Peitmunandilisus ehk munandilaskumishäire ehk krüptorhism on kaasasündinud väärareng, kus üks või kumbki munand ei asu munandikotis. Normaalselt laskuvad munandid kõhuõõnest läbi kubemekanali munandikotti looteea viimases kolmandikus. Eestis esineb väärarengut umbes 2% vastsündinutest. Enneaegsetel lastel esineb peitmunandilisust oluliselt sagedamini. 20% juhtudest on väärareng kahepoolne, ülejäänud juhtudel on munandikotti laskumata jäänud üks munand. Umbes pooltel juhtudel, enneaegsetel suisa enamikel juhtudel, toimub iseeneslik munandi laskumine esimese kolme sünnijärgse kuu jooksul.

Viimastel aastatel on eraldi haigusvormina hakatud käsitlema ka teisest krüptorhismi, mille puhul on munand laskunud munandikotti, kuid mingil seni teadmata põhjusel uuesti liikunud munandikotist välja. Teisese krüptorhismi puhul võib olla esmalt tegemist tüüpiliselt laskumata munandiga, mis sünnimomendil paikneb kubemekanalis, lapse esimestel elukuudel laskub kenasti munandikotti, kuid hiljem tõuseb jälle üles tagasi. Aga sedaviisi krüptorhistlikuks võivad muutuda ka mõned sünnimomendil munandikotis paiknenud munandid. Haiguse põhjused ei ole esmase ega teisese laskumishäire puhul täielikult selged, kuid oluliseks peetakse üsasisest munandite arengu hormonaalset keskkonda. Haiguse erivorm on kubemesongaga seotud peitmunandilisus, mille eduka ravi järel hilisemaid probleeme tekkida ei tohiks.

Peitmunandilisus võib ravimata ja ka hilinenud ravi puhul põhjustada mehe viljakuse langust ja lastetust. Samuti on haigus oluline munandivähi riskitegur. Raskematel juhtudel võib peitmunandilisus põhjustada ka meessuguhormoonide puudulikkuse, mille korral on vajalik hormoonasendusravi.

Peitmunandilisuse ravi on operatiivne ja selle eesmärk on tuua munand oma loomulikku asendisse munandikotis või sellele võimalikult lähedale. Ravi peaks toimuma esimese kahe eluaasta jooksul, sest mida hiljem ravi alustatakse, seda suurem on munandi kahjustus. Poisslapse vanemad peaksid kindlasti kontrollima, kas imiku mõlemad munandid on munandikotis kombeldavad. Ka täiskasvanud mehed, kellel on peitmunandilisus, peaksid käima regulaarselt androloogilises kontrollis, et jälgida oma suguhormoonide taset ja kasvaja ennetamiseks ka munandi ehituslikke eripärasid. 

 

Munandi torsioon ehk munandi pöördumine on haigus, mille käigus seemneväät pöördub ümber oma telje, põhjustades äkilise verevarustuse häire munandis ja seda ümbritsevates kudedes. Munandi pöördumise risk on suurim varases puberteedieas (vanuses 12–15) ja on tingitud munandikoti kiiretest arengulistest muutustest. Põhjuseks on munandit munandikotis fikseerivate sidemete suhteline nõrkus või nende puudumine. Viimasel juhul võib munandi pöördumine väga harva tekkida suisa emaüsas enne sündi või ka kohe pärast sündi. Sel perioodil tekkivad munandi pöördumised ei põhjusta valu ja väljenduvad vaid munandikoti punetuse ja pingena. Puberteedieas tekkivat munandi pöördumist iseloomustavad äkiline väga tugev valu enamasti ühes munandikoti pooles, kiirelt tekkiv paistetus ja punetus. Diagnoosi aluseks on tüüpiline kliiniline leid ja ultraheliuuringul verevoolu puudumine munandit varustavates veresoontes. Ravi on enamasti operatiivne ja peab toimuma võimalikult kiiresti pärast munandi pöördumist. Selleks et säilitada munandi töö, peaks olukorra lahendama esimese 6 tunni jooksul alates haigusnähtude tekkest. Vastsündinuperioodil tekkinud munandi pöördumine aktiivravi ei vaja, sest enamasti on munand juba muutuste märkamise ajaks hävinud.

