Orgaanilised psüühikahäired - F1
Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on kindlalt diagnoositav peaajuhaigus, -kahjustus või muu -häire, mille tagajärjeks on tserebraalne düsfunktsioon.

- mõiste orgaaniline autonoomselt diagnoositavat peaaju- või süsteemset haigust või ajukahjustus;

- mõiste sümptomaatiline viitab sellistele orgaanilistele psüühikahäiretele, mille puhul peaaju haaratus on sekundaarne, põhihaiguseks on süsteemne ekstratserebraalne haigus või kahjustus;

  • Düsfunktsioon võib olla:

    1. primaarne (haigus või kahjustus tabab peaaju otseselt);

    2. sekundaarne (nt. süsteemsete haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest või süsteemidest).

    Psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tekkinud psüühikahäired on klassifitseeritud F10-F19 all ning neid eristatakse orgaanilistest psüühikahäiretest.

    Psüühikahäired, mille bioloogilised alused on ebaselged, näiteks skisofreenia, ei kuulu sellesse gruppi.
Orgaanilised psühhosündroomid
Haigused, mis kahjustavad aju struktuurseid elemente, võivadavalduda kõigi siin esitatud sündroomidena alates asteeniast ja kergest kognitiivsete funktsioonide kahjustusest kuni dementsuseni.
RHK-10-s võib eristada kahte peamist orgaaniliste psüühikahäirete
(e. orgaaniliste psühhosündroomide) alarühma:

1) aju orgaanilisele kahjustusele spetsiifilised sündroomid;

2) aju orgaanilisele kahjustusele mittespetsiifilised sündroomid;
Orgaanilised psühhosündroomid
1) "Spetsiifilised" sündroomid Esinevad:
(1) olulise raskusega kognitiivsete funktsioonide häired (mälu, intellekt ja omandamisvõime)
või
(2) teadvus- ja tähelepanuhäired.
2) Mittespetsiifilised sündroomid

Orgaaniline hallutsinoos
Orgaaniline katatoonia
Orgaaniline luululine häire
Orgaaniline meeleoluhäire
- depressioon
- mania
- segatüüpi häire
Orgaaniline ärevushäire
Orgaaniline dissotsiatiivne häire Orgaaniline asteenia
Kerge kognitiivsete funktsioonide häired

Puuduvad või on minimaalsed:
teadvuse- ja kognitiivsete funktsioonide (mälu-, intellekti-, omandamisvõime) häired;

Võivad esineda :
1) tajumishäired (hallutsinatsioonid; psühhosensoorsed häired),

2) mõtlemise sisulised (luulumõtted),

3) meeleolu- ja emotsioonide (depressioon, mania, ärevushäired)

4) isiksus- ja käitumishäired

Puuduvad ajuorgaanilisele kahjustusele iseloomulikud muutused psüühilistes funktsioonides ning ei ole võimalik määrata kas teegemist on "orgaanilist" või "mitteorgaanilist" tüüpi psüühikahäirega.

Orgaanilised isiksus-  ja käitumishäired
- Orgaaniline isiksushäire
- Entsefaliidi järgne sündroom
- Traumajärgse ajukahjustuse sündroom

 

Dementsus
Üldiseloomustus
Dementsus on sündroom, mida iseloomustab raske kognitiivsete funktsioonide (mälu, intellekt) kahjustus ilma teadvuse häireteta, mis märgatavalt häirib inimese igapäevast toimetulekut.
  • Dementsus on tavaliselt krooniline ja/või progresseeruv kulg;
  • Dementsuse põhjuseks on peaajuhaigus või -kahjustus (nt. peaajutrauma);
  • Häiritud on korraga mitu kortikaalset funktsiooni,
    s.h. mälu, mõtlemine, orientatsioon, arusaamine,
    taiplikkus, asjaoludega arvestamise võime, õppimisvõime,
    sõnavara ja otsustusvõime;
  • teadvus ei ole hägunenud (erinevalt deliiriumist);
  • harilikult kaasneb ja vahel ka eelneb emotsionaalne pidurdamatus, sotsiaalse käitumise või motivatsiooni halvenemine (isiksusemuutus).
  • lisasümptomitena võivad arvesse tulla:
    ärevuse ja depressiooni sümptomid, luulumõtted, meelepetted ja muud sümptomid.

