Erakorralise meditsiini osakonnale (EMO) on tänavu 8 kuuga (jaanuar-august 2009) patsientidelt laekunud kokku 13 kaebust. On raske hinnata, kas ligi 25 000 külastuse kohta on seda palju või vähe, kuid päevakorrale tõusnud probleemid vajavad siiski lahendamist ning sellega EMO vastutav personal aktiivselt ka tegeleb.

Anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku direktori Ago Kõrgvee sõnul võib EMO ja kogu Eesti erakorralise meditsiini problemaatika taust osaliselt peituda eriala nooruses, mistõttu on see paljuski veel alles kujunemisjärgus. Teisalt mängivad siinjuures kahtlemata rolli nii valdkonna spetsiifika kui ka mitmed ümbritsevad tegurid. Osakonna vanemõde Svetlana Paderina räägib, et oma osa probleemide tekkes on ka erakorralist abi vajavate patsientide kontingendil ning seisundil: „Need inimesed on sageli stressis, mis võib äärmuslikel juhtudel päädida agressiivsusega. Ning nad on kannataja rollis, mis teeb nad murelikuks ja nende lähedased-saatjad närviliseks ning kärsituks.“

Kõrgvee lisab, et mureallikaks on ka inimeste kannatamatus ja seeläbi tahtmatus oma probleemidele mujalt, sageli küll kauem ootamist nõudval teel, lahendust otsida. „Inimesed, kes ei jaksa oodata, kuni nad näiteks perearsti vastuvõtule saavad, pöörduvad meie poole. Sama teevad paljud, kes arvavad, et EMO-s on lihtsam oma haigusele diagnostikat saada,“ selgitab ta ning lisab, et osakonnast otsitakse sageli ka kõikvõimalikku sotsiaalset abi ning tuge, mistõttu võib erakorralise meditsiini osakonda teatud mõttes võrrelda suisa kirikuga, mille uksed on, ja peavadki olema, kõigile alati avatud ning kust igasuguste vaevuste korral abi otsitakse.

Ka praegune majandussituatsioon, säästupoliitika ning töötajate defitsiit ei soosi EMO probleemivaba toimimist. Lisaks on olulist rolli murekohtade tekkimises mänginud kogu kliinikumi jätkuv konsentreerumine Maarjamõisasse, millest tulenevalt seisavad koondunud kliinikud silmitsi uutest tingimustest tulenevate seoste, võimaluste ning töö- ja koostöösuhetega. Kahtlemata on mõju avaldanud ka EMO uutesse ruumidesse ülekolimine, millega omakorda kaasnesid mitmed uuendused ja töökorralduslikud muudatused, ning elektroonilisele haigusloole (eHL) üleminek. Paljuski on määravaks saanud just nimetatud tegurite ajaline kokkulangevus.

Ago Kõrgvee rõhutab, et EMO ei püüa probleemidele põhjuste otsimisega ennast kuidagi välja vabandada, vaid see on eelduseks neile efektiivsete lahenduste leidmisel. „Selleks, et haigete teenindamisel esilekerkinud kitsaskohti parandada, on vajalik mõista, millest need tulenevad,“ räägib ta.

Vanemõe Svetlana Paderina andmetel on esimese poolaasta jooksul (25. augusti seisuga) EMO-le adresseeritud 4 tänuavaldust, 2 ettepanekut ning 13 kaebust. Viimased jagunevad omakorda laias laastus pea võrdselt etteheideteks abi kättesaadavusele, ravi kvaliteedile ning suhtlemisoskustele. „Kaebused abi kättesaadavuse kohta hõlmavad enamasti viiteid ooteajale, mida patsiendid liiga pikaks hindavad,“ täpsustab Ago Kõrgvee. „Ravi kvaliteedi sektsiooni alla kvalifikatseeruvad etteheited probleemide lahendamisele. Kaevatakse, et oma murega ei saadud meie juurest abi.“ Viimane kategooria – suhtlemisoskuse alased kaebused – haarab Kõrgvee sõnul enda alla kõikvõimalikud patsiendi-personali vahelises suhtluses esilekerkinud kitsaskohad. Direktor toonitab, et eelnevat jaotust võib pidada tinglikuks, sest tegelikult on enamikel juhtudel tegemist kombineeritud probleemidega.

Hetkel tegelebki EMO sihipäraselt kõigile ilmnenud murekohtadele lahenduste otsimisega. Osade probleemide puhul ootavad lahendused veel elluviimist, samas on mitmeid samme osakonna töö tõhustamiseks juba ka astutud. Ago Kõrgvee toob esimese olulise lahendusena esile kogu osakonna töö logistika parandamise. „See tähendab eelkõige patsiendi käsitluse täiustamist ja kogu triaažisüsteemi patsiendile arusaadavamaks tegemist,“ selgitab ta. Et EMO-sse pöördujatele paremini nn sorteerimis- või klassifitseerimissüsteemi selgitada, on hetkel ettevalmistamisel ning lähiajal kavas välja anda patsiendi infovoldik, mis sellest selge ja mõistetava ülevaate annab. Sama funktsiooni täidaks ka osakonda tulevikus sisse seatav infotahvel. EMO-s orienteerumise hõlbustamiseks on osakonna koridoridesse juba praegu lisatud täiendavaid selgitusviitasid.

Peale eelpoolnimetatud abinõude peavad kliiniku direktor ja osakonna vanemõde EMO töökorralduse logistilise poole täiustamisel oluliseks ka patsientide ja personali distsiplineerimisega tegelemist. „Eelkõige tähendab see professionaalse turvateenuse korraldamist nii personali kui patsientide turvalisuse tagamiseks,“ räägib Ago Kõrgvee ning lisab, et sellekohane ettepanek on juhatusele juba ka tehtud.

Teine suurem valdkond, milles probleemkohtadele lahendust nähakse, on kogu personali koolitamine. Svetlana Paderina räägib, et osakond on koostanud töötajate regulaarsete suhtlemisalase koolituste projekti, kus pöörataks tähelepanu ning analüüsitaks sügavuti erinevaid EMO töö eripärasid, sh stressiga toimetulekut, vahetut suhtlust patsiendiga jne.

On rakendatud ka meetmeid lahendamaks personali defitsiidi probleemi ning suurendamaks töötajate hulka

kliinikusisestest reservidest. Ago Kõrgvee selgitab, et anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikus pikendati seni lühendatud tööajaga töötanud personali tööaega 7-lt tunnilt 8-le, mistõttu sai võimalikuks osa töötajaid teistest osakondadest EMO-sse üle tuua. Kokku saadi sel teel osakonda juurde 4 õe ja 2 põetaja ametikohad. Antud probleemideringi puhul aga ei ole hoolduspersonali puuduse küsimust veel ammendavalt suudetud lahendada. Täiendavalt on probleemi võimaliku lahendusena püütud tõhustada koostööd kõikide teiste kliinikumi spetsialistidega. „Aktiivsema suhtluse läbi teiste kliinikutega on võimalik paremini korraldada teatud haigete käsitlemine,“ sõnab Kõrgvee.

Üks oluline temaatika, millega osakonna direktori sõnul samuti tegeleda tuleb, on suhtluse efektiivistamine kliinikumiväliste partneritega. Ago Kõrgvee toob välja, et näiteks on EMO-l kavas välja anda maakonnahaiglatele ning kõigile teistele meedikutele suunatud infovoldikud, mis nende osakonna töökorralduse kohta selgitusi jagaksid. Peale selle kaalutakse kõigile meditsiiniinimestele suunatud trauma jm erakorralise meditsiini valdkonda kuuluvate teemade alaste koolituste korraldamist EMO-s.

Käiku lastud ja plaanitavate abinõude ülevaate lõpetuseks tõdeb kliiniku direktor Ago Kõrgvee, et eelpool probleemide ühe forsseerijana mainitud majanduslangus on paljuski ka nende lahendamisel takistuseks. Teisalt aga peab ta käesolevat majandussituatsiooni teatud mõttes karastavaks.

Tulevikust kõneledes on Kõrgvee siiski üsna pessimistlikult meelestatud. Ta kardab, et hoolimata EMO jõupingutustest esilekerkinud probleemidele patsiendikesksemaid lahendusi leida, ei pruugi kaebuste hulk väheneda. Sellesuunalisteks riskideks peab ta ühelt poolt majanduslikku olukorda ja sellest tulenevalt ka kliinikumi ressursside ja võimaluste nappust ning teisalt ka meediat: „Meediast inspireerituna võivad inimesed saada tõuke uute kaebuste esitamiseks,“ arvab ta. „Kuid, eks elu näitab, mis saama hakkab,“ võtab ta teema kokku lisades, et EMO teeb siiski jätkuvalt omalt poolt kõik, et patsientide muresid ja teenuse osutamisel ilmnenud probleeme lahendada.

Merili Väljaotsa

EMO-s tänavu

I poolaastal:
• 2 ettepanekut
• 4 tänuavaldust
• 13 kaebust
• 24207 külastust, st
- Üle 3000 külastuse kuus
- Ca 115 külastust päevas
• Ca 25 patsienti päevas
tuuakse kiirabiga