 

Varikotseele ehk munandikoti veenilaiandi moodustab kimp laienenud veene, mis lähtuvad munandist ja väljuvad munandikotist läbi kubemekanali kõhuõõnde. Sisuliselt on tegemist sarnase veresoonte eripäraga nagu on veenilaiendid jalgadel. Varikotseele tekib tavaliselt puberteedi ajal sünkroonis munandi arengu ja suurenemisega ning hiljem enam märkimisväärselt ei muutu. Mõnel poisil võivad munandikoti veenilaiendid välja areneda ka enne puberteeti, lapseeas. Enamasti esineb varikotseele vasaku munandi kohal või taga. Harvem esineb kahepoolseid munandikoti veenilaiendeid ja hoopis harva esineb ainult parempoolset varikotseelet.

Varikotseelet jagatakse kolme kategooriasse. Kõige suurema, kolmanda astme veenilaiendi puhul on veenikomud (sageli kirjeldatakse viinamarjakobarana) näha läbi munandikoti naha, keskmise (2.) astme veenilaiend on tuntav vaid katsudes, kui vasakul pool on munandist lähtuv väät paksem kui paremal. Kõige väiksem, esimese astme veenilaiend on katsumisel tuntav vaid siis, kui tõsta kõhusisest rõhku.

Varikotseele leiame 15–20% noorukieas eesti meestel. Suuremad varikotseeled võivad väga harva põhjustada kerget ebamugavus- või pingetunnet munandipiirkonnas. Iseloomulik on, et see ebamugavus taandub lamavas asendis. Mõnel juhul võib varikotseele põhjustada munandi funktsiooni halvenemist ja seeläbi mõjutada mehe hilisemat viljakust. Ravi vajavad vaid selgelt munandi funktsiooni kahjustavad veenilaiendid. Kõige selgemalt on selline kahjustus näha vasaku munandi mahu mahajäämusena (oluliseks on mahtude vahe >20%) võrreldes paremaga. Ravi on operatiivne ja selle vajaduse üle otsustamiseks tuleb teha ka hormoonuuringud ja spermaanalüüs. Ravi vajab kuni 10% kõigist poistel ja meestel diagnoositud varikotseeledest.

 

Hüdrotseele ehk vesimunandi puhul koguneb munandi ümber tavalisest enam vett ja munad suureneb. Ohtlikumatest haigustest eristab hüdrotseelet see, et tegemist on valutu ja enamasti ka suhteliselt pehme munandikoti suurenemisega. Hüdrotseelet esineb suhteliselt sageli just esimesel sünnijärgsel eluaastal. Seda tüüpi hüdrotseeled on ohutud ja enamasti taanduvad esimese eluaasta jooksul. Munandikoti suurus võib seejuures päevade kaupa varieeruda, sest selle eripära põhjuseks on vedeliku vaba liikumine munandikoti ja kõhuõõne vahel. Kui imikuea hüdrotseele esimeseks sünnipäevaks ei taandu (või oluliselt ei vähene), tuleks pöörduda lastekirurgi vastuvõtule.

Täiskasvanueas tekkinud hüdrotseele on põhjustatud tasakaaluhäirest munandi lestmete vahel toodetud vedelikuhulga ning selle imendumise ja kudedest äraviimise vahel. Põhjuseks võib olla näiteks vaagna lümfiteid mõjutavad operatsioonid ja varikotseele- või songaoperatsioonid. Vedeliku tootmist võivad suurendada ka munandi (tugevad) traumad. Eriti vanematel inimestel jääb vesimunandi tekke põhjus enamasti ebaselgeks. Tegu ei ole tervisele ohtliku haigusega, sest munandi funktsiooni see haigus enamasti ei mõjuta. Hüdrotseele vajab ravi peaasjalikult siis, kui see häirib inimese sotsiaalset või psühholoogilist heaolu. Hüdrotseele ravi on operatiivne.

