Andrei Ivchenko Mari Tamre Toomas Saluse10. novembril saabus kliinikumi ravile esimene Ukraina ja Venemaa vahelises sõjategevuses viga saanud võitleja.


Andrei Ivchenko sai vigastada 6. oktoobril võideldes vabatahtlikuna ühenduses Aidar, millele jagab korraldusi Ukraina armee. Aidari eesmärgiks on kaitsta Štšastja linna, mis asub Luganski oblastis. Sealsamas Luganskist kõigest 16 kilomeetri kaugusel, asub ka strateegilise tähtsusega soojuselektrijaam, mistõttu on selle linna kaitsmine kõrge prioriteediga.

Tol oktoobrikuu päeval sai nende neljast liikmest koosnev vabatahtlike salk ülesande minna likvideerima kõrgendikul asuvat miinipilduja pesa. Ümbruskaudsed teerajad olid turvatud lõksmiinidega – tüüpilisel juhul on selleks üle teeraja kulgev traat, mis on ühendatud granaadiga. Kahel esimesel rühma liikmel õnnestus traadist üle astuda, ent Andrei jala all traat katkes ning toimus plahvatus. Teised liikmed pääsesid kergemate vigastustega, kuid Andrei lvchenkol tuvastati parema jala sääreluu killustunud murd ning mõlema labakäe vigastused, lisaks on paremal jalal närvikahjustus, hetkel ta oma jalalaba ei tunne. Andrei sõnul on tal kehas mitmel pool killud, ent seda peab ta teisejärguliseks.


Pärast plahvatust anti Ukraina võitlejale esmaabi Štšastja linna haiglas, järgmisel päeval transporditi ta Ukraina suuruselt teise linna Harkivi haiglasse. Sündmustega oli kursis ka Andrei vend, kes omakorda oli teadlik Eesti abiprojektist ja valmisolekust aidata Ukraina sõjas haavata saanud inimesi. E-posti teel suheldi kliinikumi ülemarsti Margus Ulstiga ning haavatu sõnul läks edasine asjaajamine väga sujuvalt ja operatiivselt, kuni nad 10. novembril Tallinnasse tavalennuga maandusid.


Kliinikumis viibib Ukraina võitleja esialgu ravil traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas. Tema raviotsused, mis puudutavad jalga, teevad dr Andres Kukner ja dr Toomas Saluse, käevigastusi ravib dr Mari Tamre.


Oma vigastustest räägib Andrei Ivchenko tegelikult vähe. Kui aga jutt läheb Ukraina ja Venemaa suhete peale, elavneb vestlus märgatavalt. „Tegelikult on osa Ukrainast ikka veel kohanemas uue olukorraga. Me elasime varem venelastega väga sõbralikult ning meie rahvas poleks kunagi osanud oodata, et satume Venemaaga sellisesse konflikti. Pigem oleksime arvanud, et meie jaoks on oht muu Euroopa või NATO. Uudse olukorra tõttu meie riigi armee alles moodustub, varem polnud ju toimivat armeed vaja. Seetõttu on meiesugused vabatahtlikud riigile väga vajalikud. Me ostame endale ise mundrid ja kiivrid ning relvad saame riigi käest. Vabatahtlike moraal on väga kõrge. Meie elame Poltavas, see linn on väga ukrainameelne ning paljudel inimestel on näiteks kodus relvad. Kuigi Ukrainas valitseb suures plaanis praegu ikkagi suur vaesus," selgitab vabatahtlik võitleja.


„Ukrainlased on oma riigi eest väljas ning Venemaa teab seda. Venemaa on sisse toonud enda poolele võitlema osseete, tšetšeene, serblasi ja kasakaid ning nemad on eriti julmad vabatahtlike vastu. Kasutatakse võikaid piinamismeetodeid kuni Ukraina vabatahtlike tapmiseni välja."


Küsimusele, et kuidas Ukraina saabuva talve üle elab, vastab Andrei, et tegelikult ei ole olukord nii hull, kui Venemaa tahab, et see paistaks.

