Vastvalminud ravikorpuses on nüüdseks endale uue asukoha leidnud ka valdav osa hematoloogiaonkoloogia kliinikust. Täielikult on ümber kolinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni ning kirurgilise onkoloogia osakond, osaliselt aga ka radio- ja onkoteraapia osakond. Kolimisega seotud muljetest ja elust-olust uues majas rääkis Kliinikumi Lehele kliiniku direktor dr Peeter Padrik.
Kuidas on ümberkolinud osakonnad uues kohas sisse elanud?
Ma ütleks, et on küll sisse elanud. Uude majja ümberkolimise tõttu osaliselt uuenenud töökorrad on vajanud küll mõningaid arutelusid ja kooskõlastusi ning kõik see on võtnud omajagu aega, kuid üldiselt on kõik hästi läinud ja töö käib täies mahus. Ma usun, et see ongi iseenesest see näitaja, et ollakse kohastutud ja sisse elanud.
Mainisite uuenenud töökordasid. Millised täpsemalt on need peamised uuendused ja ümberkorraldused teie kliinikus olnud?
Suurim muutus puudutab pigem patsiente, kellel on nüüd kindlasti lihtsam. Kas või selles osas, et kui varasemalt toimus ambulatoorne vastuvõtt ühes ja uuringud teises majas, siis nüüd on nad ühes kohas koos. Töökorraldusliku poole pealt on uuenduseks ühtse ambulatoorse keemiaravi üksuse tekkimine onkoteraapia ja hematoloogia osas. Samal ajal on tihenenud ka koostöö radioloogiateenistuse ja paljude teiste üksustega, näiteks uroloogiaga. Loomulikult nüüd seda, et ravi oleks täitsa teistsugune, ei ole, korraldused on lihtsalt mingil määral muutunud.
Kas seni on kõik sujunud ilma tõrgete ja suuremate probleemideta?
Oleks ebanormaalne, kui kõik oleks läinud täiesti ilma probleemideta, aga mingisuguseid suuri olemuslikke probleeme ei ole. Selliseid väiksemaid arutlusi, kuidas mingit asja paremini teha ja kuidas miski uues kohas toimiks, selliseid asju on ikka. Äkki toote mõne näite probleemküsimustest, mis on vaidlusi tekitanud või suuremat kõneainet pakkunud? No näiteks, kui varem oli meie intensiivravi täielikult anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku all, siis siin majas tekkis meil kirurgia osakonda oma intensiivravi palat. Sellega seoses on muutunud ka töökorraldus ja vajalikuks on osutunud teatud arstidepoolsed ümberkorraldused ja -sättimised. Aga praegu toimib see intensiivravi palat kenasti.
Milline on olnud personali hoiak? Kuidas on nemad uue asupaiga omaks võtnud?
Mulle isiklikult on jäänud mulje, et varasemalt kardeti ümberkolimise tõttu hoopiski halvematesse oludesse sattumist. Tegelikult on nüüd aru saadud, et siin uues korpuses ollakse siiski paremates tingimustes. Nii et ma arvan, et uus asukoht on ikka positiivsete tunnetegavastu võetud, eriti just pärast kolimist. Võib-olla enne olid inimestel omad hirmud, sest keegi ei kujutanud täpselt ette, mis ja kuidas ja kus. Aga praegu suurt nurinat ei kuule. Ilmselt see midagi ei muudaks ka enam (naerab).
Kas patsientidelt on ka õnnestunud tagasisidet saada? Mida nemad arvavad?
Nagu ma alguses ütlesin, siis on patsientidel nüüd kindlasti lihtsam, sest nad saavad kõik oma asjad toime siin ühes majas. Nurinat on olnud selles osas, et vahel tuleb kaua registratuuris oodata ja see esimese korruse koridor ei ole haigete jaoks just kõige parem ootamise koht, sest aeg-ajalt on seal väga palju rahvast. Ma usun, et tõeliselt head olud tulevad siis, kui haigla edasise laiendamise käigus on valminud veel teisedki uued korpused. Aga võrreldes Vallikraavi tänava kitsaste oludega on haigetel siin selgelt parem.
Kas soovite ise veel midagi lisada?
Üks asi on. Kuigi viimasel ajal olnud palju juttu sellest, et kilesusse ei ole haiglas enam vaja, oleme meie leidnud, et oma patsientide eripära tõttu on meie osakondades vaja siiski säilitada natukene rangem režiim. Oleme teinud otsuse, et puhtuse hoidmiseks ja infektsiooniohu vähendamiseks ei luba me inimesi oma osakondadesse välisjalanõude ja üleriietega. Teiseks häirib vahel mõnede inimeste ebapiisav elamiskultuur. Tahaksin kutsuda üles kõiki töötajaid suhtuma uude majja ja selle ümbrusesse võimalikult heaperemehelikult. Et seinad püsiks valged, uksed terved, mööbel ilus ning ei kõnnitaks ega sõidetaks üle muru. Sooviks panna südamele, et uut hoonet hoitaks ja käitutaks temaga hästi.
Dr Peeter Padrikuga
vestles Merili Väljaotsa