11.–14. aprillil osalesid kopsukliiniku doktorid Tanel Laisaar ja Anastassia Kamõnina ning anestesioloogia-intensiivravi kliiniku doktorid Stanislav Agejev ja Pille Parm südame- ja kopsutransplantatsiooni alasel koolitusel Nizzas Prantsusmaal. Koolitust korraldas International Society for Heart and Lung Transplantation. Kliinikumi arstide osalemist toetas kliinikumi arendusfond.
Kliinikumi Leht uuris dr Anastassia Kamõninalt, millised on tema värsked muljed.
Dr Anastassia Kamõnina, miks te otsustasite just sellele koolitusele minna?
Kopsusiirdamisealaseid konverentse on maailmas vähe ja antud oli neist kõige suurem. Koostöös dr Marget Savisaarega tegelen igapäevaselt kopsusiirdamisejärgsete patsientide jälgimisega. Seetõttu oli teadmiste täiendamine selles valdkonnas kindlasti vajalik.
Koolitus keskendus nii südame- kui ka kopsusiirdamisele. Kas on tavapärane, et neid kahte käsitletakse koos?
Rahvusvaheline südame- ja kopsusiirdamise organisatsioon on loodud 1981. aastal ning selleaastane konverents toimus juba 38. korda. See on tõenäoliselt ajalooliselt nii kujunenud, et antud organisatsioon käsitleb nii kopsu kui ka südame siirdamise alaseid teemasid. Kuigi, viimasel kümnel aastal on maailmas kopsusiirdamiste arv nii jõuliselt kasvanud, et mõlema organi transplantatsioone saaks käsitleda ka eraldi konverentsidel. Antud konverentsil toimus paralleelselt mitu sessiooni ning spetsialistid said valida enda jaoks huvitavama teema. Seega minu jaoks oli see kopsusiirdamisele pühendatud konverents.
Mis avaldas teile nähtust ja kuuldust enim muljet?
Konverentsil käsitletud teemasid oli väga palju. Näiteks, kuidas suurendada doonororganite arvu ning vähendada sellega ootelehel olevate patsientide surevust kasutades „non-heart-beating organ“ doonoreid. Eestis puudub praegu vastav seadusandlus, aga sellega tuleb kindlasti tulevikus tegeleda, et saaksime patsiente paremini aidata.
Üheks teemaks oli ka haigete siirdamiseelse hindamise uusimad nüansid. Eraldi sessioon oli pühendatud tsüstilise fibroosi haigete käsitlusele. Siirdamise mõttes on selle diagnoosiga haiged erilised nii peri- kui ka postoperatiivsel jälgimisel. Kuna lähiaastatel tuleb kopsusiirdamise ootelehele selle diagnoosiga mitu noort inimest, aitavad konverentsil saadud teadmised mul paremini neid haigeid käsitleda.
Palju oli juttu ka äratõukereaktsioonidest, nende kiiremast ja paremast diagnoosimise meetoditest ja ravist. Elulemus pärast kopsusiirdamist on iga aastaga kasvanud ning seoses sellega on tekkinud uued probleemid. Eraldi sessioon oli pühendatud siiratud patsientide pahaloomuliste kasvajate riskidele ning nende skriiningule. Meie keskuses on see samuti väga aktuaalne teema, kuna esimesed siirdamised on tehtud juba 10 aastat tagasi ning meie haigetel on ka diagnoositud esimesed pahaloomulised haigused.
Kas pärast koolitusel käimist on nüansse või võtteid, mida saaksite kohe ka oma töös kasutada?
Suur osa ettekandeid olid väga praktilised ning loengute ajal sain mitmeid vastuseid küsimustele, mis on viimasel ajal praktilises töös ette tulnud. Lisaks sain palju uut infot ravimeetodite ja -võimaluste kohta, mida hetkel ei ole võimalik Eestis kasutada. Loodan, et uued teadmised aitavad meil liikuda paremuse suunas.
Kliinikumi Leht