„Venemaa sõjatehnoloogias on suur roll propagandal. Inimestele räägitakse lausvalesid ning kahjuks Venemaal seda usutakse. Näiteks väide, et me ei saa elada ilma Vene gaasita. Jah, see on olnud meile vajalik, aga ka meie enda maa on maavaraderikas ning hetkel ehitatakse Ukrainas palju küttesüsteeme gaasiküttelt elektriküttele ümber, lisaks soojustatakse maju rohkem kui varem. Ja õnneks ei ole mujal, näiteks Kesk-Ukrainas, elu palju muutunud, koolid on avatud ja igapäevane elu jätkub."


Kui küsida, mida Andrei arvab tulevikust, siis enda kohta arvab ta, et peatub Eestis paar kuud, täieliku paranemisega pidavat kuluma ligikaudu poolteist aastat. „Kui aga rääkida Ukrainast, siis Ukrainas on rahvustunne tugevalt pead tõstmas ning ühtsustunne on suurem kui kunagi varem. Teie, Balti riigid, teate ju seda hästi. Meid ei saa võita ükski Putin, saab vaid tappa", lausus Andrei lootusrikkalt.

 

Tetiana IvchenkoAndrei Ivchenkoga sõitis Eestisse kaasa ka tema abikaasa Tetiana Ivchenko. Tetiana sõnul on naiste olukord võitlejate kõrval keeruline: „Esiteks muretsed muidugi oma mehe pärast ning iga telefonikõne, millega saad teada, et mehega on kõik korras, on suur kergendus. Teisalt on meil mure oma riigi pärast – kõik ju soovivad, et Ukraina peaks vastu ning elu läheks normaalsesse rööpasse tagasi."


Andrei jaoks jagub tal kiidusõnu: „Andrei on vaimult väga tugev ja kehaliselt sportlik ning maksku, mis maksab, ta paraneb igal juhul. Andrei on 52-aastane, aga enne sõja algust käis ta igal hommikul jooksmas! Ega Andreid ei tahetudki alul vanuse tõttu vabatahtlikuks võtta, ent tema oli oma otsuses kindel – sulges oma ehitustarvete äri ja läks. Meie peres on täiskasvanueas tütar ning väike tütretütar Polina." Tetiana arvab, et tema ei jää Tartusse väga kauaks, kuna ta abikaasa on siin heades kätes: „Juba Ukrainas tundsime suguvõsa ja tuttavate toetust, kui kõik oma abi pakkusid. Ka siinsed inimesed on mind palju üllatanud – kui sõbralikud, püüdlikud, abivalmid ja soojad inimesed on eestlased! Ma olen väga väga tänulik kliinikumile võimaluse eest siia ravile tulla. Meid ümbritsev personal on pühendunud Andrei ravimisele. Aitäh selle eest!"


Andres Kukner, vanemarst-õppejõud ortopeedia alal: „Patsient on hetkel stabiilses seisundis ning et raviplaan lõplikult paika panna, on vaja teha veel mõned lisauuringud. Lisaks peame tegema ka ühe närviuuringu, et saada teada närvikahjustuse ulatus. Ilmselt tuleb planeerida mitu operatsiooni, kuna tal on vigastatud nii käed kui parem jalg. Olgugi, et need vigastused ei ole eluohtlikud, on tegemist siiski keeruka juhtumiga ning me kõik teeme oma parima, et ravitulemus oleks nii hea, kui antud olukorras see võimalik on. Ta ise on positiivne inimene ning see aitab ravitulemusele kindlasti kaasa. Loodan, et ta tunneb ennast siin võõras keskkonnas hästi."


Margus Ulst, ülemarst: "Kliinikumi jaoks on auasi aidata Ukrainal vabaks Euroopa riigiks saada. Kaudselt on sõjas vigastatute ravi ka meie enda julgeoleku tagamine. Iial ei või teda, mil peame kliinikumis Eesti sõjamehi ravima hakkama (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla). Siis kulub pika rahuaja jooksul unustatud sõjameditsiini kogemus marjaks ära. Harkivi sõjaväehaigla on üks Ukraina kahest peamisest ravikeskusest, kus haavatutele esmast abi osutatakse. Ja tuleb tunnistada, et väga heal tasemel. Aga kuna iga päev lisandub kuni 40 vigastatut, siis järel- ja taastusravi ressursid on muidugi piiratud. Selles osas katsubki kliinikum toetada oma võimaluste piires."