Psüühikahäirete üldine diagnostiline algoritm

Erinevalt DSM-süsteemist ei ole RHK-10-s esitatud diagnostilisi algoritme. Siiski praktilises tegevuses on põhjendatud teatud järjekord psüühikahäirete määratlemisel selleks, et vältida võimalikke diagnostilisi lahkarvamusi ja vigu.
Eriti oluline on see väheste praktiliste kogemuste korral psüühikahäirete diagnostikas.
Põhimõtteliselt on võimalik koostada alternatiivseid diagnostilisi skeeme ja siin esitatu on üks võimalikest.

Diagnostilised algoritmid

  

  bioloogilised tegurid

orgaanilised faktorid (sh psühhoaktiivsed ained)

geneetilised faktorid

psühholoogilised tegurid

   Psüühikahäirete diagnostika üldpõhimõtted

Psüühikahäirete raskuse printsiip - häirete määratlemisel alustatakse raskematest häiretest, kuna kergemate häirete sümptomid võivad esineda ka raskemate häirete korral.

Näiteks:

• psühhootilised sümptomid deliiriumi korral

• psühhootilised sümptomid dementsuse korral:
  psühhootilisi sümptomeid ei käsitleta  dementsusest eraldi seisva psüühikahäirena.

• isiksusemuutus dementsuse korral
  dementsusele kaasub paratamatult isiksusemuutus; kerge dementsuse korral ilmneb iseloomujoonte teravnemine, hiljem domineerib inimesele varasemalt omaste isiksusjoonte järk-järguline kadumine.

• depressiooni või ärevuse sümptomid dementsuse korral

• depressioonile, ärevusele või muudele neurootilistele häiretele iseloomulikud sümptomid ei oma psühhootiliste häirete korral iseseisvat tähendust.

Psüühikahäirete üldise diagnostilise algoritmi koostamisel ongi lähtutud siin esitatud põhimõttest.

Ka vältimatu abi vajaduse määratlemise seisukohast tuleks psüühikahäirete diagnostikas esmalt kontrollida seisundit raskemate psüühikahäirete esinemise suhtes.

Seega on igati põhjendatud alustada häirete määratelmist
teadvuse seisundi häiretest (deliirium, kooma jne.);

seejärel
rasked kognitiivsete funktsioonide häired nagu (dementsus, amnestiline sündroom),
psühhootilised häired, rasked meeleoluhäired jne.

 

Alates depressioonist võib teatud tingimustel depressioonist eraldi diagnoosida ärevus- ja teisi neurootilisi häireid nagu foobiad, paanikahäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, dissotsiatiivsed ja somatoformsed häired, isiksushäired, söömishäired, seksuaaldüsfunktsioonid, kui siin loetletud häired esinevad ka väljaspool depressiooni episoodi.

Samas välistab depressiooni (episood, korduv) diagnoos kohanemishäire diagnoosi: tuleb teha valik kas depressiivse episoodi või kohanemishäire vahel (depressiivne reaktsioon). 

   Psüühikahäirete diagnostiline algoritm

/äge stressreaktsioon
/rasked dissotsiatiivsed häired

täpsusta ohtlikkus ja vältimatu abi vajadus

depressioon,

täpsusta suitsiidohtlikkus ja vältimatu abi vajadus

   Etioloogilised ja patogeneetiliselt olulised tegurid

   Orgaaniline faktor

Juhul kui patsiendil esinev häire on esitatud sündroomina orgaaniliste psüühikahäirete loetelus, tuleb alati mõelda sümptomaatilise e. orgaanilise psüühikahäire võimalusele. Sama kehtib psühhoaktiivsete ainetest tingitud psüühikahäirete kohta.

See tõttu nn. mitteorgaaniliste psüühikahäirete korral on enamasti oluline kindlaks teha kas need häired ei ole seotud tuntud orgaanilise faktoriga (ajuhaigus, kahjustus, sekundaarne ajudüsfunktsioon süsteemse haiguse korral, psühhoaktiivsed ained).