 

Spermatotseele ehk munandimanuse tsüsti puhul on tegemist selgelt piirdunud vedelikukogumiga munandimanuses, tüüpiliselt munandimanuse pea piirkonnas. Tsüste võib olla kahte vormi. Ühed on seotud mehe suguteedega ja sisaldavad ka seemnerakke. Teised, harvaesinevad, pole suguteedega ühenduses ja sisaldavad ainult vedelikku. Munandimanuse tsüsti teke või suurenemine on tüüpiliselt seotud rõhu tõusuga mehe suguteedes, mille peale toimub väljasopistus suhteliselt nõrgemas sugutrakti piirkonnas. Munandimanuse tsüst võib tunda anda enamasti vaid tekkeperioodil, kus ümbritsevad koed reageerivad kergelt tsüstist tekitatud survele. Enamasti on tegemist mehepoolse juhuleiuga, mis mingeid kehalisi vaevusi ja terviseriske ei põhjusta.

 

Orhiit ehk munandipõletik ja epididümiit ehk munandimanuse põletik. Reaalelus on haigused omavahel sageli raskesti eristatavad, sest mõjutavad kindlasti mõlemat organit. Enamikel juhtudel on juhtival positsioonil siiski üks või teine haigus. Noorematel ja seksuaalselt aktiivsetel meestel on tüüpilisemateks põhjusteks suguhaigused (kõige sagedamini sugutrakti klamüdioos). Sageli kaasub või eelneb sellistel juhtudel munandimuutustele ka alaäge kusitipõletik. Vanematel meestel, kellel esineb ka juba oluline kusemistakistus, on tüüpilisteks tekitajateks tavamikroobide sekka kuuluvad uropatogeenid, kõige sagedamini kolibakter (E. coli). Haiguse algfaasis, enne munandi või munandimanuse põletiku teket peab olema tekkinud ka eesnäärmepõletik. Haigust iseloomustab tüüpiliselt valu munandis, munandi ja munandimanuse suurenemine ja nende valulikkus katsumisel. Alaägedalt kulgevatel juhtudel võivad vaevused ja haigusnähud olla mõõdukad. Ravi kestab enamasti kümmekond päeva, kuid munandi ja munandimanuse suurenemine võib püsida veel mitu kuud pärast aktiivse haigusfaasi möödumist. Ebapiisavalt ravitud juhtudel, prostatiidi või suguhaiguse püsimajäämisel võib põletik muutuda krooniliseks ja ägenemised hiljem korduma jääda. Järelkontroll sugutrakti põletike välistamiseks on hädavajalik. Epididümiit ja orhiit on mehe tervisele ohtlikud, sest nende tagajärjel võib mees jääda viljatuks ja kahepoolse põletiku puhul võib oluliselt väheneda ka meessuguhormoonide tase organismis.

 

Mumpsorhiit saab tekkida alles munandi teatud arengujärgus – pärast puberteedi algust. Tekib umbes 25% puberteedi järel mumpsi põdevatel meestel. Haigus on 30–35% juhtudest kahepoolne, mille puhul on hilisem viljakus oluliselt enam kahjustunud. Munandipõletikule eelneb tavaliselt süljenäärmepõletiku (parotiidi) kliiniline pilt. Ülioluline on ravi kiire algus, sest ravi hilinemisel tekitab haigus tõsise munandikahjustuse.

 

Fimoosiks ehk eesnahakitsenemuseks nimetatakse seisundit, mille puhul eesnahk on kitsenenud sedavõrd, et eesnaha vaba tagasiliikumine või -lükkamine üle peenisepea on takistatud.

Fimoosi võib jagada füsioloogiliseks ja patoloogiliseks. Füsioloogiline fimoos esineb poistel kuni 5–9 eluaastani ja ravi ei vaja. Patoloogiliseks nimetatakse fimoosi, kus eesnahakitsenemus on tekkinud kas anatoomiliste eripärade või väliste (nahamuutus tüüpiliselt kas trauma või põletiku tagajärjel) mõjurite toimel.

Enamik poisslapsi sünnib, peenisepea eesnahaga täielikult kaetud. Sellist situatsiooni nimetatakse füsioloogiliseks (loomulikuks) fimoosiks. Eesnaha vabanemine liidetest peenisepeaga ja liikuvuse teke üle peenisepea tekivad järk-järgult enamasti poisi 2.–7. eluaastal. Mõnel puhul võib see sündida isegi mõni aasta hiljem. Toore jõuga eesnaha üle peenisepea venitamine võib põhjustada naha rebenemist, veritsust ja armistumist. Samuti võib see põhjustada lapsele (ka vanematele) tõsise psühholoogilise trauma. Mõnikord võivad lisaks eesnaha kitsenemisele või ka ilma kaasneva kitsenemiseta esineda liited eesnaha ja peenisepea vahel. Ka need liited on venituse ja vajadusel hormoonraviga korrigeeritavad.

