Kliinilised skaalad

Skaalade kasutus diagnostilistel eesmärkidel kategoriaalse diagnoosi määramiseks on siiski piiratud ning enam sobivad need seisundi raskusastme iseloomustamiseks ja dünaamiliseks jälgimiseks uuritavate sümptomite ulatuses. Skaaladega on võimalik määrata patsiendil esinevaid sümptomeid ning nende raskusastet. Psüühikahäirete diagnostikas on skaaladel abistav tähendus (vt. ka psühhiaatrilised diagnostilised intervjuud).

• Sõltuvalt konkreetsematest vajadustest on välja töötatud hulgaliselt väga erinevaid psühhomeetrilisi skaalasid ja neid võiks liigitada alljärgnevalt:

  Skaalad üldseisundi hindamiseks:
  enamasti on need lühiskaalad, kus väidete arv on piiratud, nagu GAF, või väga ulatuslikud, mis hõlmavad detailselt peaaegu kõikki olulisemaid psüühilisi funktsioone (näiteks SCL-90 või AMP).

  Skaalad psüühikahäirete hindamiseks:

  • MMSE - The Mini Mental State Examination, kognitiivsete funktsiooni raskete häirete hindamiseks
  • PANSS - The Positive and Negative Syndrome Scale, psühhootiliste häirete hindamiseks
  • BPRS - The Brief Psychiatric Rating Scale, psühhootiliste häirete hindamiseks
    
  • HAMD (Hamilton Rating Scales for Depression), depressiooni hindamiseks;
  • MADRS (Montgomery-Åsberg Depression Rating Scale), depressiooniküsimustik
  • BDI - Beck Depression Inventory, depressiooniküsimustik (enesehinnangu test)
  • Zung Self-Rating Depression Scale
  • Geriatric Depression Scale
  • Mazmanian Mania-Depression Mood Scale
  • DEPS - depressiooni skriining
     
  • HAS - Hamilton Anxiety Scale (Max Hamilton, 1959)
  • EEK - Emotsionaalse enesetunde küsimustik - enesehinnangu test ärevus- ja/või depressiooni sümptomite tuvastamiseks. Sobib nii ärevus ja depressiooni skriininguks ja ka seisundi raskusastme hindamiseks.

  • AIMS - Ebanormaalsete tahtmatute liigutuste skaala

• Skriining- e. sõeltestite kasutatakse teatud psüühikahäiretega patsientide esmaseks  selekteerimiseks populatsiooni uuringutes või ka esmatasandi arstiabis. Nende koostamisel on hõlmatud ainult konkreetse psüühikahäire kõige iseloomulikumad sümptomid ning on välja jäetud väited või küsimused teiste vähem spetsiifiliste sümptomite kohta selleks, et minimaliseerida valepositiivseid tulemusi. Tulenevalt sellest skriining-testid enamasti ei sobi seisundi kliiniliseks hindamiseks (näiteks raskusastme iseloomustamiseks) ja selle dünaamika jälgimiseks. Skriining testid on valdavalt enesehinnangu-testid ning seetõttu kasutatavad mittepsühhootiliste häirete määramiseks. Ka raske depressiooni korral eneshinnangu testid ei pruugi anda õigeid tulemusi.
  Emotsionaalse enesetunde küsimustiku koostamisel oli eesmärgiks test, mis sobib  depressiivsete ja ärevushäirete sõeltestiks ning võimaldaks hinnata ka seisundi raskusastet.

• Skaalad jagunevad veel enesehinnangu testideks ja uurija poolt täidetavateks (psühhiaater, psühholoog, med.-õde jne.)
  • Enesehinnangu testid (nt. EEK, DEPS) on sobilikud selliste psüühikahäirete hindamisel, kus olulisel kohal on subjektiivsed vaevused ning kognitiivsed funktsioonid ei ole primaarselt kahjustunud ja ei esine psühhootilisi sümptome (nt. ärevushäired, mittepsühhootilised meeleoluhäired). Need testid ei ole kasutatavad psühhootiliste, teadvus- ja väljendunud kognitiivsete häiretega patsientidel.
  • Uurija poolt täidetavad skaalad (nt. PANSS, MMSE) on olulised psühhootiliste, teadvus- ja väljendunud kognitiivsete häiretega patsientidel.
    Need on seisundid, kus kognitiivsed protsessid on häiritud viisil, mis ei võimalda isikul anda adekvaatset hinnangut oma seisundi kohta.