Istun kodus Tallinnas ja õpin esimesi anatoomia termineid, mida pole ei rohkem ega vähem kui 126 tükki.

Kui seda arvu niimoodi vaadata, siis ei tundugi see mulle enam nii suur. Kui aga kolm A4 lehekülge sõnu ette võtta, läheb aju kuumaks küll. Sestap mõtlesingi võtta vastu väljakutse ja kirjutada oma arstiteaduskonna esimestest muljetest ning jagada teiega oma mõtteid.
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on esmamulje üpris hea, vähemalt nüüdseks. Alguses, esimesel kahel-kolmel päeval, oli domineeriv mõte: „mida ma siin teen?", „miks ma siia tulin?". Esimeses anatoomia tunnis oli umbes 20-minutiline sissejuhatus, millest ma veel enam-vähem aru sain, ülejäänud praktikumi jooksul rääkisime juba ladinakeelsete terminitega selgroolülidest, nii et praktiliselt ainsad arusaadavad sõnad olid eestikeelsed sidesõnad. Järgnenud tuutoritunnis tuli veel mägedena informatsiooni lisaks, nii et mõtlesin auditooriumist karjudes välja joosta. Vähe sellest, kui õhtul oma uude Tartu koju läksin, suutsin teel ära eksida. Mainiksin veel, et vihma sadas ja jube külm oli. Sellest kõigest täielikult frustreerituna kõndisin järgmisel päeval meditsiinilisse keemiasse. Seal, nagu arvata võis, räägiti veel üht-teist õppekorraldusest ja lõpuks oligi mul kõik peas segamini nagu puder ja kapsad. Ühesõnaga, kõik oli halvasti ja ma olin juba kindel, et mind visatakse esimese kuu jooksul välja, sest ma ei suuda isegi kõige elementaarsemast sissejuhatavast infost aru saada.
Kuid ära muretse, kallis lugeja, ma ei ole veel hullumajas. Seisukord on isegi stabiliseerunud ja tegelikult avastasin, et asi pole üldsegi nii kole. Muidugi, raske on, aga ükski eriala pole alguses lihtne. Pealegi, olen tahtnud arstiks saada juba kolmandast eluaastast saati, mis tähendab, et arstiõpinguteks olen vaimselt valmistunud juba kuusteist aastat. Miks mul selline mõte juba nii varakult tekkis, ei oska vastata, aga võib-olla saadeti signaal kuskilt Universumisopist.
Õnneks on kursusekaaslased toredad ja tuutorid abivalmid ning ägedad inimesed!
Seega usun, et tegin õige valiku ning loodan, et suudan tulevikus teha midagi väga suurt mitte ainult Eesti rahva, vaid kogu inimkonna heaks

Grete Sõlg
stud. med. I