 

Dementsuse raskusastmed: 1) kerge; 2) mõõdukas; 3) raske.

Kerge dementsus:

- on säilunud teatud iseseisev toimetulekuvõime;
- juhtival kohal on
   - - omandamisvõime alanemine;
   - - mälu käepärasuse vähenemine;
   - - halb kohanemine uute situatsioonidega (tuleneb eelnevast);.
- väljaspool harjumuspärast keskkondavõib inimene olla märkimisväärselt abitu (nt. elukoha vahetus, haiglaravil viibimine);
- Elu korraldamisel tuginetakse varem omandatud ja säilinud oskustele.

Kognitiivsete funktsioonide alanemisest tingitud tööalased probleemid ei ole veel piisavad selleks, et diagnoosida dementsust.

Mõõdukas dementsus:

- Iseseisev toimetulek ilma kõrvalabita osutub võimatuks.
- informatsiooni omandamine on väga juhusliku iseloomuga;
- ei tule toime ka elementaarsete rahaliste küsimuste lahendamisega.
- märgataval viisil on kadunud varem omandatud oskused ja kogemused.
- varasemalt omandatud informatsiooni kadumine, sõnavara vaesumine.

Raske dementsuse:

- haigel puudub võime intellektuaalseks tegevuseks (nt. kõnest arusaamisvõime puudub);
- mälu on hävinud (nt. ei ole suuteline andma isikuandmeid).
Diagnostika
Sündromoloogiline diagnoos ja diferentsiaaldiagnoos -

1) seisundi vastavus dementsuse üldistele kriteeriumidele;
Kognitiivse kahjustuse skriiningtest:
Mini-Mental State Examination[3] MMSE

2) konkureerivate sündroomide väljalülitamine nagu

3) Kaasuvate sümptomite (psüühikahäirete) täpsustamine
(nt. depressiooni- või psühhootilised sümptomid)

3) Nosoloogiline diagnoos (dementsuse põhjuste väljaselgitamine ja määratlemine/üldjuhul kuulub neuroloogia valdkonda)

 
Dementsuse üldised diagnostilised kriteeriumid (RHK-10/RC)
G1. 1) Mälu halvenemine (eriti uue info omandamine);

2) Teiste kognitiivsete funktsioonide halvenemine - määral, mis kahjustab inimese tavalist tegevust
[intellekti alanemine: abstraktsioonivõime, otsustusvõime, mõtlemine, tegevuse kavandamine]

G2. Ei esine teadvusehäireid.
G3. Isiksuse või käitumise muutus väljendub vähemalt ühena järgnevast:

1) emotsionaalne (afekt-) labiilsus

2) ärrituvus

3) apaatia

4) sotsiaalse käitumise häirumine (sotsiaalseid norme eirav käitumine)
G4. Kestvus >= 6 kuud.

Nosoloogiline diagnoos
Dementsuse nosoloogiline diagnoos põhineb patsiendi põhjalikul somaatilisel ja neuroloogilisel uuringul.

Psüühikahäirete eripära alusel ei ole võimalik kindlalt väita, millisest haigusest või kahjustusest dementsus on põhjustatud, ka siis kui dementsuse kliinilised tunnused on väga tüüpilised mõnele haigusele nagu Alzheimeri tõbi.

Kognitiivsete funktsioonide kahjustus võib tekkida paljude haiguste ja ajukahjustuste korral nagu peaajutraumad, ajutuumorid, AIDS, alkohol, ravimid, infektsioonid, kroonilised kopsuhaigused.
10-15% dementsusega haigetest võib adekvaatne ravi anda tulemusi juhul, kui ravile alluv haigus on diagnoositud. Prognostiliselt soodsaid tulemusi võib saada haigetel, kellel dementsus on seotud ravitava südamehaiguse, neeruhaiguse, endokriinhaiguse (hüpotüreoos), ravimitega või primaarse psüühikahäirega nagu depressioon. Depressioon võib halvendada olulisel määral inimese kognitiivseid funktsioone, mis kergete kognitiivsete häiretega vanemaealistel patsientidel võib summaarselt väljenduda dementsusele sarnase seisundina (pseudodementsus). Kergele dementsusele liituv depressioon võib jätta esmamulje raskest dementsusest.