Varase lapseea fimoos vajab aktiivset ravi juhtudel, kui eesnaha ava on sedavõrd kitsas, et kusemine on püsivalt raskenenud (vajab pingutust) või kui tekib (korduvalt) eesnahaalune põletik, mis väljendub punetuse ja ebamugavustundena.

Fimoosi raviks tuleb pöörduda lapseeas lastekirurgi, täiskasvanueas meestearsti vastuvõtule. Sõltuvalt fimoosi raskusastmest rakendatakse vastavaid ravimeetodeid. Enamikul juhtudel piisab regulaarsest mõõduka jõuga, kuni valu tekkeni läbiviidud eesnaha venitusest. Enamasti näitab arst ette, kuidas ja millise piirini oleks mõistlik eesnahka venitada ja hiljem jätkavad raviprotseduuri kodus vanemad või poiss ise. Täiskasvanueas venitab eesnahka mees ise või võetakse vastav tegevus heas partnersuhtes seksuaalse mängu osaks. Sageli kasutatakse venitusele lisaks ka eesnaha kitsenenud alale määritavaid hormoonkreeme, mis muudavad naha elastsemaks ja kiirendavad soovitava ravitulemuse saavutamist. Venitusravi kestab tavaliselt mõne nädala, mõnikord läheb soovitud tulemuse saamiseks siiski märksa enam aega. Kui eesnahka õnnestub juba üle peenisepea viia, võib hormoonkreemi kasutamise lõpetada, kuid venitamist tuleb siiski fimoosi taastekke välimiseks iga päev jätkata. Kui venitus ja hormoonravi ei ole tulemust andnud või on tegemist eesnaha armistumise või harvaesineva anatoomilise vormiga, kus eesnaha ots ongi väga kitsas, rakendatakse operatiivset ravi. Operatiivne ravi jaguneb põhiolemuselt kaheks: ulatuslikum operatsioon on ümberlõikus, mille käigus eemaldatakse eesnahk täielikult ja pärast operatsiooni jääb peenisepea vabaks/katmata; teise operatsioonitüübi puhul püütakse eesnahk säilitada ja plastilise operatsiooni käigus eemaldatakse või lõigatakse läbi eesnaha liikuvust takistanud nahaosa.

 

Parafimoos on seisund, kus peenisepea taha liikunud või tõmmatud eesnahka ei õnnestu loomulikku asendisse tagasi viia. Parafimoos võib tekkida, kui kitsas eesnahk tõmmata jõuga üle peenisepea. See võib tüüpiliselt juhtuda esimeste suguaktide ajal. Eesnaha kude võib vägivaldse venituse käigus saada tugevalt traumeeritud, mille tagajärjel tavaliselt mõne tunni möödudes tekib eesnaha paistetus ja tugev valu. Parafimoos vajab võimalikult kiiret meditsiinilist vahelesegamist. Enamik parafimoosi juhtudest õnnestub spetsialistil likvideerida ilma operatsioonita. Kui selline seisund on kestnud kaua ja tekkinud on suur turse, võib vaja minna operatsiooni, mille käigus eesnahk laiendatakse või eemaldatakse.

 

Prostatiit ehk eesnäärmepõletik jaguneb järgmisteks olulisemateks haigusvormideks:

  1. äge eesnäärmepõletik
  2. krooniline mikroobidest tingitud (bakteriaalne) eesnäärmepõletik
  3. krooniline abakteriaalne prostatiit põletikuga
  4. krooniline abakteriaalne prostatiit põletikuta ehk kroonilise vaagnapiirkonna valulikkuse sündroom
  5. kaebuseid mittepõhjustav põletikuline prostatiit (mikroobi leiuga või ilma)

Prostatiidi tüüpilisteks kaebusteks on kusemishäire ja ebamugavustunne/valu alakehas. Kusemishäiretest on prostatiidile iseloomulikud just ärritustüüpi vaevused: sage kusemine, pakiline kusemivajadus, öösel kusel käimine. Valu-ebamugavust võib tüüpiliselt tunda munandi ja pärasoole vahel, munandites, peenises, ümfüüsi peal, harvem alaseljas.

