Diagnostilised intervjuud

  Sissejuhatus

  CIDI - the Composite International Diagnostic Interview

  SCAN - the Schedules for Clinical Assessment in Neuropsychiatry (SCAN)

  PDI -

Võib eristada sturktureerituid ja semistruktureeritud diagnostilisi intervjuusid.
Struktureeritud diagnostilist intervjuud (nt CIDI) saavad kasutada ka psühhiaatriaalast väljaõppet mitte saanud isikud, kuna nende puhul intervjueerija märgib vastused nii nagu uuritav vastab.
Semistruktureeitud diagnostilised intervjuud on komplitseeritumad ja intervjueerija peab kindlalt teadma küsimuste tähendust ja olema suuteline vajadusel küsimusi ümber sõnastama ning intervjuu läbiviimisel suutma meelespidada hulgaliselt definitsioone ja reegleid.

CIDI ja SCAN on varustatud hindamisalgoritmidega arvutil, mis võimaldavad kogutud andmete alusel määrata diagnoosi vastavalt DSM-IV või RHK-10 diagnostilistele kriteeriumitele.

Viimasel ajal on kättesaadaval ka vastavate intervjuude elektroonilised versioonid, mis võimaldavad kiirendada andmetöötlust. SCAN-i läbiviimine ilma arvutita on äärmiselt keeruline ning seetõttu tuleks kindlalt eelistada arvutiversiooni.

http://www.who.int/msa/cidi/index.htm (vt. CIDI 2.1)

CIDI oli esialgselt väljaarendatud kasutamiseks epidemioloogilistes uurimistöödes, kuid on rakendatav ka teaduslikel ja kliinilistel eesmärkidel. CIDI on WHO ja NIH (US National Institutes of Health) koostöö tulemus   ja on kõige sagedamini kasutatav diagnostiline intervjuu. CIDI-t on kasutatud kahes suuremas epidemioloogilises uurimistöös US-s ja Austraalias (1997).

Intervjuu koosneb üksikutest moodulitest, mis katavad selliseid häireid nagu

somatoformsed häired,
ärevushäired,
depressiivsed häired,
mania,
skisofreenia,
söömishäired,
kognitiivne kahjustus
häired psühhoaktiivsetest ainetest.
CIDI ei anna hinnangut isiksushäirete kohta.

Intervjuu on hästi struktureeritud, piisavalt kompleksne oma reeglite poolest ning on väga usaldusväärne treenitud intervjueerijate osas, kes ei oma muud kliinilist kogenust ega väljaõpet.

Intervjuu käigus uuritavale esitatakse küsimusi psüühikahäirete sümptomite kohta. Positiivse vastuse korral järgnevad küsimused vastavalt Probe Flow Chart, mille alusel määratakse kas sümptom on võimalik psühhiaatriline sümptom (s.t. on kliiniliselt olulise tähendusega ja ei ole seotud ravimitega, psühhoaktiivsete ainetega ega kehaliste haiguste ja vigastutega). Negatiivse vastuse korral teatud järgnevad küsimused jäetakse kõrvale.

Hindamisalgoritm arvutil võimaldab saada diagnoosid vastavalt DSM-IV ja RHK-10 diagnostilistele kriteeriumitele.

1. World Health Organization. (1993). Composite International Diagnostic Interview - Version 1.1. Geneva: WHO.
2. World Health Organization. (1993). The ICD-10 Classification of Mental and Behavioural Disorders: Diagnostic Criteria for Research. Geneva: WHO.
3. American Psychiatric Association. (1994). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (Fourth Edition). Washington, DC: APA.

CIDI 1.1 on tõlgitud eesti keelde TÜ Psühhiaatrikliinikus.

CIDI-Auto 2.1

CIDI-Auto eeliseks on oluline ajavõit andmete kogumisel ja sisestamisel, kõik toimub samaaegselt.

World Health Organization. (1992). Schedules for Clinical Assessment in Neuropsychiatry. Geneva: WHO.

Erinevalt CIDI-st, kus otsus psüühikahäire kliinilise tähenduse kohta tehakse standardsete küsimuste alusel, SCAN-i puhul intervjueerija otsustab, mida märkida subjektilt saadud informatsiooni alusel, alati meeles pidades teatud kindlaid definitsioonide ja hindamise reegleid.

1.  Somatoformsed häired
2.  Ärevushäired
3.  Meeleoluhäired 
4.  Obsessiiv-kompulsiivne häire
5.  Probleemid seoses söögiisu ja unega
6.  Söömishäired
7.  Psühhootilised häired
8.  Orgaanilised psüühikahäired
9.  Psühhoaktiivsed ained (alkohol, narkootikumid)
10. Uurimisblokk (näiteks afekt, kõne)