Arstiteaduskonna tänavustel lõpetajatel näivad tuleviku osas olevat valikud nagu vene muinasjutus: valid vasakpoolse tee ja lähed välismaale – saad rikkaks, aga avalikkuses hurjutada; valid parempoolse tee ja jääd Eestisse – langed vaesuses/töökoorma all kangelasena; valid keskmise tee proovides nii seda kui teist – võid hoopiski tühjade pihkudega jääda.

Kommentaar
Rille Pihlak

Praegune plaan on Eestisse residentuuri jääda. Minu esimene ja ainuke valik on onkoloogia. Kui see plaan ei realiseeru, siis üks variant on minna Etioopiasse. Olen seal vabatahtliku tööd teinud ja tean, et mul on võimalus sinna tagasi minna.

Osa lõpetajad ei tea veel täpselt, mida nad tahavad. Ja teised ei tea, mis eriala valida. Miks Eestist ära minnakse? Mineku põhjusteks võib olla kogemuste otsimine, aga ka raha või lihtsalt frustratsioon, sest inimesed tunnevad, et neid ei taheta siia. Aga Soome tahetakse. Eestis ei ole mõistetud, et kui keegi tudengi poole naerataks, siis oleks tal palju raskem ära minna.

Kommentaar
Paula Pärna

Plaan A on minna günekoloogia ja sünnitusabi erialal residentuuri. Olen selle enda jaoks selgeks mõelnud, see on minu soov ja suur tahe ning selle nimel ka pingutan. Kindlat varuvarianti mul hetkel veel ei ole, vaatan rahulikult, mis võimalused mul on, kui peaks tekkima olukord, et jään soovitud kohast ilma. Ütleme nii, et laevapileteid veel ostetud ei ole.

Mul on tunne, et see aasta lahkub Eestist veelgi rohkem lõpetanuid kui varasematel aastatel. Tean paljusid, kes võtavad aasta vabaks ja töötavad välismaal või kes ei proovigi kuskile astuda, kuna ei ole oma erialavalikus 100% kindlad. Soome minejatel on võimalus palju õppida ja praktiseerida ning seda üldarstina. Eestis on üldarstiks olemine praeguse Eesti meditsiinisüsteemi juures vähem väärtustatud ja tasustatud. Ma kindlasti ei vaata viltu nende peale, kes lähevad. Mind seob Eestiga minu pere ja sõbrad, tahan siin töötada. See on see, mille pärast ma kuus aastat tagasi arstiteaduskonda astusin.