Prostatiidi levimus sõltub palju klimaatilistest tingimustest. Meie laiuskraadil esineb prostatiidile iseloomulikke kaebusi 10–20% meestest. Elu jooksul diagnoositakse see haigus vähemalt üks kord rohkem kui pooltel meestel. Kaebusteta kulgeva prostatiidi vormi sagedust me praegu veel kahjuks veel ei tea. Sellele, et kaebusteta kulgev vorm on väga levinud, viitavad eesnäärme koelise materjali uuringud, mis näitavad, et põletiku leiab kuni 90% vanemaealiste meeste eesnäärmetest. Arvatavasti kulgeb eesnäärmepõletik haiguse algfaasis aastaid ilma eriliste vaevusteta ja leitakse selles arengufaasis teistel põhjustel (näiteks lastetuse tõttu) tehtud spermaanalüüsides.

Prostatiiti leitakse enim seksuaalse aktiivsuse kõrgajal, s.o vanuses 25–35 eluaastat. Sellel vanuserühmal on haiguse teke seotud peamiselt põletikega kuse-sugutraktis – (varjatud) suguhaiguste, partneri tupepõletikega jne. Uuesti sageneb haiguse diagnoos 45–55aastastel meestel, kus vaevusi võimendavad üheskoos eesnäärme algav suurenemine ja põletik. Sugutrakti põletike kõrval tuuakse eesnäärmepõletiku põhjusena välja veel keha korduvat alajahtumist. Nii on prostatiidi probleeme enam külmetamisega seotud spordialade esindajatel nagu jalgratturid, suusatajad, ujujad ja orienteerujad. Oluliseks peetakse ka teatud geneetilist eelsoodumust.

Äge eesnäärmepõletik, mis põhjustab väga tugevaid kusemishäireid ja kõrget palavikku, on õnneks suhteliselt harv haigus. Kõige keerulisemaks vormiks ravi aspektist on kroonilise vaagnapiirkonna valu sündroom, kus enamasti on tegemist varem põetud põletikulisest prostatiidist tingitud eesnäärme ja seda ümbritsevate kudede kahjustusega. Kaugele arenenud haiguse vormid võivad suuresti kahjustada mehe elukvaliteeti, olles oma mõjult võrreldavad suisa raske südamehaiguse, suhkrutõve ja mitme teise raske haigusega.

Eesnäärmepõletik, ka selle varjatud vorm, on oluliseks viljatuse ja seksuaalhäirete põhjuseks noortel ja nooremas keskeas meestel. Eesnäärmepõletik suurendab hilisemat eesnäärmevähi tekke riski. Samuti soodustab see haigus tavapärasest varasemat eesnäärme healoomulist suurenemist. Eesnäärmepõletik on kõigi meeste seksuaalhäirete peamine põhjustaja.

 

Eesnäärme healoomuline suurenemine ehk eesnäärme adenoom on kõige sagedasem healoomuline kasvaja meestel ja selle esinemissagedus on otseses seoses mehe vanusega. Nii leitakse eesnäärme adenoomi 20% meestest vanuses 41–50 eluaastat, 50% vanuses 51–60 eluaastat ja üle 80aastastel meestel juba rohkem kui 90%. Puudub otsene seos eesnäärme suuruse ja kusemishäirete vahel. Siiski kasvab vanusega ka kusemishäirete esinemissagedus. Nii kaebab kusejoa olulise nõrgenemise üle umbes 25% 55aastastest meestest, aga 75aastaste seas on neid mehi juba 50%.

Eesnäärme adenoomi tekkepõhjused on senini ebaselged. Kindlasti on üks haiguse teket mõjutav tegur meessuguhormoonide tase, sest kastreeritud meestel tekib eesnäärme suurenemine väga harva ja kastratsioon vanemal mehel vähendab eesnäärme mahtu ning adenoomist tingitud kusemisvaevusi.