Harvad ei ole juhtumid, kus kognitiivsete funktsioonide kahjustuse põhjusi on rohkem kui üks ning dementsus  osutub mitme peaaju kahjustava teguri summaarseks avalduseks. Näiteks raske peaajutrauma ja alkohoolne ajukahjustus koos mõne muu toksilise kahjustusega; Alzheimeri tõbi  aju vaskulaarsete häiretega.

Kognitiivsete funktsioonide mööduv või püsiv halvenemine võib arvesse tulla ka teiste raskete psüühikahäirete korral (nt skisofreenia).

Dementsuse sagedasemad põhjused

  • Neurodegeneratiivsed haigused
    • Alzheimeri tõbi (kõige sagedasem põhjus)
    • Parkinsoni tõbi
    • Huntingtoni tõbi
    • Picki tõbi
    • Amüotroofne lateraalne skleroos
    • Spinotserebellaarne degeneratsioon
    • Olivopontotserebellaarne degeneratsioon
  • Vaskulaarne dementsus
  • Infektsioonid
    • Creutzfeldt-Jakobi tõbi
    • AIDS
    • Viiruslik entsefaliit
    • Progressiivne multifokaalne leukoentsefalopaatia
    • Behcet'I sündroom
    • Neurosüüfilis
    • Krooniline bakteriaalne meningiit
    • Tuberkuloosne meningiit/entsefaliit
  • Toitumisega seotud haigused
    • Wernike-Korsakovi sündroom (tiamiini defitsiit)
    • Vitamiin B12 defitsiit
    • Pellagra
  • Ainevahetushäired
    • Metakromaatiline leukodüstroofia
    • Adrenaalne leukodüstroofia
    • Dementsus seoses dialüüsiga
    • Hüpo- ja hüpertüreoidism
    • Raske neerupuudulikkus
    • Cushingi sündroom
    • Maksapuudulikkus
    • Paratüreoidnäärmete haigused
  • Ajukahjustused toksilistest ainetest (sh alkohol)
  • Peaajutraumad (sh dementia pugilistica)
  • Intrakraniaalsed põhjused: (tuumor, abstsess, verevalumid)

 

Deliirium
Üldiseloomustus
Deliirium e. segasusseisund viitab alati raskele ajudüsfunktsioonile, millel on konkreetsed somaatilised põhjused.

Kliiniliselt on olulisel kohal:
1) teadvuse selguse häired, 
2) kognitiivsete funksioonide halvenemine, mis väljendub
    --  segasuse (isik on desorienteeritud ajas, kohas ja ka enese isikus) ja
    --  sihipäratu rahutusena.

3) sageli ilmnevad kahtlustamine, visuaalsed ja taktiilsed hallutsinatsioonid ning väljendunud unehäired

Erinevalt dementsusest on deliirum enamasti seisund, mis taandub adekvaatse raviga, väljaarvatud raske ajukahjutusega patsiendid.

Deliirium võib ilmneda ka eelneva dementsuse foonil.
Vanemaealistel haigetel on deliiriumi tekkerisk oluliselt suurem.
Lühiajalised delirioossed episoodid on sagedased nt. ka lastel infektsioossete haiguste korral.

 
Deliirumi põhjused
Orgaaniline ajukahjustus, F05

Psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud:
       intoksikatsioonideliirium (F1x.03),
       võõrutusdeliirium  (F1x.4)
  • Peaajuhaigused, -kahjustused
    • epilepsia,
    • ajutrauma,
    • infektsioonid (meningiit, entsefaliit),
    • kasvajad
    • vaskulaarsed häired
  • Ravimid
    • - kolinolüütilise toimega ained (sh tritsüklilised antidepressandid)
    • - antikonvulsandid
    • - antihüpertensiivsed vahendid
    • - kardiaalsed vahendid (glükosiidid)
    • - klonidiin
    • - disulfiraam
    • - insuliin
    • - opiaadid
    • - fentsüklidiin
    • - sedatiivsed ained, hüpnootikumid
    • - steroidid
    • - liitium (vereseerumis > 1.5 mekv/l)
  • Võõrutusseisundid (alkohol, rahustid uinutid) - F10.4
  • Mürgistused
    • CO-mürgistus
    • raskemetallid
  • Endokriinsüsteemi düsfunktsioon (hüpo- või hüper-)
  • Mitteendokriinsete organite haigused
    • maksahaigused (entsefalopaatia)
    • neeruhaigused (ureemia, …)
    • kopsuhaigused (CO2 narkoos; hüpoksia)
    • K-vaskulaarsed haigused (infarkt, arütmiad, hüpotensioon)
  • Tiamiini, nikotiinhappe, B12 defitsiit
  • Süsteemsed infektsioonid sepsisega
  • Elektrolüütide a-v häired
  • Postoperatiivsed seisundid
Diagnostilised kriteeriumid:
A.  Teadvuse hägunemine koos alanenud võimega tähelepanu fokuseerida, säilitada või ümber lülitada.
B.  Tunnetusprotsesside häire ilmneb mõlemas järgnevas:
(1)  Vahetu reproduktsiooni ja lühimälu halvenemine ning suhteliselt säilinud kaugmälu
(2) desorientatsioon ajas, kohas või enese isikus
C. Esineb vähemalt üks järgnevatest psühhomotoorsetest häiretest:
(1) ootamatud ja ettearvamatud üleminekud hüpoaktiivsusest hüperaktiivsusele
(2) reaktsiooniaja pikenemine
(3) jutukuse suurenemine või vähenemine
(4) kergesti ehmumine
D. Une või une-ärkvelolekutsükli häired ilmnevad vähemalt ühes järgnevast:
(1) insomnia kuni täieliku unekaotuseni rasketel juhtudel koos või ilma päevase unisuseta, või une-ärkvelolekutsükli inversioon
(2) öine sümptomite ägenemine
(3) häirvad või hirmutavad unenäod, mis võivad ärkvelolekus jätkuda hallutsinatsioonide või illusioonidena
E.  Sümptomite järsk algus ja ööpäevane varieeruvus

F. 

On olemas objektiivsed tõendid orgaanilise haiguse või kahjustuse kohta (anamnees, somaatiline ja neuroloogiline uurimine, laboratoorsete uuringute tulemused).
Tavaliselt esinevad ka (ei ole dianoosiks obligatoorselt vajalikud)
  • afektiivsed häired: depressioon, ärevus või hirm, ärrituvus, eufooria, apaatsus
  • tajumishäired:
    1) peamiselt visuaalsed hallutsinatsioonid ja illusioonid
    2) taktiilsed hallutsinatsioonid
  • mööduvad luulumõtted

Deliiriumile võib kaasuda dementsus (täpsustada   RHK-koodi neljanda sümboliga).

 
Deliiriumi diferentsiaaldiagnoos:
Sündroomi tasemel:
  • dementsus;
  • amnestiline sündroom;
  • äge-mööduv psühhootiline episood psühhomotoorse rahutusega ja psühhootilise segasusega;
  • katatoonne rahutus;
Etioloogilised faktorid
  • Sagedasemad deliiriumi põhjused on:
    • alkoholintoksikatsioon
    • alkoholdeliirium
    • muud intoksikatsiooniseisundid
    • rasked infektsioossed haigused
    • ainevahetushäired (nt. maksahaigusest, dehüdratatsioonist)
  • Välistatud ei ole mitme teguri osalus:
    • nt. võõrutusseisund alkoholist + raske infektsioosne haigus.
Deliiriumi ravi
  • Deliriiriumis haige vajab alati vältimatud abi (tahtest olenematu).
  • Deliirium on alati sümptomaatiline raskele ajudüsfunktsioonile, mille põhjuseks on ajuhaigus, kahjustus (nt trauma) või intoksikatsioon.
  • Deliirium võib olla esilekutsutud ka ravimite poolt (kõik koliinolüütilist toimet omavad ravimid võivad põhjustada deliiriumi).
  • Deliiriumi korral tuleb välistada enesevigastamise võimalused, samuti on vaja tagada teiste isikute ohutus.
  • Kontakt patsiendile tuttavate inimestega võib vähendada segasust.
  • Segasust aitab leevandada korduvalt antav informatsioon aja ja koha suhtes.
1) esikohal on alati etioloogiline ravi, see on põhihaiguse ja selle tüsistuste ravi:
  • nt. antibakteriaalne ravi; elektrolüütide tasakaalu korrigeerimine; kardiovaskulaarse puudulikkuse ravi; ajuturse nähtude leevendamine;

2) psühhoosi kupeerimine

  • tugeva antipsühhootilise toimega neuroleptikumid: 
    valikpreparaat on haloperidool (algannus 2-10 mg i/m., vajadusel korrata 1 t möödumisel; hiljem suu kaudu 2x päevas);
    tuleks hoiduda fenotiasiinide kasutamisest (antikoliinergiline efekt)

3) insomnia ravi (leevendab ka ärevuse sümptome)

  • bensodiasepiinid (va nende või muude sedatiivsete ainete intoksikatsiooni korral)

Orgaaniline amnestiline sündroom
Amnestilisele häirele on iseloomulik mälukahjustus, mis väljendub vähenenud või kadunud võimes salvestada uut informatisooni ja siit tulenevas alanenud reproduktsioonivõimes viimase aja sündmuste suhtes.

Samal ei ole vahetu reproduktsiooni defekti e. informatsioon säilub nii kaua kuni see püsib teadvuses.

Amnestilisele sündroomile ei ole iseloomulik üldise intellektuaalse taseme langus (kuni dementsuseni). Dementsus on laiem ja ulatuslikum kognitiivsete funktsioonide kahjustus. 

Teaduse seisundis ei ole muutusi.

Amnestilise sündroomi kulg varieeruv sõltuvalt ajuhaiguse või ajukajustuse iseloomust.
Etioloogia
  • Hüpoglükeemia
  • Krambid
  • Peaajutrauma
  • Ajukasvajad
  • Kardiovaskulaarsed põhjused (aju talaamilise piirkonna ja temporaalsagara kahjustus)
  • Ajuoperatsioonid
  • Entsefaliit
  • Hüpoksia (poomiskatse, CO-mürgistus)
  • EKR
  • Sclerosis multiplex
  • Alkoholisõltuvus, ajukahjustus
    (Korsakovi psühhoos; mälulüngad)
  • Neurotoksiinid
  • Bensodiasepiinid
  • Muud ravimid
Orgaanilise amnestilise sündroomi diagnostilised kriteeriumid (RC)

A.   Mälukahjustus, mis väljendub mõlemas järgnevalt esitatus:

1) mälukahjustus, mis väljendub vähenenud või kadunud võimes salvestada uut informatisooni määral, mis kahjustab inimese igapäevast tegevust;
ja
2) alanenud reproduktsioonivõime viimase aja sündmuste osas;

B.   Ei esine:

1) vahetu reproduktsiooni defekti
2) teadvuse hägunemist ja tähelepanuhäireid nagu F05.- kriteeriumis A
3) üldise intellektuaalse taseme langust (dementsus).

C.   Objektiivsed tõendid ja/või anamnees tõendavad insuldi või peaajuhaiguse esinemist (eriti kui on haaratud bilateraalselt dientsefaalsed ja mediaalsed temporaalsed struktuurid, v.a. alkoholentsefalopaatia), mida võib seostada kriteeriumis A esinevate häiretega.

Märkus:
fakultatiivsed sümptomid nagu konfabulatsioonid, emotsionaalsed häired (apaatia, initsiatiivitus) või haigusteadvuse puudumine kinnitavad diagnoosi, kuid ei pruugi alati avalduda.
Muud orgaanilised psühhosündroomid (F06)
Siin esitatud sündroomid võivad esineda ka teiste psüühikahäirete korral erinevalt dementsuse, amnestilise ja deliiriumi sündroomidest.

"Mittespetsiifiliste" psühhoorgaaniliste häirete üldkriteeriumid
(F06 diagnostilised üldkriteeriumid) RC
G1. Objektiivselt peab olema tõestatud ajukahjustuse, -vigastuse või süsteemse kehalise haiguse esinemine, mis teadaolevalt võib põhjustada aju düsfunktsiooni;
s.h. hormonaalsed häired ja mittepsühhoaktiivsed ained
(väljaarvatud alkohol ja teised psühhoaktiivsed ained).
G2. Ajaline seos kehalise haiguse, vigastuse või düsfunktsiooni ja psüühikahäire vahel, mille sümptomid võivad ilmneda vahetult või hilinenult.
G3. Tervistumine või psüühilise seisundi märgatav paranemine järgneb kehalise põhjuse kadumisele või haigusest paranemisele.
G4. Puuduvad usaldatavad andmed, mis võimaldaksid seletada psüühikahäireid muul viisil, nt. kliiniliselt sarnase psüühikahäire esinemine perekonnas.
  • Seisundi vastavus kriteeriumidele G1, G2 ja G4 võimaldavad määrata esialgse diagnoosi.

  • Orgaanilist psüühikahäiret on võimalik kindlalt diagnoosida juhul, kui seisund vastab ka kriteeriumile G3.

Orgaaniline hallutsinoos (F06.0) RC
A. Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.
B. Kliinilises pildis domineerivad püsivad või korduvad hallutsinatsioonid
- tavaliselt nägemis- või kuulmishallutsinatsioonid
C. Hallutsinatsioonid esinevad selge teadvuse juures.
Kommentaar:  Võib esineda seletusluul.

Orgaaniline katatoonne häire (F06.1) RC

A.

 Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.

B.

 Esineb 1 järgnevast: 1)  stuupor ja/või 2) negativism.

C.

 Esineb katatoonne rahutus.

D.

 Stuupori ja rahutuse kiire ja ettearvamatu vaheldumine.
Märkus:
Diagnoosi usaldatavust tõstab teiste katatoonsete sümptomite esinemine nagu stereotüüpiad, vahajas paindlikkus ja impulsiivsed teod.

Tuleb olla hoolikas deliiriumi välistamise suhtes, kuigi praeguseks ajaks ei ole teada, kas orgaanilised katatoonsed seisundid ilmnevad alati selge teadvuse juures või need on deliiriumi atüüpilised manifestatsioonid, kus F05 häired A, B, ja D on minimaalselt väljendunud ning domineerivaks on kriteeriumis C esitatud häired.

Orgaaniline luululine [skisofreeniataoline] häire (F06.2) RC

A.

 Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.

B.

 Domineerivateks on väga erineva süstematiseerituse astmega luulumõtted
(jälitus-, metamorfoosi, hüpohondrilised, surmaga seotud, kiivus-).

C.

 Teadvus on selge ja mälu häireteta.
Märkus: võivad esineda hallutsinatsioonid, skisofreenset tüüpi mõtlemishäired, üksikud katatoonsed sümptomid nagu stereotüüpiad, negativism või impulsiivsed teod.

Kõik seisundid, mis vastavad skisofreenia (F20.0-F20.3), püsiva luululise häire (F22.-) või ägeda ja mööduva psühhootilise häire (F23.-) kriteeriumidele ning samaaegselt F06 üldkriteeriumidele, tuleks klassifitseerida siia.

Orgaaniline meeleoluhäire (F06.3) RC
A. Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.
B. Seisund peab vastama ühele F30-F32 esitatud afektiivse häire kriteeriumile
  • F06.30 Orgaaniline mania
  • F06.31 Orgaaniline bipolaarne häire
  • F06.32 Orgaaniline depressioon
  • F06.33 Orgaaniline segatüüpi afektiivne häire
Depressiooni tunnused vt. F32, depressiooni raskusastmed
Mania tunnused, mania raskusastmed

Orgaaniline ärevushäire (F06.4) RC
A. Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.
B. Seisund vastab paanika- või generaliseerunud ärevushäire kriteeriumidele (F41.0, F41.1) [ärevussündroom]
Märkus:
Raske kehaline haigus võib osutuda emotsionaalse stressi põhjuseks, kutsudes esile ärevuse sümptomeid või vallandades mõne psüühikahäire (nt. kohanemishäire, depressioon jne.)
Ärevuse sümptomid.

Orgaaniline dissotsiatiivne häire (F06.5) RC
A. Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.
B. Seisund vastab ühele dissotsiatiivsete häirete blokis kirjeldatud seisundile (F44.0-F44.8)

Orgaaniline asteenia (emotsionaalne labiilsus) (F06.6) RC
A. Seisund vastab F06 üldkriteeriumidele.
B. Kliinilises pildis domineerivad emotsionaalsele labiilsusele iseloomulikud tunnused.
C. Mitmesugused kehalised aistingud nagu nõrkus ja valud.
Sageli esineb ka väsimus, kuid see ei ole diagnoosiks obligatoorne.

Kerge kognitiivsete funktsioonide kahjustus (F06.7) RC

Märkus: Esitatud kriteeriume tuleb käsitleda esialgsetena. On vajalik koguda täiendavat informatsiooni antud häire täpsemaks eristamiseks dementsusest (F00-F03), orgaanilisest amnestilisest sündroomist (F04), deliiriumist (F05.-) ja  F07.- all esitatud häiretest.
A.

Peab vastama F06 üldkriteeriumidele.
B.

Kognitiivsete funktsioonide häire peab esinema enamuse ajast vähemalt 2 nädala vältel. Vähemalt 1 järgnevast:

1) mälu (eriti reproduktsioon) või uue materjali õppimine

2) tähelepanu ja keskendumine

3) mõtlemine (nt. üldistusvõime või probleemide lahendamise aeglustumine)

4) kõne (nt. vajalike sõnade leidmine, arusaamisvõime)

5) visuaal-ruumiline tegevus.
C. Kognitiivsete protsesside kvantitatiivsel uurimisel ilmnev anormaalsus või võimekuse alanemine (nt. neuropsühholoogilised testid).
D. Ükski häire B1-B5 ei ole sellise raskusega, et võimaldaks diagnoosida dementsust (F00-F03), orgaanilist amnestilist sündroomi (F04), deliiriumi (F05), entsefaliidijärgset sündroomi (F07.1), traumajärgse ajukahjustuse sündroomi (F07.2) või mõnda psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud püsivat kognitiivsete funktsioonide kahjustust (F1x.74).
Märkus:
Kui kriteerium G1 F06-s on täidetud kesknärvisüsteemi haiguse esinemisega, siis enamasti võib eeldada, et see on ka kerge kognitiivse häire põhjuseks.
Kui  kriteerium G1 F06-s on täidetud süsteemse haiguse esinemisega, siis sageli ei ole õigustatud oletus, et tegemist on otsese põhjusliku seosega.
Orgaanilised isiksus- ja käitumishäired (F07)
Orgaaniliste isiksushäirete diagnostika üldkriteeriumid
(F07 üldkriteeriumid)
A. Objektiivne leid ja anamnees kinnitavad ajuhaiguse, -kahjustuse või düsfunktsiooni olemasolu;
B. Puuduvad teadvusehäired ja märkimisväärsed mäluhäired;
C. Puuduvad muud andmed, mis võimaldaksid esinevaid isiksus- või käitumishäireid seletada blokis F6 esitatud isiksushäiretena.

**Isiksuse muutus ei ole seotud psühhoaktiivsete ainete toimega. Siiski ei ole harvad juhud, kus isiksuse muutus on seotud nii orgaanilise faktori (trauma) kui psühhoaktiivse aine kasutamisega (ajukahjustus alkoholist).

Orgaaniline isiksushäire (F07.0)
A. Seisund peab vastama F07 üldkriteeriumidele
B. Vähemalt 6 kuu vältel esineb vähemalt kolm tunnust järgnevast
1) Püsiv võimetus kestvaks sihipäraseks tegevuseks;

2) Vähemalt 1 järgnevatest emotsionaalsetest muutustest;

a) emotsionaalne labiilsus;
b) eufooria ja lamedad kohatud naljad;
c) ärrituvus, vihasööstud ja agressiivsus;
d) apaatia.
3) Kihude ja impulsside pidurdamatus ning sotsiaalsete normide ja tagajärgedega mittearvestamine;

4) kognitiivsed häired nagu
a) ülemäärane kahtlustamine ja paranoidsed ideed
b) ülemäärane hõivatus mingist tegevusest nagu religioon või teiste inimeste tegevuse jäigalt kategoriaalne hindamine "õigeks" või "ebaõigeks".
6) Häired seksuaalses käitumises (hüposeksuaalsus või seksuaalsuunitluse häired).

5) Märgatavad häired kõne tempos ja iseloomus, nagu üksikasjalikkus, ülidetailsus ja jäikus.
Orgaanilise isiksushäire kindel jaotus alatüüpideks puudub:

Alatüübid 1:
1) Apaatiline [domineerivad kriteeriumis 1 ja 2d esitatud sümptomid];
2) Pseudopsühhopaatiline [1, 2c, 3];
3) Epileptilist tüüpi iseloomumuutus [4, 5, 6];

Alatüübid 2:
1) Labiilne; 2) pidurdamatu; 3) agressiivne; 4) paranoidne;
5) segatüüpi; 6) muu
Entsefaliidijärgne sündroom (F07.1)
A. Seisund peab vastama F07 üldkriteeriumidele
B. Vähemalt üks järgnevatest residuaalsetest neuroloogilistest sümptomitest:

1. paralüüs;
2. kurtus;
3. afaasia;
4. konstruktiivne apraksia;
5. akalkuulia.
C. Sündroom on pöörduva iseloomuga ning kestab harva kauem kui 24 kuud.

Märkus:
Kriteerium B on peamine orgaanilisest isiksushäirest eristav tegur.
Residuaalne sümptomaatika ja käitumise muutused, mis tekivad pärast viirusliku või bakteriaalse meningiidi põdemist, on ebaspetsiifilised ja ei anna piisavat alust kliiniliseks diagnoosiks. Selliste sümptomite hulka kuuluvad: üldine halb enesetunne, apaatia või ärrituvus; mõningane kognitiivsete funktsioonide alanemine (omandamisvõime alanemine), une-ärkvelolekurütmi häired, seksuaalse käitumise muutused.

Traumajärgse ajukahjustuse sündroom (F07.2)
A. Seisund peab vastama F07 üldkriteeriumidele
B. Anamneesis ajutrauma koos teadvuse kaotusega, mis eelneb sümptomitele kuni 4 nädala vältel (objektiivselt kinnitust leidnud ajukahjustuse leiud puuduvad, nagu EEG-leid, MRI, CT, okulonüstagmograafia).
C. Vähemalt kolm järgnevatest tunnustest:
1. kaebused ebameeldivatele aistingutele ja valudele nagu peavalud, pearinglus (tavaliselt ilma tõelise vertiigo tunnusteta), paha enesetunne ja kiirenenud väsitatavus või mürade talumatus;

2. emotsionaalsed häired nagu ärrituvus, emotsionaalne labiilsus (kõrgenenud erutuvus või emotsioonide võimendumine erutumise või stressi korral), mõningane depressioon ja/või ärevus;

3. subjektiivsed kaebused keskendumisraskustele ja eriti vaimse koormuse korral ning samuti mälu suhtes (ilma kindlate väljendunud kahjustusele viitavate objektiivsete tunnusteta, nagu näiteks psühholoogilise testi tulemused);

4. unetus (insomnia);

5. taluvuse langus alkoholi suhtes;

6. muretsemine eelpool toodud sümptomite pärast ja hirm püsiva ajukahjustuse ees kuni hüpohondriliste ülekaalukate mõteteni ja haigerolli vastuvõtmiseni.