lk4 Maili JorroKas teile on kunagi jäänud mulje, et perearst ei raatsi teha kalleid uuringuid/ analüüse? Et tegemata jäänud uuringute arvelt perearst teenib omale kasumit? Kas see on muutnud kunagi teie suhtumist perearsti töösse?

 

Olles värskelt lõpetanud peremeditsiini residentuuri, olen palju kokku puutunud erinevate haiglate ja osakondade eriarstidega. Siinkohal kasutaks juhust tänada kõiki oma juhendajaid, kes on olnud väga head, targad ja empaatilised arstid ja õpetajad. Olen kuulnud küsimusi nagu „Miks sa perearstiks läksid õppima? Sa tundud päris tark, oleksid kindlasti kuhugi mujale ka sisse saanud!“ või „Sa oleksid palju rohkemaks võimeline kui perearstinduseks“ jne. Samal ajal kiidetakse, kui palju on häid perearste ning perearsti residente ning arutluse käigus mööndakse, et tõepoolest perearst peakski olema see kõige targem. Lõpuks jõuab jutt ikka alati rahani välja. Miks perearstid ikkagi patsiente uurida ei viitsi/taha!? Pearaha nimistu patsientide pealt nad ju saavad! Vestlus lõpeb tavaliselt minupoolse ülevaatega esmatasandi rahastamissüsteemist. Selle käigus suhtumine perearstidesse tavaliselt muutub. Ei räägita enam kitsist perearstist, vaid arutletakse selle üle, miks on rahastamissüsteem loodud selline, mis perearstil „käed kinni seob“.

 

Jõudsin järeldusele, et teadmatus rahastamissüsteemist võib olla põhjuseks, miks eriarstid ja perearstid kohati üksteist ei mõista. Seega otsustasin teemat veidi lähemalt uurida ning kirjutasin oma residentuuri lõputöö teemal „Eriarstide teadmised perearstisüsteemi rahastamisest“. Kuna 75% vastanutest soovis teada “õigeid vastuseid”, otsustasin, et võiks teemat eriarstidele veelkord tutvustada. Uurimustöös küsisin näiteks uuringute ja analüüside maksumusi ja arvatavat pearaha suurust ühe 7–50aastase kindlustatud isiku kohta. Selgus, et uuringute maksumusi teavad eriarstid päris hästi. Keskmiselt pakuti kopsu röntgeni hinnaks 10 eurot ja vereanalüüsi TSH hinnaks 6 eurot, mis on väga täpsed. Pearaha aga arvati valdavalt tegelikkusest palju kõrgemaks. Pearaha suuruseks pakuti kuni 500 eurot kuus, mistõttu keskmiseks pakutud väärtuseks kujunes 40 eurot ja mediaanväärtuseks 15 eurot. Lepingu järgi oli pearaha 2015. aastal ühe 7–50aastase isiku kohta kõigest 2,99 eurot. Teadmiseks – pearaha hõlmab endas kõiki tegevuskulusid – palgad, seadmed, sisustus jms. Uuringutele mõeldud raha moodustatakse eraldi fondina väärtuses ca 40% pearahast (varieerub 37–45% vahel). Seega hindasid minu uuringus osalenud eriarstid perearstide rahalist võimekust teostada analüüse ja uuringuid kümnekordselt üle. Kui küsida eriarstidelt, mis juhtub kasutamata jäänud uuringutele mõeldud rahaga, siis enamik (52%) arvas, et selle saab perearst endale. Tegelikult on nii, et kui perearst raha ära ei kuluta, jääb see Haigekassase ning perearst seda ise kasutada ei saa. Samas, kui perearst on kulutanud rohkem kui uuringufond ette näeb, maksab ta puudujäägi tõepoolest omast taskust, ehk muude kulude arvelt (nt palk). Kui aga kogu fondi ei ole ära kulutatud, jääb ülejäänud raha Haigekassale.


Haigekassa eelarvest kulub kõigest 12–13% üldarstiabi ehk peremeditsiinisüsteemi rahastamiseks. See summa on samaväärne selle summaga, mida Haigekassa kulutab näiteks ravimihüvitisteks või töövõimetuslehtede kompenseerimiseks. Muudes riikides on see protsent oluliselt suurem: näiteks naabervabariigis Lätis 15–16%, Soomes, Rootsis ja teistes Põhjamaades lausa üle 20%. Eriarstiabile kulub näiteks 58% Haigekassa eelarvest. Seega on üldarstiabi võrdlusena väga odav.

 

Palju probleemi on tekitanud ka perearstide kõige uuem rahastuskomponent – teraapiafond. See on kindel rahasumma (umbes 500 eurot umbes 2000 isikuga nimistu kohta) kvartalis, mida saab kasutada kliinilise psühholoogi ja logopeedilise teenuse eest tasumiseks. Kehtib sama reegel, mis uuringufondi puhul: kui ei kasuta, jääb raha Haigekassale ning kui kasutada üle, siis maksab perearst muudest kuludest. Logopeedilise teraapia ühe sessiooni hind on 33 eurot, tavaliselt vajab laps vähemalt 5–10 sessiooni. Kui teha nüüd kiire arvutus, selgub, et vaid väga vähesed nimistu patsiendid võivad seda teenust antud rahast saada.

 

Kokkuvõttes loodan, et perearstisüsteemi rahastusest sai veidi selgem pilt. Üldarstiabis peab palju ära tegema väikese rahaga, seega kallite uuringute ja analüüside korraldamine käib tihti üle jõu. Loodetavasti teadmine perearstisüsteemi rahastamisest parandab koostööd eriarstide ja perearstide vahel. Arusaamatuste korral loodaks, et küsitakse selgitusi otse asjaosalistelt!

 

Maili Jorro, äsja residentuuri lõpetanud perearst