Eesnäärme adenoom tekib alati eesnäärme keskmises osas ja suureneb nii strooma- kui ka epiteelirakkude arv. Siiski pole strooma ja epiteeli vahekord kõigil adenoomiga meestel ühesugune ja just see mõjutab suurel määral eri ravimeetodite efektiivsust.

Eesnäärme healoomuline suurenemine on loomulik mehe vananemisega seotud protsess ja see ei põhjusta enamasti mingeid elukvaliteeti võjutavaid vaevuseid. Siiski võib eesnäärme suurenemine kitsamaks muuta kuseteid ja läbi selle põhjustada juhtivalt just kusevoolu takistust. Iseloomulikud kaebused on kusejoa nõrgenemine, pingutamise vajadus kusemise alguses ja põie mittetäielik tühjenemine. 

 

Eesnäärme pahaloomuline kasvaja ehk eesnäärmevähk on eesti meestel kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja ja sellesse kasvaja vormi haigestumine kasvab kiires tempos. Eesnäärmevähi risk suureneb mehe vananedes küllaltki kiiresti. Nii on haiguse leiu tõenäosus alla 40-aastastel meestel vaid 1 juht 10 000 mehe kohta, vanuses 40–59 on sama näitaja 1 juht 103 mehe kohta ja vanuses 60–79 juba 1 juht 8 mehe kohta. Ameerika andmetel diagnoositakse eesnäärmevähk ühel mehel kuuest, aga õnneks vaid üks mees 33-st sureb eesnäärmevähki. Seega on osa eesnäärmevähkidest varjatud kuluga ja ei ohusta otseselt mehe elu, samas kui osa, eriti noorematel meestel, vähijuhte võivad olla väga agressiivsed. Asjaolu, et haiguse kulg võib olla vägagi erinev, põhjustab senimaale vastuolulist suhtumist eesnäärmevähi käsitlustes.

Enamik eesnäärmevähi juhte saavad alguse näärmelisest koest. Eesnäärmevähk kasvab haiguse algfaasis aastate jooksul aeglaselt ja ei pruugi anda mingeid tajutavaid vaevusi. Agressiivsemate haigusvormide korral kasvab eesnäärmevähk aja jooksul siiski läbi eesnäärme kapsli ümbritsevatesse kudedesse. Samuti annab haigus siirdeid mööda lümfiteid ja ka kaugemale, sagedamini luudesse.

Haiguse algfaasis on eesnäärmevähk edukalt ravitav. Kui vähk piirdub vaid eesnäärmega, on haigusega meeste keskmine elunemus 5 ja ka 10 aastat pärast diagnoosi võrdne meestega, kel vähki diagnoositud ei ole. Kui kasvaja avastatakse haiguse kaugele arenenud faasis, on prognoos siiski juba märgatavalt halvem – 5 aasta pärast on elus vaid 34% kaugele arenenud eesnäärmevähiga meestest.

 

Hüpogonadism on muutus mehe organismis, mille puhul munandid ei tooda piisavalt meessuguhormoon testosterooni. Eristatakse biokeemilist hüpogonadismi, mida iseloomustab ainult optimaalsest madalam meessuguhormooni tase ja kliinilist hüpogonadismi, millega kaasnevad ka kõige iseloomulikumad hormoonpuudulikkuse tunnused nagu seksuaalse huvi langus, hommikuste erektsioonide harvenemine ja nõrgenemine ning erektsiooni kvaliteedi langus.

Hüpogonadismi põhjused võivad olla munandipoolsed (primaarne hüpogonadism), mis on seotud eelkõige munandi arenguliste iseärasustega, aga ka elu jooksul tekkinud munandikahjustusega, või siis tsentraalsed (sekundaarne hüpogonadism), mis on seotud peamiselt munandi tööd reguleerivate hormoonide tootmisega ajuripatsis või harvem veelgi kõrgemal regulatsioonitasemel.

Väga sageli on tegemist kombineeritud hüpogonadismiga, kus põhjused on nii munandi tasemel kui ka tsentraalselt aju poolel. Selline hüpogonadismi tüüp on sageli seotud raskete krooniliste haigustega ja ka ülekaaluga.

Vanematel meestel võib ka täiesti normaalsete, sageli isegi kompensatoorselt kõrgenenud testosterooni taseme puhul hüpogonadismi põhjustada kõrge SHBG (suguhormoone siduva globuliini) taseme tekkimist, mis langetab kriitiliselt kudedele kättesaadava testosterooni taset.

