Peagi täitub kaks aastat, mil Tartu Ülikooli Kliinikumi ruumid ja territoorium muutusid suitsuvabaks – vähemalt oli hea plaan, et ei personal ega patsiendid ei peaks enam sattuma olukorda, kus nad hingavad ise tossu sisse või hingavad seda sisse kolleegi hingeõhust. Paraku selgus, et termin „territoorium“ tähistab vaid 30 meetrit hoonest. Nii et aeg-ajalt märgatakse haigla personali, kes suitsetavad sellise kaugusega põõsastes. Kas nikotiin omab tõesti nii võimsat mõju isegi meditsiiniga hästi kursis olevale inimesele?
Kindlasti on nikotiin aine, mis põhjustab tugevat sõltuvust, kuid ei saa kõrvale jätta samaväärse tugevusega sõltuvust harjumusest. Sageli arvabki suitsetaja, et tal ei ole mingit sõltuvust nikotiinist, vaid ta vajab lihtsalt puhkepausi. Puhkepaus toimub sel juhul harjumuspäraselt suitsetades. Mis on suitsetamine meditsiinilises tähenduses? See on nikotiini manustamine inhaleerimise teel. Teades, et nikotiinil on kindel mõju kesknärvisüsteemis, siis võime võrrelda selle manustamist ükskõik millise teise ainega, mis peaks toimima kesknärvisüsteemi. Võrdleme näiteks rahustiga. Rahustit saab manustada tabletina – sel juhul toimub esmalt imendumine maost ja soolest, mis võtab mõnda aega; järgnevalt liigub ravim vereringlusega läbi maksa, kopsude, südame, aordi aju arteritesse; ületab hematoentsefaalbarjääri ning jõuab lõpuks kohale piirkonda, kus peab toimet avaldama. Juhul kui on vajalik toime kiirem saabumine (nt psühhoosi korral), siis on võimalik ravimit manustada ka lihasesse või veeni, vähendades imendumise aega. Kui nüüd mõelda suitsetamisele, siis sel puhul manustatakse nikotiini otse kopsudesse, tänu millele jõuab see vähem kui poolele teele kõikidest muudest manustamise viisidest ja toimib ülikiiresti ajus. Seega, kui kirjeldada meditsiiniliselt suitsetamise protsessi, siis peabki aru saama, et suitsetamine on protseduur, mille käigus manustatakse nikotiini inhaleerimise teel.
Kirjeldagem suitsetamist: esmalt tuleb võtta üks paberist toru, mis on täidetud kuivatatud taime pulbriga, mille ühte otsa on paigutatud mingi käsn ja teine ots tuleb panna põlema. Teise otsa põlema süttimiseks tuleb käsnaga otsast tõmmata õhku enda poole – sellega luuakse parem hapniku juurdevool ja süttimine. Nüüd tuleb põlemise produkte ehk tossu tõmmata kopsu, hoida 2–3 sekundit, puhuda allesjäänud toss välja ja mõnekümne sekundi möödudes toimingut korrata, ja uuesti, kuni paberitoru koos oma täidisega on ära põlenud. Sellise protseduuri käigus jõuab ära imenduda 1 mg nikotiini, millega ületatakse suitsetaja nikotiini puudujääk ajus.
Sõltuvusse jäämist nikotiinist saab iga suitsetaja ise hinnata mõõtes ära tunnid (või minutid), mille möödudes ta inhaleerib järgmist nikotiini doosi. Lisaks nikotiinile tuleb tossu inhaleerimise protseduuri käigus paratamatult sisse hingata veel vähemalt 4000 keemilist ühendit. Ükski nendest ei ole vajalik kopsudele ega kogu organismile; ka nikotiin ei ole vajalik. Nikotiini sõltuvuse ületamiseks on kaasaaitavaid ravimeid. Tossu sissetõmbamise protseduuri teostamise vastu ravimid ei aita. Kuid puhkepausi on alati tervislikum pidada ilma tossu inhaleerimiseta! Kui suitsetaja ei ole endas kindel, kas ta peaks vastu „suitsupausi“ ilma suitsuta, siis tuleks seda katsetada – kas või seal samas „põõsastes“. Päris imelik oleks näha personali põõsas puhkepausi veetmas – aga mille poolest siis tossu inhaleerimine põõsas mõttekam on? Kui endal ei õnnestu saavutada ühte suitsuvaba päeva, ja teist, ja kolmandat, jne, siis võib leida sobivat abi nõustamisest ja ravimitest.
Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal