Septembrikuus algav uus õppeaasta muudab paratamatult päevakajaliseks kõik teadmiste omandamisega seonduva. Kliinikumi Lehtki on käesolevas numbris tavapärasest enam tähelepanu pööranud Eesti arstiteadlaste kasvulavale – TÜ arstiteaduskonnale. Oma kooliaasta alguse meeleolu ja mõtteid palusime lugejatega jagada ka teaduskonna õppeprodekaanil dots Tõnis Karkil.

Uus õppeaasta on algamas. Kuidas arstiteaduskond sellele sel sügisel vastu astub? Kas kõik on uus septembrikuus?

Kindlasti on uus meie dekaan. Lisaks võib võrreldes kevadega uueks pidada majanduslikku olukorda, kuna vahepeal tabas hariduse valdkonda lisakärbe. See tähendab kindlasti ka haridusraha vähenemist sügisest. Ja uued on kindlasti tudengid.

Kas õppetöös jätkub kõik harjumuspäraselt või toob sügis ka selles osas kaasa mingisuguseid muudatusi?

Mõningaid siiski toob. Oluliseks muudatuseks õppetöös võib pidada muutunud EV kõrgharidusstandardist tulenevat üleminekut Euroopa ainepunkti (ECTS – European Credit Transfer System) süsteemile. Kui seni oli ainepunkti (AP) mahuks 40 tundi õpet, siis uues süsteemis on Eesti ainepunkti ehk EAP mahuks 26 tundi õpet. Samas tuleb silmas pidada, et semestris on nüüd 40 AP asemel 60 EAPd, mis tähendab, et õppe kogumaht jäi peaaegu samaks.

Vormist olulisem on sisu. Koos ainepunkti reformiga vähendas teaduskond kontaktõppe (loengud ja rühmatöö) mahtu ühes ainepunktis seniselt 60%-lt 50%-le. Samas suurenes iseseisva töö osakaal. Maailma kõrghariduses on suundumus iseseisva töö osatähtsuse suurenemisele. Arstiõpe ei ole siin erand. Palun mitte võrdsustada mõisteid „iseseisev töö” ja „vaba aeg”! Iseseisev töö on see osa õpingutest, mida üliõpilane teeb eesmärgistatult tulemuse saavutamiseks. Lihtsalt öeldes loeb näiteks õpikut, et valmistada ennast ette seminariks või praktikumiks. Minu arvates teaduskonna üks tõsisemaid muresid ongi see, kuidas õppejõud suudab, tahab või oskab tudengeid iseseisvalt õppima panna. Kahjuks kohtab ka arusaamu, mille minu dekanaadi kolleeg tabavalt sõnastas lausekatkena „… et kui aine on loengus või praktikumis läbi hääldatud, siis vaid sellisel juhul on õpetatud ja õpitud”.

Kuidas sel aastal vastuvõtt läks?

Üldine vastus oleks, et väga hästi. Varasematel aastatel on kõlanud tihti väide väikesest konkursist arstiõppesse. Kuid kui hästi järele mõelda, siis ega inimesed ülikooli ukse taga üksteisega ei võistle. Riigieksamid on varem tehtud, tulemused teada. Tegelikult võtavad kandidaadid ukse taha ritta, kellest meie võtsime sellel aastal vastu 140 parimat. Kui inimene on selles reas näiteks 280-nes, kas ta on siis konkurent arstiõppe kohale? Muide, kõik teised teaduskonnad kasutavad vastuvõtuks lävendit, meil on ainukesena kasutusel numerus clausus´e põhimõtet pingereana. Vastuvõetavad 140 üliõpilast ühele erialale on suurim riigitellimus Eesti ülikoolihariduses.

Eelöeldust tulenevalt on arstiteaduskonna tudengite jaoks kvaliteedinäitajaks nn „minimaalne läbiminev punktisumma” – see protsent maksimaalsetest võimalikest riigieksami tulemustest, millega veel ülikooli vastu võetakse. Vahetult peale dokumentide vastuvõtu lõppu oli see 85,6, praeguseks korrigeeritult 84,6. Võrdluseks - eelmisel aastal oli „sulgemishind” 2 palli võrra madalam (83,5; peale korrektsiooni 82,8), viimastel aastatel on see number pidevalt tõusnud.

Nimetatud numbrid tuleb asetada konteksti – selleks on võrdlus teiste erialadega. Loomulikult peab arvestama, et seal on teised eksamid ja nõuded. Aga ikka, spekuleerida ju võib. Juristide lävend oli 92 punkti ja nad võtsid vastu 37 riigieelarvelist (RE) tudengit. Kui meie rakendaks lävendi kriteeriumina 92%, siis arstiõppesse saaks 44 inimest. Majandusteaduskonna lävend oli 82 ja RE kohale sai 42 üliõpilast. Meie „lävend” oleks hetkel 84,6 ja sellega me võtsime vastu 140 uut üliõpilast. Tulemus pole paha! Julgeks väita, et arstiteaduskonda astuvad head üliõpilased. Selle peegelduseks on ka järjest vähenev eksmatrikuleeritute arv. Riigi tasandil võttes on õppekavagruppides „meditsiin” ja „tervishoid” õppeedukus (hinnatakse õppekavad nominaalajaga lõpetanute alusel) teistest erialadest tähelepanuväärselt kõrgem.

Vastuvõetud üliõpilaste „kvaliteeti” näitab samuti medalistide arv – sellel aastal arstide seas 78, kuid neid jätkub ka hambaarstide ja proviisorite hulka. Ning kindlasti võib vastuvõtu puhul rahule jääda ka poiste n-ö tagasituleku tendentsiga. Kui mõni aasta tagasi opereerisime me ca 17-18%-se poiste osakaaluga, siis viimastel aastatel ulatub see 1/3 vastuvõetutest. Nii et tasapisi on arsti elukutse ka poiste hulgas taas populaarseks saamas.

Kuidas teile tundub, kas võib öelda, et teaduskond on jätkuvalt väga populaarne?

Ma loodan küll. Ma arvan, et noored inimesed on aru saanud, et arsti elukutse on igal ajal, ka raskel ajal, vajalik ja annab tööd. Kusjuures see töö on Eesti tingimustes piisavalt hästi tasustatud. Tulevastele üliõpilaskanditaatidele olen alati öelnud, et Eesti arstm ei teeni vähe. Ning selle ametiga on võimalik ka mujal tööd leida. Tulevase elukutse valikul võib see olla oluline lisamotivaator.

Kas saab välja tuua ka mingisugused eriti populaarsed erialad?

See oleks tegelikult küsimus residentuuri prodekaanile. Aga siiski, minu õppimise ajal olid väga populaarsed kirurgilised erialad, vähemalt ma ise arvan, et see nii oli. Praeguseks tundub väärtussüsteem muutunud olema – tudengite juttude põhjal eelistavad nad hoopis näiteks oftalmoloogiat, kardioloogiat jne. Samas on raske öelda, mis on populaarne – lõpetajate arv on samas suurusjärgus residentuurikohtade arvuga. Lisagem siia küll 1. ja 2. eelistused ning varem lõpetanute residentuuriavaldused – ikka jääb kohtade arv enam-vähem võrreldavaks kandideerijate arvuga. Siit ka raskused mõne eriala esile tõstmisega. Igal aastal on oma lemmikud.

Minu mäletamist mööda oli sellel aastal suur konkureerijate arv restauratiivsesse hambaravisse, kus oli 2 kohta ja vist 15 kandidaati. Siin on minu arvates üheks konkurentsi tõstjaks asjaolu, et restauratiivse hambaravi residentuuri konkureerivad ka need, kes on tükk aega juba hambaarstina töötanud ja aru saanud, mida nad elus edasi teha tahaksid.

Kahtlemata mõjutab arstiõppe erialade populaarsust ja erialade valikut ka massimeedia. Heaks näiteks on siinkohal kohtumeditsiin. Juba keskkoolilõpetajad küsivad teaduskonnaga tutvudes, kas kohtuarstiks ka saab õppida. Võib ju spekuleerida „X-Files“-ide ja „CSI: Kriminalistide“ võimaliku mõju üle…Kümme aastat tagasi seisime probleemi ees, et meil ei ole piisavalt kohtumeedikuid, praeguseks on see võõras mure.

Tegelikult on oluliselt lihtsam vastata ümberpööratud küsimusele – millised erialad on ebapopulaarsed. Tähelepanelik vaatleja leiab need erialad augustikuu Postimehe järelkonkursi kuulutustest. Paha lugu on siis, kui need erialad seal kuulutustes hakkavad aasta-aastalt korduma. Tsiteerides James Bondi – „üks on juhus, kaks kokkusattumus ja kolm kuritahtlik kavatsus“… Vähemalt on siin ainet mõtisklusteks teemal „miks?“.

Mainisite, et sügisel seisab teaduskond silmitsi uue finantsolukorraga. Kas majandussurutis on teaduskonna toimimist või tegevust juba praegusel hetkel kuidagi mõjutanud?

Eks koomale tõmbamist ikka on. Grantide ja sihtfinantseeringute hoidjad ning ka haridusraha kasutajad on seda vähem või rohkem tundnud. Õnneks ei avaldu see tunne veel väga drastilistes vormides. Me oleme üks väheseid teaduskondi ülikoolis, kes on suutnud läbi ajaloo oma finantsolukorda edukalt kontrollida ja juhtida. Nägime sellel aastal ette, et keerulisemad ajad on tulemas, mistõttu jätsime haridussummade osas teatud reservid. Neid on saanud nüüd kasutada finantskõikumiste puhverdamiseks. Aga ma usun, et me oleme üsna hästi seni toime tulnud. Oluline on, et inimesed on mõistlikud.

Kuidas hindate kliinikumi ja arstiteaduskonna koostööd? Millisena seda koostööd ning arstiteaduskonna tegevust hea meelega tulevikus näeksite?

Hindan seda koostööd heaks ja loomulikult vastastikku kasulikuks. Meie mõlema eksistents, sellises sisus ja vormis nagu ta hetkel on, ripub ära teineteisest. Ühte ei oleks ilma teiseta ja vastupidi. Isikliku kogemuse põhjal tuleb tõdeda, et väljastpoolt vaatleja ei tee teaduskonna ja kliinikumi vahel sageli vahet. Ja selliselt vaatlejalt olekski vist ka palju nõuda, et ta süveneks juriidilistesse detailidesse. Seetõttu kandub ühe osapoole hea ja halb tahes-tahtmatult avalikkuse silmis teisele. Koostööle ei ole alternatiivi!

Minu mudelis ei ole midagi uut – teaduskond on see lisaväärtus, mis aitab õppetöö, teadmiste ja teadustöö (sic!) alase koostöö ja partnerluse kaudu kliinikumil teistest haiglatest Eestis eristuda ja maailmas silma paista. Vahel olen kuulnud küll öeldavat, et ülikool segab tööd tegemast. Taoliste väidete esitajatel soovitan mõtestada lahti esitatud küsimuse vastuse esimene lõik.

Ja veel, sama kuvand – teaduslikul baasil põhineva arstiteaduskonna ja ülikoolihaigla kuvand – läheb korda ju ka tavainimestele kui potentsiaalsele tervishoiuteenuse tarbijale.

Suve hakul sai teaduskond ka uue dekaani. Mida talle soovite?

Jõudu ja jaksu kindlasti! Ma mäletan, et kui dekaan Asser ära läks, siis ta soovis uuele dekaanile südamest jõudu ja jaksu. Tegelikult on see ju lisakohustus, mis tõepoolest nõuab palju visadust ja kindlasti ka väga-väga palju aega. Neid viimaseid talle soovingi!

vestles Merili Väljaotsa