalselt aktsepteeritud kultuuriliste uskumustega viitab, et neid on õigem käsitleda mitteluululistena.