Mehe tervisele mõjub eelkõige kudedele kättesaadava testosterooni taseme langus. Seetõttu ei oma isoleeritult madala testosterooni taseme tuvastamine olulist väärtust ning ravi- ja ka terviseriskide olemasolu otsused tehakse peamiselt just vaba testosterooni fraktsiooni alusel.

 

Günekomastiaks nimetatakse rinna näärmelise koe mahu suurenemist meestel. Günekomastia põhjuseks on enamasti mees- ja naissuguhormoonide tasakaaluhäire organismis. Haigus võib esineda igal mehe eluetapil. Günekomastia on sage leid vastsündinutel, kus see on tingitud ema hormoonide mõjust ja enamasti taandub mõne nädala jooksul. Puberteedieas, kui toimub kogu organismi kiire ümberreguleerimine, võib kuni 70% poistest tekkida rinnanibude suurenemine ja mõõdukas rinnanäärmekoe kasv. Enamasti taanduvad puberteediaegsed rinnamuutused mõne kuu, harvem mõne aasta jooksul. Pärast puberteeti on günekomastia teke enamasti seotud hüpogonadismi (madal meessuguhormooni tase), anaboolsete steroidide kasutamise või ülekaalulisuse ja rasvkoe mahu tõusuga. Põhjuseks siis suguhormoonide tasakaalunihe organismis. Günekomastia meestel võib olla raske üldhaiguse (näiteks munandikasvaja) esmane tunnus, mistõttu vajavad kõik pärast puberteediiga esinevad günekomastia juhud väga põhjalikku arstipoolset uurimist. Haigus diagnoositakse läbivaatuse ja hormoonuuringute põhjal. Ravi põhineb hormonaalse tasakaalu taastamisel. Oluline on eristada rinna näärmelise koe mahu tõusu rasvkoe ladestumisest rinnanäärme piirkonda. Samuti tuleb uuringutega välistada õnneks siiski harvaesineva meeste rinnavähi võimalus.

 

Erektsioonihäireks nimetatakse mehe võimetust saavutada ja säilitada seksuaalaktiks vajalikku peenise jäikust. Erektsioonihäireid peaks jagama ajutisteks ja püsivateks. Ajutisi häireid võib esineda peaaegu kõigil meestel. Põhjuseks on sageli füüsiline või vaimne üleväsimus, ülemäärane alkoholi tarvitamine, probleemid partnersuhetes jne. Põhjuse lahenedes erektsioonivõime taastub.

Mida vanemaks saab mees, seda enam hakkavad erektsioonivõimet mõjutama pikemad pausid seksuaalelus. Samas on ka see erektsioonihäire vorm enamasti kergesti ja püsiva tulemusega ravitav.

Püsiv erektsioonihäire kujuneb tavaliselt välja järk-järgult. Varem arvati, et erektsioonihäire põhjused on põhiosas psühholoogilist laadi. Tänapäeval on aga tõestatud, et enamik püsivaid häireid on seotud mehe üldtervisliku seisundiga ja eelkõige muutustega veresoontes. Erektsioonihäire võib olla tõsiste südame- ja veresoonkonnahaiguste esmaseks avaldumisvormiks. Mehe erektsioonivõimet mõjutab ka testosterooni tase. Siiski mõjutab hormonaalne tasakaal eelkõige mehe seksuaalset huvi ja veidi vähem tema erektsioonivõimet. Erektsioonihäire võib nooremas keskeas meestel olla ainsaks eesnäärmepõletiku avaldumisvormiks. Harvem on probleemide põhjuseks rasked neuroloogilised haigused.

Erektsioonihäire ei ole otseselt vananemisega seotud probleem, sest ka paljud üle 90aastased mehed elavad veel aktiivset seksuaalelu. Siiski on uuringud näidanud, et kui kuni 40aastaste meeste vanuserühmas kaebab erektsioonihäirete üle umbes 2%, siis üle 40aastastel esineb normaalset suguelu mõjutavaid kergemaid või raskemaid erektsioonihäireid juba enam kui pooltel.

meestekliinik kinkekaart banner 185px