Dementsus, deliirium ja amnestiline sündroom alati viitavad orgaanilisele faktorile. Kusjuures on oluline arvestada seda, et psüühikahäire võib olla seotud rohkem kui ühe orgaanilise faktoriga. Selle mittearvestamine võib kaasa tuua olulisi eksimusi diagnoosi määramisel. Näiteks võõrutusseisundis vallanduv deliirum ei pruugi olla seotud ainult alkoholi kasutamise katkemisega vaid mittmete teiste haiguste või närvisüsteemi kahjstustega (näiteks meningoentsefaliit või ajutrauma).

   Endogeenne faktor

Orgaaniliste psüühikahäirete eristamine ei tähenda, et muude psüühikahäirete aluseks ei võiks olla patoloogilised muutused närvisüsteemis. Erinevus orgaanilistest psüühikahäiretest seisneb selles, et nn endogeensete psüühikhäirete aluseks olevad haigused ei ole tänapäeval määratavad ja diagnoositavad ajus aset leidvate patoloogiliste muutuste alusel. Tüüpiliseks näiteks on skisofreenia, kus diagnoosi aluseks on teatud sümptomid, mitte haigusspetsiifilised muutused närvisüsteemis. Kuna skisofreeniat ei ole võimalik määratleda ajuhaigusena tuleb alati väljalülitada võimalikud orgaanilised tegurid.  Näiteks amfetamiinipsühhoosi ei ole kitsalt psüühikahäirete alusel võimalik eristada skisofreeniast. Ka biporaarset tüüpi meeloluhäire võib olla tigitud orgaanilist tüüpi närvisüsteemi kahjustusest.

   Psühhogeene (psühholoogiline) faktor

Teatud psüühikahäired ei ole seotud  orgaanilise ega ka endogeense faktoriga. See tähendab nende häirete esinemine ei ole sõltuvuses sellest, kuidas funktsioneerivad neurokeemilised ja neurofüsioloogilised mehhanismid, vaid on otseselt seotud psühholoogiliste mehhanismidega. See on see osa inimese psüühikast, mis toimib kaasasündinud ja omandatud programmi alusel. Näiteks foobiaid ja hüpohondriat ei ole võimalik seletada neurokeemiliste teooriate alusel. Samal ajal mittefoobne ärevus konkreetsel indiviidil võib vähemalt teoreetiliselt olla seotud nii psühhogeensete, endogeensete kui orgaaniliste faktoritega. See on ka põhjus miks tänapäeval on loobutud sellisest mõistes nagu neuroos. Kuigi psühholoogiliste mehhanismide ja orgaaniliste faktorite  tähendus on uuritav ja määrav, jääb alati määramatuks endogeensete tegurite osa paljude ärevushäirete ja somatoformsete häirete korral ning selles valdkonnas võib kohata väga äärmulikult vastandlike seisukohti ja arvamusi.

Kuigi psüühikahäirete süstematiseerimine, endogeensete ja psühhogeensete teguri osas, meeleolu-, ärevus- ja somatoformsete häirete korral, ei ole võimalik ühtviisi mõistetaval alusel, ei tähenda see veel seda, et reaalses tegevuse tuleks piirduda psüühikahäirete määtlemisega.

Kuigi selles valdkonnas on veel palju hüpoteetilist, tuleb rakendada kõiki teadmisi selleks, et määratleda psüühikahäire tegelik olemus erinevate etioloogiliste tegurite teljestikus.

Mida enam püstitatud hüpotees vastab tegelikkusele seda enam on lootust saavutada edu inimese abistamisel. Kui psüühikahäirete eristamine vastavalt RHK-10 või DSM-IV on suhteliselt kiiresti ja ühetaoliselt omandatav, siis inimese probleemide mõistmine siin vaadeldud tasandil võib olla väga erinev tulenevalt teoreetilisest ettevalmistusest.